LaCopita on väike veini- ja õllebutiik Raplas, mis lisaks põnevale sortimendile pakub ka õlle- ja veinikultuuri koolitusi. Meid tervitab koha perenaine Inga Hermanson ja pakub degusteerimiseks üht Hispaania valget veini. „Praegu on degusteerimiseks ideaalne aeg – kümne ja kaheteistkümne vahel hommikul, sest siis on maitsemeeled puhanud ja värsked, ka hambapesust on tükk aega möödas ja kohvi on ka juba joodud,” räägib Inga veini valades.
Ta on läbinud junior sommeljee kursuse ja korraldab nüüd juba ise Raplas joogikultuuri koolitusi. Ta on lõpetanud Kehtna kodumajanduskooli kodumajanduse õpetaja erialal ning hiljem töötanud elektroonika valdkonnas. „Abikaasa ütles, et kui kaua sa siin köögilaua taga neid veine kommenteerid. Mine arenda seda, mis sulle on antud,” räägib Inga sellest, kuidas sommeljee koolituseni jõudis. „Püüan iga kord mõnd uut veini proovides enda jaoks lahti mõtestada, mida see vein pakub, mis maitsenüansid seal sees on jne,” räägib Inga.
„Tallinnas on väga palju selliseid kohti. Meie pole halvemad kui linnainimesed, miks me peame leppima ainult sellega, mis meil jaekaubanduses on,” räägib Inga sellest, miks ta sellise poekese Raplasse tegi ning selgitab, et poes leidub veine, mida tavalistest poodidest ei leia ja mis on eelkõige tehtud restoranidele. „Paljud kardavad sisse astuda sellepärast, et siin on kallis, aga meil on sortimenti ka hinnatundlikule kliendile,” ütleb Inga.
Butiik veel päris kaks aastat tegutsenud ei ole, ent Inga ütleb, et neil on välja kujunenud püsikliendid ja ta loodab Raplamaa inimesteni järkjärgult jõuda. „Sügisel, kui algas jahihooaeg, hakkasid jahimehed käima. Ütlesid, et neil on täna põder, metssiga või faasan. See oli endale väga põnev väljakutse mõelda, mida ma siis neile sinna kõrvale pakun,” räägib Inga.
Poes on kümnekohaline laud, mille ümber koolitused toimuvad. „Õiget joogikultuuri meil Eestis ei ole, seda tuleb alles looma hakata, sest joogikultuur on Eestis alles beebisussides. Tähtis ei ole mitte end kiiresti ja kähku pikali juua, vaid me peaksime õppima nautima seda, mida veinimeistrid on pudelisse pannud. Me ei saa seda teistmoodi kui õppides tundma veini ajalugu, kust ja miks see tulnud on,” räägib Inga.
Butiik pakub ka õllekoolitusi. „Väikeseid pruulikodasid on meil palju, aga neid, kes suudavad stabiilset kvaliteeti pakkuda, on vähe,” nendib Inga ja räägib, et ta kutsub Raplasse esinema erinevate pruulikodade pruulmeistreid, et huvilised saaksid ise küsida, miks ja kuidas käsitööõllesid Eestis tehakse. „Üldiselt tehakse Eestis väga ägedaid asju, osa Eesti veinidest on jõudnud ka maailmakaardile. Eesti veinid ei ole küll viinamarjaveinid, vaid marjaveinid, aga nad võivad olla väga kihvtilt tehtud. Müts maha nende inimeste ees, kes neid teevad,” ütleb Inga.
Kui inimene poodi tuleb, on Inga lahkelt nõus soovitusi jagama ja talle ühe või teise joogi päritolu tutvustama, samuti valmistab Inga väga põhjalikult ette koolitused ja püüab maksimaalselt leida nende veinide kohta informatsiooni, mida ta pakkuma hakkab. Samuti on LaCopita ümber tekkinud omamoodi kogukond ja sõpruskonnad, kes käivad koos veine degusteerimas ja nende üle arutlemas – ikka selleks, et joogikultuur Eestis areneks.
