Valimistel kandideerijate nimekirjad on lõpuks kinnitatud. Valimisringkonnas number neli, mis katab Harju- ja Raplamaad, kandideerivad suures enamuses meile täiesti või peaaegu täiesti võõrad nimed. Need inimesed, keda me oskame enam-vähem kokku viia oma maakonnaga, ilmselt valimiskatseid siiski läbi ei tee ja meil tuleb tunnistada, et Raplamaalt pole Riigikogus taas oma esindajaid.
Paraku on sellel mitu põhjust. Esiteks ei soosi tänane poliitiline süsteem pealinnast kaugemates piirkondades uute poliitikute esilekerkimist. Teiseks on Harju-Rapla valimisringkond selline magus paik, kus parimad häältekogumise positsioonid jagatakse üle kogu riigi tuntud pealinlastele ja natuke jääb veel ruumi ka hästi teada harjakatele. Raplast, Märjamaalt või Kohilast kandideerides peab Riigikokku jõudmiseks olema esiteks väga tugev parteikontori toetus ja teiseks ilmselt ka natuke õnne. Need kaks asja ei pruugi alati kokku langeda. Meenutagem, et viimati pääses Rapla maakonna kohalik poliitik Eesti parlamenti 2011. aastal. See oli reformierakondlane, Rapla endine vallavanem Aare Heinvee.
Nõndaks – päris oma meest meil Toompeal praegu siis ei ole. Samas ei tahaks kandideerijate šansse lõplikult ära sõnuda, teatud võimalused on mõnel persoonil kindlasti olemas. Kusjuures palju sõltub eelkõige ikkagi sellest, kui tuntuks kandidaat ennast viimaste nädalatega nii Raplamaal kui ka Harjus suudab teha.
Iseküsimus on, kas me üldse vajamegi Riigikogusse kedagi oma maakonda esindama. Kui Toompeal oleks tõeliselt väga asja- ja kohusetundlik parlament, kus esikohal seisaksid riigiasjad, teisel kohal maailmavaatelised küsimused ja alles kolmandal positsioonil erakondlikud huvid, siis oleks iseenesest mõistetav, et parlamendisaadikud ei sekku kohalikku ellu. Tõsi, lisaks sellele peavad linnad ja vallad saama oluliselt juurde võimalusi (eelkõige eelarvelist raha) ja õigusi kohaliku elu korraldamiseks. Omavalitsus saab olla omavalitsus ainult siis, kui ta on kõigis kohalikes küsimustes suveräänne otsustaja. Igasugustele poliitilistele jõuluvanadele ja riigieelarvest jagatavatele katuserahadele ei tohiks tegelikult Eestis kohta olla.
Valija kohustus (just nimelt kohustus!) on teha vastutustundlik valik, mitte näo ja nännipaki järgi, vaid sellest lähtudes, kui arukaks ja usaldusväärseks riigimeheks-naiseks ta ühte või teist kandideerijat oskab pidada. Ka tulevane parlament, nagu kõik varasemadki, on meie, valijate, nägu. Kui seal istuvad Kundlad ja Aunasted, kellel pole isegi häbi oma laiskust ja asjatundmatust tunnistada, peaksimegi oma silmad peast häbenema.
P.S.
Raplamaa Sõnumite toimetus lõpetab tänasest kandideerijate arvamuslugude ja „vali mind” kirjutiste tasuta avaldamise. Kellel tungiv vajadus endast märku anda, peab pöörduma reklaamiosakonda: [email protected] või tel 5551 1084.
