Rapla poiss Mick Pedaja esitles 13. novembril Tallinnas oma uut plaati “Avaimus” ehk ava end vaimus. See on tema kolmas plaat, mille läbiv joon on seotud nii keskkonnas toimuva kui ka inimese siseprotsessidega. “Ma soovin, et oleks rohkem sallivust nii enda kui ka teiste ligimeste, looduse ja loomade vastu meie ümber,” räägib Mick oma plaadist.
Kui kontserdipaika jõudsime, lookles piletisaba pikalt Telliskivi Loomelinnaku vahel. Esialgu plaanitust algas kontsert 40 minutit hiljm, et kõik soovijad tuppa jõuaksid. Kohale oli kontserti kuulama tulnud üle 300 inimese, kelle seas ka palju Raplamaa inimesi. Ka laval olid lisaks Mickule Rapla poisid Uku Kübar (klahvidel) ja Aivar Surva (trummidel).
Olen varemgi Rapla kontekstis mõelnud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tunnuslausele “Omakultuursed terviklahendused”. See viitab ideele, et akadeemiast saad endale eluks ajaks meeskonna, kellega kultuurimerel purjetada. Samamoodi, ent isereguleeruvalt, tundub toimivat ka Rapla “kultuurikatel”. Lisaks Aivarile ja Ukule on Micku kõrval ka Raplast pärit operaator Madis Reimund, kes on filminud Micku uue muusikavideo “Heat & Leaf”.
Selle üle mõtiskledes tuli kontserdil mõte, et Raplamaa hüüdlause võiks olla ka “Vaimu vaimustavad terviklahendused”, sest seda meie noorte looming on.
Mickul on välja kujunenud isikupärane helikeel ja kõlapilt, milles on kuulda mõningast sugulust Ewert Sundja ja Draakonite muusikaga, millel omakorda on side Islandi kultusbändiga Sigur Rós. Ühtmoodi karged ja avarad on need heliruumid, mida need artistid loovad.
Ühes varasemas artiklis Micku kontserdist kirjutades ütlen: “Mick viib meid oma muusikaga vulisevale allikale, mustrite merre ja kosmilistele lainetele. Samas peab tunnistama, et Mick on viimasel ajal muutunud lihtsamaks ja maisemaks, jõudes kosmiliste avaruste juurest üha enam ka juuri ajama sügavamale maapõue.” Öeldu kehtib ka uue plaadi kohta – eriti on tunda juurte ja tasakaalu otsinguid, samas tema abstraktsus on alles.
Nii kontserdil kui ka plaadil esitab keelpillikvartett hümne metsale. Need instrumentaalsed vaherepliigid koos kontserdil näidatud videoinstallatsioonidega veest, taevast, puutüvedest, samblast ja mustritest jutustasid minu jaoks lugu sünnist, võrsumisest ja lahustumisest. Teatud eksistentsialistlik sambla- ja kosmosemühin ongi minu jaoks Micku muusika läbivaks jooneks.
Ka need keelpillilood meenutavad pisut ühe Islandi muusiku, Ólafur Arnaldsi loomingut. Nii Arnaldsi kui ka Pedaja viiulite poognad lõikavad viile inimese hingest ja raputavad pisut soola peale, et kipitama hakkaks. Kohati hakkabki talumatult valus, kuigi Micku muusikas on olemas ka helguse ja tõstetuse tunne. Nii võikski kokkuvõtteks öelda, et Mick Pedaja toob uuel plaadil kokku nii olemise talumatu kerguse kui ka raskuse.
***
Mick, mis on sinu jaoks püha ja kus sa pühaduse tunnet tundnud oled?
Minu jaoks on püha kohalolu tunne ja märgata detaile hetkes. Kui olime pulmareisil ja sõitsime mägedes, oli taevas üsna hall, kuid mäe tipust joonistus taevas pilvede seest välja südame kuju. Ja edasi sõites esines seda järjest kolm korda. Nendel hetkedel tundsime Angeeliaga, et miski hoiab meid seal. Ma ei ole kõiketeadja ega jumal, aga tunnen, et kui endi sees laseme tal kasvada ja olla elule piisavalt avar, siis märgid elust näitavad meile, kuhu suunas liikuda – rahvakeeles sisetunne.
