Eesti koolide arengu üle võib uhkust tunda. Koolimajad on valdavalt remonditud, õppetöö toimub ühes vahetuses, õppekeskkond on nüüdisaegne.
Õpilastele võimaldatakse tasuta koolilõuna, paljudes koolides ka hommikupuder ja klaas piima. PISA testide tulemused kinnitavad, et meie õpilaste teadmised ja oskus neid rakendada on head. Eestit esindavate õpilaste saavutused rahvusvahelistel konkurssidel osaledes on silmapaistvad. Seda kõike tänu õpetajate heale tööle ja kodude tugevale toetusele õpilase hariduspüüdluste täitumiseks. Kuid on ka valupunkte ja see teeb murelikuks.
Vähe lapsi, palju suletud koole
Laste vähesusest tingituna on koole suletud, muudetud, liidetud ning viidud ühise juhtimise alla lasteaedadega. Sageli on liidetud õppeasutused üksteisest mitmete kilomeetrite kaugusel. Koolivõrgus tehtud ümberkorraldusi on üsna palju, minu arvates ka sobimatuid, viies ühtse juhtimise alla lasteaia ja põhikooli. Kui tulemuslikud on moodustatud üksused, sellele annab vastuse aeg.
Koolivõrgu optimeerimine pole aga veel lõppenud. Maakonnakeskustes on valminud või tegemisel moodsad, kuid ilma sportimisvõimalusteta riigigümnaasiumid, et koondada keskhariduse õppimisvõimalus maakonnas ühte kooli. Selliselt planeeritav koolivõrk ühe gümnaasiumiga keskuses tähendab maakonna teiste gümnaasiumite kaotamist ja võimaluste tunduvat kitsenemist keskhariduse omandamiseks.
2020. aastal rakendub plaan, mis näeb ette paljude, ka elujõuliste gümnaasiumite sulgemise. Seda ajal, kui ühiskonnas toimuvad kiired arengud annavad märku, et XXI sajandil enam põhiharidusest ei piisa – ei ameti õppimiseks, töökoha saamiseks ega elus toimetulekuks.
Igal vallal oma gümnaasium
Nüüd, kui omavalitsused on saanud suuremaks ja omavad rohkem võimekust, suudavad nad enam panustada ka haridusasutuste arengusse. Areneva, jätkusuutliku valla teeb tuntuks gümnaasium. Gümnaasium on paikkonna arengu eeldus ja tulemus. Pole oma gümnaasiumi, pole ka tugevat valda.
Olen mõelnud, milline saab olema Rapla ilma seni omavalitsusele kuulunud kahe tugeva gümnaasiumita? Ja milliseks kujuneb maakonnakeskuses avatud riigigümnaasiumi staatus?
Gümnaasiumid Kohilas ja Märjamaal peavad säilima, see on paikkonna vajadus ja elanike tahe. Valimised lähenevad, näeb, mida lubavad erakonnad, milline on nende hariduse arengustrateegia ja nägemus gümnaasiumi avamise, sulgemise ja suuruse kohta.
Märjamaa identiteedi kujunemisel on olnud määrav 1946. aastal tööd alustanud keskkool, mis võimaldas piirkonnas elavatel lastel omandada keskhariduse. Selles maanurgas on see ainus gümnaasium ka täna. Märjamaa gümnaasium oli 2018. aasta riigieksamite tulemuste põhjal maakonnas parim ja eesti keele riigieksami keskmise tulemusega 72,2 koolide üleriigilise edetabeli tipus. Kõrge 13. koht on kvaliteedi näitaja, mis kinnitab Märjamaa gümnaasiumi tugevust.
Kiirelt areneva piirkonna võlud ja valud
Kohila vald alustas 2018. aastal koolihoonele juurdeehitise rajamist omavahenditest, ilma riigi toetuseta. Kohila vald on kiiresti arenev paikkond, kuhu tahetakse tulla elama. Laste kasvatamiseks ja arenguks on Kohila paljude võimalustega, turvaline, Tallinna lähedane vald. Õpilaste arv kasvab. Juba aastaid on esimesse klassi õppima asuvate laste arv saja piires ja õpilaste koguarv ületanud 900 piiri. See rõõmustab. Kool vajab laienemist, kuid selleks puudub riiklik toetus.
Väga kahju, sest samas jätkub riigil vahendeid riigigümnaasiumite ehitamiseks maakonnakeskustesse ja gümnaasiumist põhikooliks muudetud koolide tarbeks. Lubatud tugevaid põhikoole gümnaasiumiosast loobunud koolidest aga ei ole saanud.
Valla teeb tugevaks gümnaasium – sellisel arvamusel ollakse Kohilas. Haridus ühisosana puudutab kõiki eluvaldkondi ning panustamine haridusse tähendab panustamist kogu valla arengusse. Nii areneb kool ja areneb vald.
Tunda on ebavõrdset kohtlemist. Raha on, see pole kuhugi kadunud. Raplasse rajati sealse volikogu tahtel riigigümnaasium, kuigi seal toimisid hästi kaks tugevat ja omanäolist gümnaasiumi. 900 õpilasega Kohila gümnaasiumi õppekorpuse renoveerimiseks aga vahendeid ei leitud. Senine finantside jagamise otsus paneb koolid ebavõrdsesse olukorda ja see teeb haiget. Arvan, et riigigümnaasium maakonnakeskuses ei ole igale piirkonnale hea lahendus ning riigile tervikuna ka mitte vajalik. Usku ei tee tugevaks mitte katedraal keskuses, vaid paljud kirikud ja palvemajad maakohtades. Maapiirkonnad tuleb hoida elus ja koole tuleb hoida töös. Kool on paikkonna elujõu allikas.
Elu ise on kinnitanud, et anne kerkib esile nagunii, olenemata sellest, kus õpitakse – kas Tallinnas, Raplas või Kohilas. Näiteks Eesti Teaduste Akadeemia president, akadeemik Tarmo Soomere on lõpetanud Kohila keskkooli ja Tallinna Tehnikaülikooli endine kauaaegne rektor Andres Keevallik on Rapla keskkooli vilistlane.
Kui kellelgi pole aega
Eesti koolihariduse suur probleem ja valupunkt on liiga paljude noorte koolist väljalangemine ja haridustee katkemine. Kui 100 aastat tagasi jäi kool pooleli, polnud see suur probleem, sest tööd võis leida põllumajanduses. 50 aastat tagasi võis haridustee pooleli jätnud noor minna vabrikusse tööliseks. Tänasel päeval tähendab koolist väljalangemine aga töötuks jäämist ja see on probleemiks kogu ühiskonnale.
Koolist väljalangemise põhjuseid on mitmeid, kuid lõpuks taandub kõik suhtlustasandile. Lapsevanemate tööga hõivatusest, seda sageli kodust kaugel, ja klassijuhatajatöö vähesest väärtustamisest tingituna pole aega last kuulata ei kodul ega koolil. Ei olda kursis lapse tegevusega ega teata, millest ta mõtleb. Laps aga kurdab, et temast ei hoolita ja otsib mõistmist mujalt.
Õpilaste koondumine suurtesse keskustesse ja koolidesse vähendab kogukonna mõju lapse kasvatamisel ning loob hea pinnase anonüümseks jäämisele. Siit saavadki alguse koolist puudumised ning sageli ka seadusevastased teod. Et kasvatada üht last, selleks on tarvis tervet küla. See vanarahva tarkus peaks kehtima ka täna.
Kool on suur, kui enam ei tunta ega teata üksteist. Suur on kindlasti 700-800 õpilasega kool. Väärtuskasvatusele rohkem tähelepanu võimaldava kooli suurus oleks 350-400 õpilast. Sellise suurusega koolis tunnevad kõik kõiki ja ka direktor tunneb oma kooli kõiki õpilasi ja teab, millega nad tegelevad.
Üleminek neljandast klassist viiendasse on õpilasele keeruline ja raske. Mida kauem (1.-6. kl) on lapsel teda hästi tundev ja hooliv oma klassiõpetaja, seda enesekindlamaks kasvab laps ning üleminek kolmanda kooliastme 7. klassi on juba lihtsam. Usun, et väiksem kool ning klassijuhatajatöö väärtustamine on asjad, mis aitaksid pidurdada väljalangemist põhikoolis.
Õpetajad, kust teid leida?
Ministeerium on tulnud välja mitme ootamatu ettepaneku ja algatusega. Olgu see eesti keele kirjaoskuse, gümnaasiumisse astumiseks vajaliku keskmise hinde või põhikooli lõpueksamite kaotamise kohta. Nende ettepanekute varju on jäänud kõige olulisem – õpetajate uue põlvkonna ettevalmistamise teema. Sellest on küll räägitud, kuid lahendust pole saadud/leitud.
Õpetajaskond vananeb, noored ei tule kooli. Eesti koolis töötava õpetaja keskmine vanus läheneb 50 eluaastale, iga kuues õpetaja on 60-aastane või vanem. Tööle asunud noortest õpetajatest 45% ei vasta õpetaja kvalifikatsiooninõuetele. Selline olukord on murettekitav.
Kas hea õpetajaharidusega pensionärist pedagoog on suuteline koolis töötama kuni 70. eluaastani või kauemgi? See pole normaalne, aga täna aitab pensionärist õpetaja leevendada kaadrinappust.
Õpetajatepuuduse leevendamiseks leitakse muidki lahendusi. Näiteks anda ühes koolis kolme päevaga 24 tundi, siis järgmisel päeval 8 tundi teises koolis ja nädala viimasel tööpäeval 8 tundi kolmandas koolis. Kokku tohutu töökoormus ja suurem palganumber, kuid mis hinnaga ja millised on sellise töö tulemused? Koolijuhil pole aga valikuid, tuleb olukorraga leppida, teha muudatused tunniplaanis, rahustada kolleege – õpetaja on nüüd olemas, tunnid saavad antud. Ka seda võib nimetada optimeerimiseks…
On lootust
Samas võib märgata ühe valupunkti esimesi paranemismärke. Õpetajate töötasu tõus eelmisel ja üle-eelmisel aastal on mõjunud soodsalt, see on pidurdanud ja lükanud edasi mõnegi õpetaja soovi töölt lahkuda, mis aga ei tähenda veel huvi kasvu õpetajatöö vastu. Riigi keskmisest palgast kõrgem 20% palgalisa on veel puudu.
Direktorite palgatõus ei ole käinud ühte jalga õpetajate palgatõusuga ja koolitööle pühendunud juhi leidmine on keeruline. Koolijuhtide kaadri tugevdamise eesmärgil on plaanis alustada direktori kui koolikultuuri kujundaja töö tulemuslikkuse hindamist. Hindamise vajalikkuse üle võib vaielda, kuid eesmärk on saada koolijuhiks tegus ja koolitööle pühendunud inimene. Kuid milliseks kujuneb motivatsioonipakett, et selliseid juhte leida?
Kooli areng ja koolijuhi tegutsemine arengu eestvedajana vajab laiemat ja üldisemat tähelepanu. Koolijuhi töö peab olema nähtav ja hästi tasustatud.
