Kodutütreks olemisest

Seoses seekordse nädala inimesega on hea meenutada aega, kui ma ise Kaitseliiduga seotud olin kodutütarde noorteorganisatsiooni kaudu. Võisin siis olla 10-11-aastane.
Kodutütreks olemise juurde käisid järgukatsed, mille kaudu pandi proovile tüdrukute teadmised loodusest, ajaloost, matkatarkustes ja loovuses. Kuigi nende läbimine andis uhke tunde, on siiski aasta ringi toimunud laagrid need, mis seniajani meelde on jäänud. Talvisel ajal olid laagrid enamasti koolimajades ja suvel metsas. Kuigi siseruumides ööbimine oli mugavam, olid telkimine, lõkke tegemine ja metsaelu ikka palju ägedamad.
Selgemalt on meeles üks ainult tüdrukutele mõeldud nädalavahetus aprillikuises metsas, kui tuli öösel sõjaväetelgi ehk sissika ahju kütta. Sujuvalt läks küll varem paika pandud valvegraafik üle selleks, et olin põhiline kütja. Samas laagris sai ka järvel paadiga sõita, metsas orienteeruda (ebaõnnestunult küll, sihtmärki me ei leidnud) ning relva käsitsema õppida.
Suvised laagrid olid pikemad ja seal olid ka noorkotkad. Eredamalt on meeles Süvahavval ja Pikajärvel Cantervilla lossis toimunud laagrid, kus ühtäkki oli minust saanud see, kes teisi õpetas ja nõrgemaid enda hoolde võttis. Sellise aktiivsuse pärast pääsesin ka üleriigilistesse laagritesse. Nii sain käia Saaremaal ja ainult kodutütardele mõeldud laagris Tallinnas. See oli eriline laager, kuna läksime külla Lennart Merile ja kuulasime tema aias Siiri Sisaski kontserti. Samuti saime Stenbocki majas Juhan Partsi kassilt mälestuskriimud.
Tänu kodutütreks olemisele tehti mulle ja veel paarile tüdrukule pakkumine osaleda sõjaväelaagris, kus põhiliselt olid küll lapsed, kes olid mingi pättusega hakkama saanud. Kümnepäevases laagris saime näiteks juurde teadmisi ellujäämisest metsas, õppisime sõlmi tegema, saime erinevatest relvadest lasta (väga vihmase ilmaga), mängisime erinevaid koostööoskusi suurendavaid mänge, saime tunda korralikku augustitormi, pidasime maha korraliku rammuvõistluse ja korraldasime telkide kaunistamise võistluse. Enne laagri lõppu pandi meie omandatud oskused proovile ja minu eriliseks laagris omandatud oskuseks oli heinakõrtest nööri punumine. See sai nii tugev, et sellega sai kümnekilost sangpommi heita, ilma et nöör katkeks. Kahjuks olen selle punumisoskuse unustanud.
Uhke sain olla ka siis, kui rividrilli õppisime. Mina kodutütrena olin saanud seda piisavalt palju, nii et pidin omakorda poisse õpetama, kuidas pingviini kombel tammumise asemel oma jalgu kasutama peab. Rividrilli tegi lõbusaks üks noorhärra, kes just suu peale kukkunud polnud ja kelle laulukesed veel pikkadeks aastateks meelde jäid. Trükimusta need kahjuks ei kannata.
Laagri lõpetas 12 km matk, mis tõestas, et tüdrukuid ei tasu kohe kindlasti alahinnata. Laagri juhid panid enda arust matkaliste etteotsa võrdlemisi aeglased kõndijad, kuid olime harjunud pikki maid kõndima, nii et suurem osa ajast tuli meil vinguvaid tüdrukuid ja hädaldavaid poisse järele oodata.
Kahjuks on pilte vaid paarist üksikust laagrist ja ehk ka mingid mälestuskatked kusagil vihikuservades. Kui see kõik toimub, siis mõtled, et mis see katelokist söömine, jõevees suplemine, ööhäired, rividrill ja matkad nii erilist on, kuid mida vanemaks saad, seda toredam on neid hetki meenutada. Mälu on aga väga selektiivne. Nii et soovitus tänastele noortele, kes kusagil laagrites käivad: jäädvustage seda elu seal, püüdke seda nii piltidesse kui ka kirjutage erilisemad hetked üles. Te olete iseendale siis tulevikus tänulikud. Ja ajaloouurijad ilmselt ka.