Salutaguse elanik kaebab pärmitehasest lähtuva lõhna üle, kuigi mõõtmine näitas, et elamute juures jääb see lubatu piiresse. Tehase juhtkond võtab siiski vastutuse ja lubab lõhna vähendada.
Toimetusse tuli kiri, kus Kohila vallas Salutaguse külas mõne aasta eest kinnisvara soetanud inimene kurdab pärmitehasest lähtuva haisu üle. Keskkonnauuringute Keskuse tehtud lõhnaaine mõõtmine näitas selle piirmäära ületamist kirde suunal, kuid külas asuvate elumajade juures jäi tulemus lubatu piiresse. Kas aga ametliku sõnaga „lõhnahäiringu” puhul on tegu õõvastava leha või hoopis meeldiva toidulõhnaga, seda siiski ükski mõõtmine kindlaks määrata ei suuda.
Ükski teine kohalik elanik viimase viie aasta jooksul vähemalt avalikult lõhna üle kaevanud ei ole.
Toitev inaktiivne pärm
Talvisel pärastlõunal tuprub Salutaguse pärmitehase korstnatest paksu valget auru. Kuigi maapinnal tundub ilm tuuletu, suundub lopsakaim aurusammas kindla joana tehase taha heinamaale.
Tehase juhatuse liige ja tegevjuht Tiina Valk ütleb, et see ongi peamine suund, kuhu tuul korstnatest väljuva auru (koos võimaliku haisuga) ajab – kirdesse. Sama kinnitab Keskkonnauuringute Keskuse koostatud tuuleroos. Elamupiirkond jääb teisele poole.
Reedel Salutagusel mingit lõhna tunda ei ole, haisust rääkimata. Sellegipoolest ütleb Valk, et tehas on kogu aeg võtnud vastutuse oma tegevuse eest ja teeb seda ka edaspidi. Eesmärk on täita seadusest tulenevaid nõudeid. Seda on ka juba aastaid tehtud. Siiski möönab tehase juht, et päris lõhnatult midagi toota ei ole võimalik.
„Jah, meie tootmise ümber on eriline lõhn – see on inaktiivse pärmi lõhn,” selgitab Valk. „Inaktiivne pärm on taimset päritolu toiduaine, mida kasutatakse toiduainetetööstuses ja ka otse toiduna.”
Ta toob kontorisse kotitäie kollaseid helbeid. Tegu on inaktiivse pärmi helvestega, mida näiteks taimetoitlased kõrgelt hindavad ja toiduvalmistamisel kasutavad, kuna helbed sisaldavad valku ja vitamiine. Paljud pärmitehase töötajad puistavad neid samuti lõunapausi ajal toidu hulka.
Helbed maitsevad hästi – veidi pähkliselt, pisut juustuselt. Et pärmivalmistamise juures tekkivast lõhnast aimu saada, raputab Tiina Valk kotti. Sealt hõnguv lõhn on samuti kergelt juustune. Valk ütleb, et teda ennast see ei häiri, kuid näiteks mõnele tehase töölisele on kodus märkus tehtud, et vahetagu riided ära.
„Mõnda inimest häirib ka pagaritööstuse lõhn, teised jälle peavad seda meeldivaks,” võrdleb Valk. Siiski ei väida ta, et inimesed peavad lõhnaga leppima. „Püüame ka seda toidulõhna vähendada. Tegeleme sellega alates 2016. aastast, juba enne kaebust,” selgitab Valk. „See on ülemaailmne trend ka selliseid lõhnu vähendada, inimesed muutuvad ju üha tundlikumaks.” Nõnda on Kanada Lallemandi kontsern, kuhu AS Salutaguse Pärmitehas kuulub, probleemi käsile võtnud.
Kõigepealt katsetati lõhna vähendamist Slovakkias Trencinis, kus pärmitehas asub vanalinnas. Seal õnnestus tänu uuendustele vähendada lõhna 80 protsenti. Salutagusel on plaanis üks sellekohane investeering sel aastal lõpetada ja alustada teisega. Järgmisel aastal on kavas analüüsida, milline metoodika on tõhusam.
„2021. aastal läheme investeeringutega edasi ja 2022. aastaks peaks olema lõhnavähendamise programm tagatud,” lubab Tiina Valk.
Tehase keskkonnainsener Sergei Zub selgitab, et pärmitootmises põhjustavad lõhna lenduvad orgaanilised ühendid, mida traditsiooniliste filtritega kinni ei püüa. Need tuleb ära oksüdeerida. Seda tehakse osooniga, viies läbi täieliku oksüdeerimise kuni CO2ni, mis on lõhnatu.
Seadus reguleerib lõhnahäiringut eri maades erinevalt ja mõnel maal on see üldse reguleerimata. Austrias näiteks on lubatud kindel lõhnaühikute arv, Slovakkias on reguleerimata, Eestis modelleeritakse lõhnatundide osakaalu. Lõhnatunde tohib esineda kuni 15 protsenti kogu aasta tundidest. Salutagusel jäid elumajade juures väärtused 8–12 protsendi vahele.
Mädamuna asemel pärmilõhn
Salutaguse tehas jääb Tallinna-Rapla maanteest umbes pooleteise kilomeetri kaugusele. 2000-ndate algul võis maanteed mööda liikudes piirkonda jõudmise ninaga juba eemalt tuvastada. Sellal ei haisenud siiski niivõrd tehas ise kui solgikraav, kuhu heitveed suunati.
Sergei Zub tuli tehasesse tööle 1999. aastal. „Siis oli tõesti selline lõhn, et …” meenutab ta. „Aga sellel oli teine põhjus.”
Tiina Valk kolis Salutagusele 1989. aastal ja mäletab sellest ajast paksu rämedat mädamunahaisu. Erinevust võrreldes sellase ajaga peab Tiina Valk ka põhjuseks, miks põlised Salutaguse elanikud ei ole juba aastaid haisu üle kaevanud.
2010. aastal paigaldati tehasesse aurusti, kus aurustatakse tootmises tekkivad raskemad heitveed. Protsessi kõrvalproduktina tekib vinass, mida mahetalunikud kasutavad mullaparandajana. Valk lisab, et nende vinassi kasutab ka üks kohalik mahetalunik ning seegi võib mõnevõrra lõhnata.
Lisaks paigaldati 2013.–2015. aastal tehasesse kolm uut anaeroobset reaktorit, kus heitvett puhastatakse. Sealjuures tekkiv biogaas kasutatakse ära oma tehases. Olukorra paranemisel on oma osa ka uurimistöödel, mida Zub koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga on teinud. Ka Zubi doktoritöö on keskkonnateemal.
Lõhna vähendamise kava
Kohila valla keskkonnanõunik Nele Leitaru tõdeb, et kohalikul omavalitsusel ei ole võimalusi eriti kaasa rääkida sellistes küsimustes, kuna see on puhtalt Keskkonnainspektsiooni teema. „Küll aga hoiame end kursis ning oleme vajaduse korral vahendajaks ettevõtte ja kohalike elanike vahelisel suhtlusel,” kinnitab Leitaru.
Keskkonnainspektsiooni Raplamaa büroole on lõhna esinemise kohta Salutaguse külas laekunud kokku kaheksa kaebust, neist neli 2018. aasta kevadel ja neli sama aasta sügisel. Büroo juhtivinspektor Kristi Leemet lisab, et kevadel oli kahel juhul lõhn kaebuse laekumise hetkeks hajunud, kahel juhul käisid inspektorid kohapeal. Kõik kaebused on ühelt perekonnalt, kes on külla hiljuti kinnisvara soetanud. Umbes nelja aasta jooksul enne seda Salutaguse külast lõhnakaebusi tulnud ei ole.
Mais laekunud lõhnakaebuse peale läks Leemet Salutagusele ja kontrolli käigus tuvastas elumajade vahel mitte väga intensiivse muundunud pärmilõhna. „Kogu kontrolliprotsessi olid kaasatud teavitaja ja tema elukaaslane, kellega ka teemad läbi arutati,” lisab Leemet.
Juunis tellis Salutaguse Pärmitehas Keskkonnainspektsiooni ettepanekul Keskkonnauuringute Keskuselt lõhnaaine mõõtmised koos saasteainete mõõtmisega. Need viidi läbi juulis.
„Ettevõte püüab leida lahendusi, mis aitaksid lõhnahäiringut vähendada,” kinnitab Leemet. Eelmisel nädalal oli pärmitehases kohtumine, kus osalesid tehase juhid, Keskkonnaameti poolne loa haldur ja inspektor. „Rääkisime lisaks muule ka võimalikest lõhna vähendamise meetmetest. On erinevaid plaane ja esmaseid samme juba tehakse. Hetkel on käsil kahe tsükloni installeerimine kahele kuivatile, mille tulemusel väheneb esiteks tahkete osakeste osakaal ja teiseks püütakse kinni pärmi tootmisel tekkiv orgaanika, mis omakorda vähendab lõhna.”
Keskkonnainspektsioonilt läks eelmisel nädalal tehasele ka ettepanek vabatahtlikuks lõhna vähendamise kava koostamiseks. See tuleb Keskkonnaametile esitada hiljemalt selle aasta 8. märtsiks.
„Samuti lubas pärmitehas teha kokkuvõtte, mis on siiani lõhna vähendamiseks tehtud. Ja tehtud on tõepoolest, sest veel umbes viisteist aastat tagasi oli haisuprobleem üsna tugev, mida tunnistab ka juhataja ise. Kuid siis meenutas see pigem mädamunahaisu, mis levis üsna kaugele, hetkel aga on pigem tunda vahetult tehase juures pärmile iseloomulikku lõhna,” kirjeldab Leemet. „Eelneva põhjal ei saa kindlasti väita, et asjaga on venitatud ja et ettevõte pole teinud koostööd ega panustanud probleemi lahendamisse.”
„Loomulikult ei eita ma, et tehas on teinud suuri investeeringuid haisu vähendamisse ja asutused on teinud võimaluste piires oma tööd. Aga tulemus on ikka see, et inimesed peavad hooti haisu sees elama ja see probleem ei tekkinud eile. See vastus, et me investeerime ja otsime lahendusi või mingid variandid on laual, ei ole enam kohalike jaoks lohutav,” leiab suviti Salutagusel elav Sten-Hans Vihmar.
Suvel korraldas Salutaguse Pärmitehas külaelanikele lahtiste uste päeva, kus huviga osaleti. Vihmarit seal siiski polnud. Samuti pole ta tehasesse külla tulnud, kui on kutsutud.
Reede pärastlõunal Salutagusel kohatud kohalik naine jääb tehase võimaliku haisu suhtes kidakeelseks. „Eluaeg siin elanud, harjunud kõigega,” ütleb ta.
Sten-Hans Vihmar on suviti Salutagusel elav kodanikuaktivist. Ta on olnud mitmes erakonnas, praegu aga kuhugi erakonda ei kuulu ega kandideeri ka valimistel. Viimati kandideeris ta üle-eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel Tallinnas.
AS Salutaguse Pärmitehas kuulub alates 1994. aastast Lallemandi kontserni.
Tehases on 140 töötajat, kellest suur osa on kohalikud – Salutaguselt, Kohilast, Järlepast ning mujalt ümbruskonnast.
Tehas toodab pagaripärmi, inaktiivset kuivpärmi inimtoiduks ja loomasöödaks ning inaktiivse kuivpärmi segusid õlle-, piirituse- ja veinitööstustele ning looduslikke taimekaitsevahendeid metsandusele ja haljastusele ja vinassi väetiseks.
Eestisse jääb rahalises arvestuses vaid 6% kogu toodangust.
Vinassist jääb 1/2 Eestisse”, 2/3 läheb Soome.
2017. aastal omistati Salutaguse Pärmitehasele Raplamaa parima ettevõtja konkursil töötaja sõbra tiitel.
2018. aastal saavutas tehas Eesti konkurentsivõime edetabelis 3. koha.
Salutaguse Pärmitehase OÜ toodab pärmi melassist, mis on Leedu suhkrupeeditööstuse jääkaine.
***
Ükskõiksuse rõve hais Kohila vallas
Sumedal suveõhtul tabab haisupommi rünnak ootamatult. Ühtäkki on kogu küla täis õõvastavat lehka ja sunnib palavusest hoolimata aknad kinni panema. Edasi järgneks justkui terroristide õhitud keemiarelva rünnaku järgne stsenaarium – kes saab, põgeneb linna, kes ei saa, peab ära kannatama, kuni tuul pöördub.
See on suvekuudele tavapäraseks saanud olukord Salutaguse külas Kohila vallas, kus kohalik pärmitehas karistamatult kogukonda kostitab hootiste haisupommidega.
Selliste haisuatakkide käes on kannatanud Salutaguse inimesed ja kohaliku piirkonna areng juba pikemat aega. Kohalikele jääb silma, et nii omavalitsus kui ka riiklikud keskkonnaorganisatsioonid on siiani vangutanud pead, et asi on paha ja lahendust otsitakse, aga mida pole, on tulemus. Haisu on aastatega vähendatud tänu suurtele investeeringutele ja pärmitehas ning kohalikud poliitikud on saanud raporteerida arengust. Aga elanike meelehärmiks on selgunud, et päris haisuvaba õhku sellise rahamäe sisse arvestatud polnud.
Haiseb küll vähem. Aga ikka haiseb vängelt ning kõikjalt tuleb vastuseks olla kannatlikud ja oodata.
Ka haisu osas soovitab Salutaguse pärmitehas varuda kannatust, et nad investeerivad pidevalt haisu vähendamisse jne. Terve mõistus küsib, kas oodata aegade lõpuni?
Olgu veel mainitud, et nii pärmitehase juht kui ka vallavanem kandideerisid viimastel kohalikel valimistel ühes Isamaa nimekirjas.
Kõik kokku kõlab Salutaguse inimeste jaoks justkui kogukonnaga mittearvestamise musternäide ning must huumor haisvast isamaast.
Haisurünnakutest tüdinenud Salutaguse elanikud saavad oma pahameelt väljendada kirju saates nii riigikogu liikmetele kui ka kohalikule omavalitsusele. Küsimus on, mida riigikogu liige või vallavanem selle kirjaga peale hakkab. Vale oleks arvata, nagu oleks probleem tundmatu riigikogule, vallavanemale või vastava ala ametkondadele. Aga sinna see võitlus suures osas jääbki ja ilmselt palutakse edasi oodata. Aga vähemalt seni kestab ka ühe kogukonna inimeste võitlus ja hääl haisva tõe ning ükskõiksuse kohta.
Kui keegi tahab nuusutada, kuidas lõhnab ükskõiksus, siis üheks näiteks võiks sobida seesama Salutaguse pärmitehase hais. Ametkonnad on küll mihklid nõudma ühe lambaga Viikingite külalt loomaaia tegevusluba või kulutama ligemale miljon eurot töötukassa ja haigekassa nime vahetamisele, aga kui on vaja lahendada ühte kogukonda aastakümneid tõsiselt häiriv probleem, siis ollakse ühtäkki nii saamatud. Kas see on ükskõiksuse, korruptsiooni või laiskuse hais? Eks sellele annab vastuse aeg, sest oodata on vaja mingit müstilist daatumit. Pigem on see vast ikka arguse ja ükskõiksuse hais. Ettevõtja jaoks on see rahahais, mis kajastub tema kasumireal, ning kohalikule kogukonnale elukvaliteeti halvendav aroom, mis sunnib sõna otseses mõttes needma kõiki selle loo suhtes ükskõikseid ametnikke, kes laiutavad ainult käsi, ning isamaalisi rahvaesindajaid ja ministreid.
Sten-Hans Vihmar
