Kuidas Eestis märgalal põldu harida, sellele küsimusele otsib vastust sakslaste algatatud märgalaviljeluse projekt. Põllumehed kahtlevad esialgu asja majanduslikus tasuvuses.
Lopsaka taimestikuga kaetud põllul Amsterdami külje all loksub vesi. Baltimaade teadlastest, ekspertidest ja ametnikest koosnev õpperühm ei seisa parasjagu siiski silmitsi liigmärgusest tingitud loodusõnnetusega, mis tooks peagi kaasa ikalduse, vaid nende ees laiub korralik saagikas hundinuiapõld.
Zuiderveeni poldrile rajatud hundinuiapõld kasvatab saaki, mida saab kasutada biomassina energeetikas, ehitusmaterjalina, loomasöödana ja mujal, kuid märgalaviljeluse olulisem eesmärk Hollandis on peatada turba edasine lagunemine ning maapinna taseme alanemine, sest paljud endised märgalad asuvad merepinnast allpool.
Eestit erinevalt Hollandist maapinnataseme langus ei ähvarda ja mere tasapinnast allapoole me ei jääks, kuid turvas laguneb meie kuivendatud turbaaladel samuti jõudsalt, tuues kaasa süsinikuheite, mis on oma koguselt teisel kohal pärast energeetika- ja enne transpordisektorit.
Saksamaa M. Succowi sihtasutus on kutsunud ellu projekti „Märgalaviljelus Baltimaades”, mille käigus käis eestlaste, lätlaste ja leedulaste õpperühm mullu septembris hollandlaste ja sakslaste kogemusega tutvumas.
Hundinuiast kultuurse samblani
Aldert van Weeren saadab ringi käima kausi valkjate porgandikujuliste suupistetega. Need on nopitud siitsamast Kampi poldril laiuvalt põllult Kirde-Saksamaal Oderi laguuni ääres. Tegu on hundinuiarisoomidega, mis maitsevad mahe-magusalt ja on van Weereni kinnituse järgi tärkliserikkamad kui kartul.
Aldert van Weeren on Saksamaale kolinud hollandlane, kes tegeleb märgalaviljelusega, et päästa turvasmuldasid. Hundinui ja pilliroog püüavad kinni pinnasesse kogunenud liigsed toitained – lämmastiku- ja fosforiühendid –, vähendades nõnda nende leostumist veekeskkonda. Juured võtavad ühtlasi endasse mürgid, näiteks taimekaitsevahendite jäägid. Kõrge veetase aitab hoida turbasse seotud süsinikku ja luua tingimusi turba taastekkeks. Alal kasvatatakse ahtalehelist ja laialehelist hundinuia, mõlemad liigid on looduslikult levinud ka Eestis. Van Weeren näitab spetsiaalset laiade roomikutega traktorit, millega hundinuia ja roogu märgalalt koristatakse.
Neukalener Seewieseni endisel poldril Kummerow’ järve ääres on taastatud looduslik veetase. Nüüd kasvatatakse kunagistel intensiivpõldudel kohalikule katlamajale kütust. Luhaheinapallidest soojust tootev katlamaja töötab taanlaste tehnoloogial, sest Saksamaal on see haruldane küttematerjal. Loomasöödaks luhahein ei kõlba, sest sisaldab rohkesti tarna, mis loomadele ei maitse.
Aga leidub ka kariloomi, kes tunnevad end märjal karjamaal justkui kodus. Nõnda on talunik Helmut Querhammer toonud endale Itaaliast vesipühvlid märgade poollooduslike koosluste hooldamiseks Berliini külje all. Vesipühvlid söövad ka märgadest lohkudest ja mujalt, kus lihaveised eelistavad mitte käia. Liha turustatakse ja sellele on nõudlust rohkem kui pakkumist.
Sakslased katsetavad ka turbasambla kasvatamist kultuurina, Hankhausenis Loode-Saksamaal on selleks rajatud katsepõllud. Üks looduslikes soodes kaevandamise põhjus on vajadus turbast toodetava kasvusubstraadi järele. Sakslased otsivad võimalust leida sellele asendus. Nende jaoks on asi pakiline, sest uusi turba kaevandamise lubasid neil enam üldjuhul ei väljastata ja töösolevate kaevanduste varud on ammendumas. Ühtlasi nähakse turbasamblakasvatuses võimalust peatada turba lagunemine.
Pilootalad jääksoos ja poldril
Sompus novembripäeval näeb Pärnumaal Tootsi lähedal asuv Pööravere endine kaevandusala kurb välja. Kuigi siia-sinna on tekkinud veekogusid ja eemal kasvab kidur kaasik, jäävad rohkem silma külmakerkest kobrutavad poripruunid turbaväljad. Piirkonda tükeldab kraavistik, millest suur osa küll enam kuivendajana ei toimi. Pööravere jääksoo üks osa on üks võimalik märgalaviljeluse pilootala Eestis, teine on Olustvere lähedal asuv polder.
Eestis veab märgalaviljeluse projekti Eestimaa Looduse Fond (ELF). Märgalaviljelus tähendab märgade või taastatud veerežiimiga turbaalade põllumajanduslikku või metsanduslikku kasutamist. ELF-i märgalade programmi juht Jüri-Ott Salm selgitab, et Eestis ja mujal Baltikumis on märgalaviljelus uuenduslik tegevussuund, kuid Saksamaal ning Hollandis leiab mitmeid alasid, kus seda juba katsetatakse ja rakendatakse. Eestis on jääksoodes küll marju kasvatatud, kuid Salm leiab, et siinseile märgaladele võib sobida enamik sellest, mida projekti õpperühm Saksamaal ja Hollandis nägi: hundinui, pilliroog, luhahein, mets.
Turbasamblaviljelusel ta Eestis siiski tulevikku ei näe. Saksamaa kogemus näitas, et turbasamblakasvatuse üks edu võti on reguleeritav veerežiim, et tagada aasta ringi ühtlane kõrge veetase. Pumbasüsteemi rajamine ja tööshoidmine nõuab aga kulutusi. Kriitilisi kohti on teisigi, näiteks laguneb turvas põldudelt kooritud ja nende servadesse kuhjatud mineraliseerunud turba vallides edasi.
Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadlased Indrek Melts ja Katrin Heinsoo on pakkunud välja esialgse nimekirja taimedest, mida Eestis võiks märgadel turbamuldadel katsetada: päideroog, erinevad pajuliigid, hundinui, nišitoodetena lisaks ka kõrvenõges, harilik angervaks ja harilik kalmus. Samuti kaaluti pillirookasvatust, kuid et seda on looduses juba ohtralt kasvamas, jäeti see esialgu kõrvale ja plaanis on piirduda selle turustamispotentsiaali selgitamisega. Veebruari lõpuks on plaanitud koostada analüüs, mis peaks näitama, milline on kasvupotentsiaal ja millised viljelemistingimused on neile liikidele vajalikud.
Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli puude morfoloogia vanemteadur Katri Ots analüüsib metsastamisvõimalusi. Kirde-Saksamaal Schuenhagenis külastas õpperühm, kus ka Ots osales, majandatavat sanglepikut, mis kasvab alal, mis on osa aastast üle ujutatud. Ots on uurinud jääksoode metsastamist Eestis juba üle kümne aasta. Oma kogemusele tuginedes hindab ta ka Pööravere potentsiaalse pilootala metsakasvatuse jaoks sobivaks. Liikidest võiks tema hinnangul katsetada aru- ja sookasega, pajuga, halli ja sanglepaga ning künnapuuga.
Hundinuiasilo nõuab eraldi tehnikat
Kuigi märgalaviljeluse kaugem eesmärk on aidata päästa meie planeedi kliima, pole siiski tegu pelgalt keskkonnaprojektiga, vaid märgalametsanduse ja -põllumajandusega ehk tegevusega, mis võiks tuua ka majanduslikku kasu. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja keskkonnavaldkonna juht Ann Riisenberg esialgu siiski kahtleb selle kasumlikkuses põllumeeste jaoks praegustes majandustingimustes.
„Eestis on nii palju rohumaad, kust on võimalik saada selle tehnikaga, mis praegu põllumeestel on, väga kvaliteetset energia- ja proteiinirikast sööta. Kui hakkame hundinuia kasvatama, läheb selle jaoks vaja eraldi tehnikat, millega märgalal sõita,” tõdeb ta Saksamaal ja Hollandis nähtu põhjal. „See oleks järjekordne investeering.”
Saksamaal ja Hollandis kinnitati, et hundinui sobib ka loomasöödaks. „Kõik sõltub sellest, mis on hundinuiasilo energia- ja proteiinisisaldus ja mis on selle omahind. Piimakarjakasvataja eesmärk on hoida piima omahind võimalikult madal, koresööt moodustab 30 protsenti omahinnast. Kujutan ette, et hundinuiasilo omahind on suur ja see pole konkurentsivõimeline,” ütleb Riisenberg.
Lihaveiste karjatamist looduses märgadel aladel peab Riisenberg võimalikuks ja seda Eestis pool-looduslike koosluste hooldusel ka tehakse. „Kui aga veetase karjamaal tõuseb, pead kohe vaatama, mis tõud sinna peale lased. Kui kasvatad Simmentali või kedagi teist õrna looma, siis tema võtab looduses mütates pigem kaalust alla – selle kohta öeldakse „mudakoefitsient”,” märgib Riisenberg.
„Šoti mägiveis see-eest ongi mõeldud metsikuks. Aga tema ei ole niivõrd lihaloom, vaid tema peamine eesmärk ongi maastike hooldamine.” Ta lisab, et muidugi saab ka aborigeensetelt tõugudelt nagu šoti lihaveis maitsvat liha, aga rohkem makstakse siiski gurmaanide jaoks aretatud õrnade tõugude delikatessliha eest.
Tasuvus tuleks toetusi ümber suunates
„Märgalaviljelusel tuleb silmas pidada, et saagikus ongi seal traditsioonilisest intensiivsest metsamajandamisest või põllumajandusest paratamatult väiksem,” ütleb Salm. Tema sõnutsi on see kompromiss, millega peame leppima, et ökosüsteemiteenused saaksid toimida ja kliimamuutuse üheks põhjuseks olev turba lagunemine väheneks ja meie kliima turvalisus säiliks.
„Kas teadvustame või ei, aga meie tavapärane majandustegevus toob kaasa pinnases süsiniku lagunemise ja sellest tingitud CO2 kontsentratsiooni suurenemise atmosfääris,” tõdeb Salm.
Nõnda tuleks tema hinnangul suunata rohkem põllumajandus- ja metsandustoetusi nendele aladele, kus saagikus on väiksem, aga ala pakub muid teenuseid, näiteks süsiniku hoidmist.
„See on võib-olla tulevikus nendele põllumeestele, kes tõesti leiavad, et nad tahavad keskkonda veel rohkem panustada,” leiab Riisenberg. „Mitte et tänapäeva põllumehed ei hooliks keskkonnakaitsest, aga märgalaviljelus sobiks nendele, kes tahavad sellega järgmisele tasemele jõuda.” Ta lisab, et Hollandis on olukord hoopis teine kui Eestis, kuna seal looduslikke alasid peaaegu polegi alles.
„Mulle tundub, et märgalaviljeluse rakendamine Eestis on tänuväärt tegevus igas mõttes: majandus, keskkond, kliima, looduslik mitmekesisus,” leiab Katri Ots. „Mina suunaksin esimeses järjekorras tähelepanu jääksoodele, mida hetkel on Eestis ligikaudu 10 000 hektarit ja teist samapalju on lisandumas. Üldjuhul on need alad taimestumata ja vajaksid hädasti sekkumist. Suur osa jääksoodest on maha jäetud üle 20 aasta tagasi, kuivendussüsteemid ei toimi enam, seega on soodsad tingimused märgalaviljeluseks juba olemas.”
Ka Riisenbergi hinnangul peaks Eestis alustama kaevandatud turbaalade taastamisega, mitte veetaseme tõstmisega kuivendatud põllumajandusmaal.
Samas näitavad uuringud, et kuivendatud põllu- ja metsamaad põhjustavad isegi suuremat CO2-heidet kui jääksood. Maaeluministeeriumi andmetel on Eestis ligikaudu 22 000 hektarit turvasmuldi, mis on põllu all, lisaks on 43 000 hektarit rohumaid. 11 000 hektaril neist makstakse toetust selle eest, et seal mulda ei liigutataks ja CO2 ei vabaneks samas suurusjärgus intensiivselt majandatud aladega, vaid hoitaks rohumaana.
Põllumehed leiavad enamasti, et sellega annavad nad praegustes oludes küllaldase panuse keskkonnakaitsesse. Keskkonnakaitsjad näevad aga, et sellest ei piisa, vaid neil aladel tuleks veerežiim taastada.
Põhjus on selles, et ka kuivendatud rohumaadel jätkub turvasmulla lagunemine ja nende süsinikubilanss on positiivne, mis tähendab, et pinnases seotud süsinik vabaneb CO2-na atmosfääri, selgitab Salm. Peale selle näitab ELF-i analüüs, et kokku on turvasmuldadel 76 000 ha põllumajanduslikku maad ehk ligi 11 000 hektarit rohkem kui riikliku statistika järgi.
Erinevalt metsakasvatusest kerkib märgalapõllumajanduse käigus kasvatatavate taimede puhul aga ka küsimus, kuivõrd neile leidub turgu. Salm tõdeb, et see on veel lahenduseta, kuigi on võib-olla võtmeküsimus. Saksamaal võis näha, kuidas roogu ja hundinuia ehituses kasutatakse ja asi ei piirdunud rookatustega, vaid valmistati erinevaid ehitusplaate ja paneele, kasutati soojustuses jne.
„Saksamaal ja Hollandis on turg justkui tekkimas, üritame selgitada, kas see võiks juhtuda ka Eestis,” ütleb Salm.
