Südamelt ära: Ebareaalne uusaastasoov?

Tagasivaates pean lahkunud aasta kaheks jagama. Esimene pool kulges suures osas Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamise meeleolus, teine järsku karmiks muutunud valimiseelses õhkkonnas.
Selle esimese poolega oli nii, et alguses on kõik peod kenad, lõpuks hakkavad aga väsitama. Ühest hetkest ei vaimustanud enam isegi „kõik kingivad kõigile” kampaania. Noh see, et ma kaevan oma tiigile väikese laienduse ja kingin selle Eesti Vabariigile, ning naaber kuulutab, et panustab ühiskinkimisse sauna, mille koos äiaga just valmis sai. Hirmus armas muidugi, et me sellisel kinkimislainel oleme, kuid uskuge – lõpuks ei kõlanud see enam siiralt, oli kampaanialik ja sellisena raskelt usutav. Me elame ja töötame ju selletagi ikka ainult oma riigi ja rahva hüve ning arengut silmas pidades. Miks peab selle juures niimoodi kanana kuulutama: „Kinkisin, kinkisin, kinkisin…”? Või eksin?
Kuid mitte see ei ole mul praegu südamel. Mure on mujal. Me oleme viimastel aastatel üsna otsekoheselt hakanud rääkima vägivallast, eriti lähisuhtevägivallast ja sellesse rubriiki kuuluvast koolikiusamisest, mille taustal on suuresti laste vajadus matkida täiskasvanuid. Kuid sellest ei ole suurt midagi muutunud. Ükskõik millise halva nähtusega saab edukalt võidelda ainult siis, kui võetakse ette kogu probleemistik. Me üritame täna tegeleda ainult vägivalla ühe tahuga. Lisaks lähisuhte- ja koolivägivallale peaksid teemaks olema veel ka ametialane ahistamine (mõtlen selle all kodanike huve eiravate ametnike suva kehtestamist), samuti tööalane (nii töövõtjate kui ka tööandjate vastastikune) tagakiusamine.
Eraldi ja valjult tuleks aga füüsilise vägivalla kõrval rääkida moraalsest ruineerimisest ja siinkohal eriti vägivaldsest poliitilisest vastandumisest. Igasugune vägivald, eriti aga poliitiline vägivald, on rajatud demagoogilistele valedele ning kuulutab kättemaksu teisitimõtlejatele. Kusjuures poliitiline vägivald ei ole meil praegu taunitav ega karistatav. Poliitik tohib kõrgest puldist maha hüüda mida tahes ja kuidas tahes, sest ta peab „maailmavaatelist diskussiooni”.
Jah, ma viitan siinkohal ka EKRE-le, sest selle erakonna eestkõnelejate ja tagantkiitjate (erinevates kommentaariumides mürgeldajate) retoorika on tõesti ületanud igasugused piirid. Kuid paraku oleks ebaõiglane poliitilises vägivallas süüdistada ainult EKRE-t. Sellest patust pole puhas ükski Eesti suurem partei. Kõik nende kampaaniad on ehitatud vastandamisele ning poliitiliste vastaste alandamisele. See on toiminud ning vihkamise kontsentratsioon ühiskonnas on aina kasvanud ja EKRE võib nüüd tõesti olla see tikk, mis süütab kõigi parteide ühisel nõul punutud süütenööri.
Siit siis minu tagasihoidlik uusaastasoov: lõpetame 2019. aastaga igasuguse üksteise vaenamise ja näitame maailmale, et mõni riik ja rahvas on võimeline elama helgema tuleviku nimel ka vaenu ning ähvardusteta ja selle juures vastastikku üksteist austades kõigil teemadel ka maailmavaateliselt diskuteerima.
Ma tean, et selline unistus ärritab mõndagi eestlast, aga see ei peaks tähendama, et mul ei ole õigust oma unistust välja öelda.