Palju eestlaslikum on olla hea ja inimlik

Mind liigutas väga Mähe baptistikoguduse pastori Raido Orase jutlus, mida ta esimese advendi jumalateenistusel pidas.
“Mina usun, et Eesti rahvana oleme me erakordselt abivalmid. Igal aastal on saated ja programmid, mis tõdevad, et taas kord on kedagi aidatud. Aga mitte ainult jõulude ajal,” ütles pastor ning rääkis ühest episoodist.
“Seisin Riias hotelli vastuvõtulaua ääres ja nägin, et minu järel tuli üks väsinud mees. Oli kaugele aru saada, et tema reis ei ole läinud hästi ja ma lubasin ta endast järjekorras ette. Ta vaatas mulle otsa ja küsis, kust ma tulen? Ma vastasin, et Tallinnast, ja tema ütles, et see seletab kõik. Ma olin väga üllatunud,” rääkis pastor.
See mees oli talle siis jutustanud, kuidas ta oli tulnud laevaga Soomest ning püüdnud Tallinnas autot parkida, aga parkimiskorraldus oli tema jaoks olnud liialt segane. “Ma küsisin abi ja mind aidati kohe,” rääkis mees. “Nende inimeste pärast, kellega ma kohtusin Tallinnas ja kes olid mind, välismaalast, valmis aitama, tulen ma kindlasti Tallinnasse tagasi,” oli mees lubanud. “Oli september, mitte jõulud,” rõhutas pastor.
“See episood pani mind mõtlema, et äkki oleks aeg ennast ümber defineerida. Äkki oleks aeg öelda, et jah, me eestlased oleme valmis aitama ka pärast kolmekuninga päeva – ka siis, kui on kevad, soe suvi või külm sügisõhtu,” võttis pastor selle loo kokku.
Vaatasin palvuse ülekannet kodus, aga mul tuli seda kuulatas kananahk kätele ja klomp kurku. Tõepoolest, miks me eestlastena peame ennast kibestunuks, ebasõbralikuks ja vaenulikuks rahvaks? Miks me oleme loonud iseendale iseendast sellise kuvandi ja kipume selle järgi ka käituma? Ma haarasin pliiatsi ja kirjutasin endale sildi: “Proovi hea ja armastusega.” See silt on mul tänaseni laua peal ja tuletab meelde tolle õhtu taipamist, et palju eestlaslikum on olla inimlik ja abivalmis.
Kirikuõpetaja Jaan Tammsalu kirjutab oma raamatus “Igaviku hääl” ühest episoodist, kui ta oli väsinuna sõitnud otsa ühe elumaja ees parkinud autole. Sündmusest toibununa teatas ta juhtunust politseile. Politsei kõne peale astus majast välja inimene, kelle autole oli ta otsa sõitnud. “Selle noore naise esimene küsimus oli: “Ega te viga ei saanud?”, mitte “Mis te minu autoga tegite?” või “Kas te olete loll vä?” Kui ta nägi, et ma pole viga saanud ja oli mu vabandused ära kuulanud, küsis ta, kas tohib mulle kuuma kohvi pakkuda. Kümne minuti pärast tuli ta aurava kohvitassi ja muffiniga,” kirjutab Tammsalu. See lugu on tegelikult pikem, aga iga kord kui seda loen, liigutab selles peituv inimlik soojus mind pisarateni.
Sõimamine ja rusikatega vehkimine ei ole meile omane, see ei ole meie kultuur. Me oleme sadu aastaid elanud külg külje kõrval mitu põlvkonda koos ja vastupidiselt arusaamale, nagu eestlane põgeneks esimesel võimalusel metsatallu, et ei peaks kellegagi suhtlema, räägivad meie rahvakalendritavad hoopis sellest, et aasta ringi on nimme otsitud põhjust, miks koos olla ja kokku käia. Me ei ole kibestunud ja külm rahvas, nagu me sageli endast mõtleme. Meie tasakaaluka talupojamõistuse kõrval tuksub soe süda, mis ei tõuka ära abipalvet – ka võõra oma. Ehk oleks meil tõepoolest aeg end ümber defineerida, heita turjalt kurja eestlase kuvand ja võtta omaks tõsiasi, et palju eestlaslikum on olla hea ja inimlik.