Heiti Vahtra (43) võib Rapla inimestele olla tuttav mitmes valdkonnas. Kohaliku muusikaeluga kursis olevad inimesed teavad teda bändide Izzy ja Brandy basskitarristina. Sportlastele on ta teada-tuntud Sadolini spordihoone pikaaegse tegevjuhi ning laskesportlase ja treenerina. Aga leiva toob talle praegu lauale hoopis töö Rapla vallavalitsuse arendusnõunikuna.
Päris muusikuks Vahtra ennast ei pea. Muusikakoolis pole ta kunagi õppinud ning kõik on selgeks saanud omal käel ning kohati ka internetist leitud materjalide toel. Laskespordiga on selles suhtes vastupidi. Treeninguid alustas ta noore poisina legendaarse treeneri Tiit Metsa käe all.
Praegu Vahtra enam laskespordiga otseselt seotud ei ole. Küll aga aitab ta teinekord võistlusi läbi viia. Näiteks toimusid 19. jaanuaril Raplas Sadolini spordihoones Eesti juunioride meistrivõistlused laskmises. Järgmisel päeval oli samas kohas 44. Raplamaa auhinnavõistlus. Seal aitas ta saali radasid üles sättida ning hiljem ka maha võtta.
Möödunud laupäeval, 26. jaanuaril oli ta Audrus, kus aitas ansambli SSB esinemisele kaasa helitehniku tööga. Kas tiheda töö kõrvalt tuleb ette ka mõni vaba nädalavahetus? Vahtra ütles, et mõni ikka tuleb. Aega tuleb leida ka puhkamiseks.
Brandy ja Izzy
Heiti Vahtra on läbi ja lõhki kohalik Rapla inimene. Siin on ta sündinud ning ka suureks kasvanud. Esimesed kolm klassi käis ta Alu koolis, enne kui jätkas haridusteed Valtu põhikoolis. Seal said hoo sisse ka tema kaks huviala – laskesport ja pillimäng. Mõlemad nõudsid omajagu järjepidevust. Ühel hetkel, kui uudsuse võlu oli kadunud, loobusid nii mõnedki laskmistreeningutest ja grupp jäi väiksemaks. Vahtra meenutas, et trennid toimusid Valtu põhikooli keldrikorrusel Tiit Metsa juhendamisel.
Õnneks Heitil isu ega tahtmine otsa ei saanud. See kehtis nii pillimängu kui ka spordi kohta. Mõlemat oli võimalik harrastada koos. Pillimäng sai huvitaval kombel alguse ühest koolisöökla uksele pandud kuulutusest, mille kaudu otsiti noorteansamblile basskitarrimängijat. Vahtra naabripoiss oli seal juba ees.
“Ma natuke neid poisse tundsin ja läksingi nendega rääkima. Ütlesin, et võite kuulutuse nüüd maha võtta. Kui sobib, siis tulen ja proovin mängida. Kitarrimängust ei teadnud ma tol korral veel midagi,” meenutas Vahtra. Ta sai ühe vana kitarri, mida oli kasutanud teada-tuntud Valtu bänd Miki. Ega poest uut pilli saada olnudki.
Bändiproovi tehti Valtu veinivabriku saalis. “Tol ajal olime kõik kõvad pungimehed. See muusika oligi punk, sest ega keegi meist korralikult pilli mängida osanud,” meenutas Vahtra. Kohati käisid ka ansambli Miki mehed abistamas, kuid neile selline muusika peale ei läinud. Brandy tugevus oli bändimeeste järjekindlus. Kollektiivina püsiti keskkooli lõpuni koos. Sõpruskond pole lagunenud siiani. Iga nädal küll koos ei käida ja bändiproovi ei tehta. “Aktiivselt me koos ei käi. Sõpruskond ikka toimib. Meil on teine põlvkond juba sisse jooksnud. Laulja Egoni poeg Robi mängib meil trumme,” rääkis Vahtra.
Alles mõni aasta tagasi tähistati koos bändi 30. sünnipäeva. Nüüd pole kaugel enam see aeg, kui ukse peale hakkab koputama number 35. Kuid lisaks Brandyle mängib Vahtra basskitarri veel ühes kollektiivis. See on Izzy, endise nimega Izzy in Scarlett. Umbes viis aastat tagasi tekkis Vahtral ka laiem huvi helide maailma vastu. See viis selleni, et nüüd on ta ka hobihelitehnik. “Käin ansamblite esinemistel tehnikat sättimas, et heli võimalikult hästi kõlaks. Just möödunud nädalavahetusel käisin Audrus SSB-ga. Kultuurimajas olen ka aitamas käinud. Mulle sobib pigem live-helitehnikutöö. Stuudiotehnika on minu jaoks juba ulmelisem valdkond,” rääkis Vahtra.
Helmut Mänd
Oma koolipõlves tuli tal leida aega mõlema hobi, nii laskmise kui ka muusika jaoks. Nüüd ütles ta, et kerge see ei olnud. Klapitama pidi alati. Õnneks oli sedasi, et pilli mängiti enamasti õhtuti või lausa öösel. Laskmisega tegelemine jäi rohkem päevasele ajale. Tihtipeale juhtus, et pärast pillimängu tuli järgmisel päeval kiirustada laskma. “Jõudsin kodus ära käia, puhtad riided selga panna ja siis pidingi juba minema. Öö jäi praktiliselt vahele,” rääkis Vahtra.
Laskespordis jõudis ta Eesti tipu lähedale. Üheks õnnelikuks juhuseks peab ta seda, et tema kehaproportsioonid sobivad laskmiseks väga hästi. Pika inimese jaoks on see raskem. “See eelis mul oli,” rääkis ta.
Valtu põhikooli lõpetas Vahtra 1990. aastal ning asus edasi õppima Rapla I keskkoolis, kus tema klassijuhataja oli Reet Voorel. „Oli väga tore klass ning olime üksteisele toeks.“ (Üks tema klassivend oli muide praegune Elering AS-i juhatuse esimees Taavi Veskimägi.) Laskmistreeningutel sai käia Vesiroosi kooli hoones, mille alumisele korrusele rajati lasketiir. Praegu asub samas kohas söökla. Vahtra rääkis, et lasketiiru rajamine sinna oli suuresti Tiit Metsa sihikindluse tulemus.
Kahetuhandendate aastate alguses sai läbi see aeg, kui Vahtra aktiivselt võistlemas käis. Pärast seda keskendus ta rohkem treeneritööle. Oma sportlaskarjääri parima saavutuse eest hoolitses ta 1994. aastal, kui tuli täiskasvanute arvestuses Eesti meistriks lamades laskmises. Nagu tavapäraseks on kujunenud, toimuvad täiskasvanute Eesti meistrivõistlused Elvas. Juunioride ja noorte klassides on ta tulnud Eesti meistrivõistlustel medalile umbes kümnel korral.
Võib väita, et treenerina jõudis Vahtra isegi kaugemale kui sportlasena. Elutee viis ta kokku sellise mehega nagu Helmut Mänd. Tegemist on invasportlasega, kes on osalenud neljadel paraolümpiamängudel. Heiti Vahtra oli aastaid Helmut Männi treener ning käis temaga kaasas ka suurvõistlustel. Nii on ta saanud väga lähedalt näha kolme paraolümpia kulgemist. Vahtra osales Männiga Sydney (2000), Ateena (2004) ning Pekingi (2008) paraolümpiamängudel. Kõige kõrgemate kohtade nimel nad küll ei võistelnud, kuid päris tahaotsa ka ei jäänud.
Mänd suutis end suurvõistlustel lasta stabiilselt keskmike sekka – pigem püüti üle trumbata oma rekordeid. Ta püüdis tagada kohta ka 2012. aasta Londoni paraolümpial, ent kahjuks tulutult. “See oli küll invasport, aga ka sealsed tipud on hämmastavalt kõrgel tasemel. Mul on olnud privileeg, et olen saanud selles karussellis osaleda,” sõnas Vahtra.
Sadolini spordihoone
Üks hoone, millega Heiti Vahtrat kõige enam Raplas seostada saab, on Sadolini spordihoone. 2007. aasta alguseni töötas ta Tallinnas Audentese spordigümnaasiumi noortetöö arendusjuhina. Elada Raplas ning käia samal ajal Tallinnas tööl ei olnud loomulikult kõige mugavam variant. Raplasse tööle tulla soovis ta juba enne seda, kuid 2007. aasta jaanuaris avanes soodne võimalus. Siis avaldas Rapla vallavalitsus kuulutuse, et otsitakse spordi- ja noorsootöö spetsialisti.
“Ma teadsin, et Raplamaal spordivaldkonnas tööd leida pole lihtne. Kuna olin terve elu just selles valdkonnas aktiivne olnud, otsustasin kandideerida. Tulemus oli see, et mul õnnestus konkurss võita. Tööle asusin kuskil veebruari lõpus või märtsi alguses,” rääkis Vahtra. Samal ajal hakkas aktuaalseks muutuma ka idee rajada Raplasse spordihoone. Tugeva toetuse andis sellele toonase vallavanema Aare Heinvee entusiasm ja poolehoid. Ehitus sai alguse 2008. aasta lõpus, põhiperiood langes 2009. aastasse ning ametlik avamine oli 2010. aasta 6. jaanuaril.
Heiti Vahtra tugevuseks kogu selle perioodi vältel oli see, et tal oli tagataskus kõrghariduse diplom tehnoloogia- ja tööõpetuse õpetajana, kellena ta on ühe aasta ka Valtu põhikoolis töötanud. “Ma polnud ehitusega varem kokku puutunud, aga vähemalt oskasin koosolekutel jooniseid lugeda,” ütles Vahtra. Tol ajal ei olnud tal veel peas mõtet hakata seda hoonet juhtima. See tuli päris viimasel hetkel. Isegi vallavalitsuse töötajatele, kes Sadolini spordihoone juhataja konkurssi läbi viisid, tuli Vahtra kandidatuur üllatusena. Siiski osutus ta parimaks kandidaadiks ning valiti ametikohale.
“Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et Sadolini spordihoone juhatamine on kerge, aga võin kinnitada, et vähemalt esimene pool oli marukeeruline. Üsna mitu kuud oli selline aeg, kus ma reaalselt olin seitse päeva nädalas tööl,” rääkis ta. Ega see hiljemgi oluliselt lihtsamaks läinud. Hooaja jooksul, septembrist juunini, tuli tihtipeale tööl olla ka puhkepäevadel. Ühel ajal sai siiski ka see ajastu ümber ning nüüd on Vahtra tagasi Rapla vallavalitsuses. Seal saab tal arendusnõunikuna peagi üks aasta täis.
Tagantjärele ütleb ta, et Sadolini spordihoone juhi kohalt taandumine oli õige otsus. “Majal on nüüd uus juht uute mõtetega. Mulle endale tundus, et ma hakkasin end pidevalt kordama. Piltlikult öeldes pidin endale otsima uue väljakutse,” nentis Vahtra.
