Head uut aastat!

Tänasega alustab Sõnumileht, nagu meid suupärasemalt kutsuma on hakatud, oma 27. aastakäiku. Senise kahekümne kuue aastaga on ilmunud 3061 lehenumbrit, mis köidetud kujul katavad raamaturiiuli kaks pikka lahtrit. Võib liialdamata öelda, et need on olnud Raplamaa arenguloo ühed tegusamad ja muutusterohkemad aastad, mis sinna riiulitesse on koondatud.
Ajaleht on selles mõttes väga eriline nähtus, et mõnikümmend tundi pärast ilmumishetke on ta veel värskete sõnumite kandja ja muutub siis mõne päevaga ajalooürikuks. Nii võib naljatades öelda, et kui leht pole sinust kunagi lugu teinud, siis pole sind näiteks viiekümne aasta pärast justkui olemas olnudki, ja kui lugu on sündinud, siis oled nii heas kui ka halvas sajanditeks jäädvustatud.
Kui kellelgi tekib vajadus ajaloos tagasi vaadata, on ajalehtedel kõige kaalukama allika roll, millest ei ole lihtsalt võimalik mööda minna. Selles mõttes on paberleht nagu aja konserv: saja aasta pärast on võimalik käes hoida infokandjat, mida on hoidnud ja kasutanud kümned või sajad inimesed. Keel, milles sõnumit vahendatakse, on säilinud ehedana – seda ei ole vahepealne aeg ja pidevalt muutuvad keelenormid ei paremaks ega halvemaks teinud – ning leitud sõnumi kaalu suurendavad samas kõrval ilmunud teised lood, mis loovad fooni ja aitavad aastakümnete taga sündinut paremini mõista.
Väga erilisteks infokandjateks muutuvad vanades lehtedes ka reklaami- ning kuulutuste leheküljed. Paljude aastate tagused sõnumid võivad olla rüütatud tolle aja ideoloogia keepi, aga reklaam on ehe ja aus igal ajastul. Sellest on võimalik välja lugeda niisuguseidki asju, millest tolles ajas tegelikult ehk kõvasti rääkida veel ei tohtinudki.
Nagu öeldud, tuleb aastakümnete eest ilmunud uudised ideoloogilisest kestast vabastada. Distantsilt vaadatult ei ole see möödunud aega pisutki tundvale inimesele üldse keeruline, pealegi on ajakirjanikud igal ajal püüdnud teha kõik endast oleneva, et igasugune ideoloogia, mis on nagu tuulest toodud ega saa seepärast kanda püsiväärtust, ei mataks enda alla tegelikku sõnumit. See viimane jääb.
Ja ajakirjanikud on ajas vaadatult ka nagu kaks ühes – uudistejahtijad ja püüdlikud kroonikud. Täna kirjutame me kõige paremas usus uudiseid ja muid lugusid oma kaasaegsetele ja teeme samas, sellele üldse mõtlemata, väga olulist ajalookrooniku tööd.
Nõnda siis, Raplamaa Sõnumite toimetus alustab 27. tööaastat siira sooviga teenida võimalust ja võimeid mööda oma lugejaid, salvestades samal ajal Raplamaa aega tulevastele põlvedele.
Head uut tõsiste tegude aastat kõigile!