Toidupoes käies taban end sageli mõttelt, et kaupmehed oskavad vajutada õigetele nuppudele ja kasutada ära inimeste emotsioonidest lähtuvat tarbimist. Selle kõige lihtsamaks tõestuseks on uuringud, mis kinnitavad, et toidupoes ostukorvi sattuvast kaubast kuni veerand on selline, mida inimesed algul osta ei planeerinud.
Mõelge ise, miks muidu on näiteks piim või leib viidud poe kõige kaugemasse nurka. Eks ikka selleks, et teel sinna jääb riiulitel ette hulk ahvatlusi. Lisaks vajaminevale kulutatakse nõnda iga poeskäiguga esialgu planeeritust mitmeid eurosid rohkem. Inimene on juba kord selliselt toimima loodud, et lihtsam on lubada endale midagi juurde kui silma jäänud meelepärast ostu keelata. Isegi olukorras, kus rahakotis selleks tegelikult piisavalt vabu vahendeid pole.
Kantar Emori hiljutise finantshoiakute uuringu kohaselt tunnistab peaaegu 70 protsenti eestimaalastest, et neile küll ei meeldi laenu võtta ja võlgu elada, aga mõnikord ei jää lihtsalt muud üle. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus Eestis on ühe elaniku kohta keskmiselt 7500 euro ulatuses laenukohustusi.
Soov kohe tarbida toidab hästi ka järelmaksu pakkujaid. Täpselt samal põhjusel, et inimene valib ikka ja jälle tee, mis toob rohkem naudinguid ja heaolu tänasesse päeva. Lihtne on endale põhjendada, et järelmaks annab võimaluse igakuist eelarvet mitte puutuda ja jagada ostusumma pikema aja peale tulevikus. Teadvustamata jääb seejuures tõsiasi, et igal tehingul on oma hind – järelmaksuga kaasneb kohustus ehk lisaks põhisummale tuleb tasuda ka intressid.
Murettekitav on säärane mõtteviis ainuüksi seetõttu, et tarbimiskeerisesse on sattunud suur hulk muidu rahaliselt heal järjel olevaid inimesi, kes võiksid ilma igasuguse probleemita kasvõi kolmandiku oma igakuisest sissetulekust tuleviku tarbeks kõrvale panna. Paraku sellist harjumust pole ning kogu sissetulek tassitakse poodidesse ning võetakse tarbimislaenu või järelmaksu näol veel lisagi.
Finantsilise vabaduse saavutamiseks võiks iga eestimaalane uue aasta eesmärke seades mõelda tõsiselt sellele, kuidas kindlustada oma pikaajalisem tulevik selliselt, et see oleks turvaline ja helge. Kellel veel püsivat säästmisharjumust pole, soovitan selle tekitamiseks uuest aastast igal palgapäeval saadud summast maksta kindel osa tuleviku nimel iseendale.
Üks osa läheks seejuures selleks, et jätkata pensionieas tänase elustandardiga, ning teine osa igapäevase likviidse puhvri tarvis. Selleks, et vajadusel juba homme oleks sealt ootamatuste tarbeks midagi võtta ja kasutada.
Võrreldes 2009. aastaga on tänaseks kolmekordistunud ka summa, mis seisab eestlaste arvelduskontodel. Sellega on loodud hea lähtekoht tarbimise vähendamiseks ja kogumise suurendamiseks. Erinevaid lahendusi selleks on palju, näiteks sobiva kogumisarve leidmisel kaaluvad sageli mugavus ja lihtsus üle ka raha hoiustamise eest saadavad intressid. Peamine on hoopis see, et kogumist alustades tuleks läbi mõelda oma võimalused ja mitte alustada kõige väiksema summaga.
On päris palju häid nippe, mis aitavad eesmärgi saavutamisele kaasa, näiteks võiks kohe palgapäeval luua automaatse makse tuleviku kontole. See võib tunduda alguses pisut keeruline, kuid juba paari kuu möödudes harjub sellega ning lisaks kasvavad märkamatult kogutud vahendid, mis annavad kindluse tulevikuks. Püstitades endale kindla eesmärgi, on ka märksa hõlpsam ülekanne enda tuleviku kontole sooritada. Niisamuti tuleks ette planeerida väljaskäigud, sest ka see säästab rahakotti.
Rahatarkus seisneb nimelt selles, et finantstoimingud peavad olema tasakaalus. Nii kogumine kui ka järelmaks on vajalikud. Viimase kasuks räägib, et see on ainult ühe teatud eseme ostmiseks. Kogumise puhul on võimalus kasutada sääste laiaulatuslikumalt. Küll on aga oluline järelmaksu puhul meeles pidada lisakulu intressi näol ning küsida endalt, kas see ost on tõesti hetkel hädavajalik. Täpselt samuti tuleks endalt küsida ka toidupoes järjekordset emotsiooniostu korvi tõstes.
