Kurjajuur ei ole Brüsselis

Täna lehes ilmuva valimiseelse vestlusringi ettevalmistamisega oli üksjagu tegemist. Esimene plaan oli, et palume toimetusse Raplamaaga seotud inimesed, kes kandideerivad Riigikokku. Õige varsti sai selgeks, et siinsetel inimestel kas ei ole auahneid poliitilisi ambitsioone või ambitsioonid küll on, kuid pealinnas on Riigikogu kohad omade vahel juba jaotatud ja tundmatutel ääremaalastel ei ole võimalust ennast seal enam nähtavaks teha.
Nii tegime vestlusringis osalemiseks pakkumisi ka inimestele, kelle puhul arvasime aimavat mingitki huvi selle Tallinnale liiga lähedal oleva paiga vastu, millest enamik professionaalseid „Eesti elu korraldajaid” suunab oma kullipilgu lihtsalt kõrge kaarega üle. Nõnda tekkis siingi probleeme – enamiku kandideerijate puhul ütles vaist, et parem on, kui me neid ei torgi.
Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tuleb sedagi tunnistada, et oli ka neid, kes, olles kuskilt kuulnud, et Raplas valmistatakse ette kohtumist saadikukandidaatidega, asusid ennast aktiivselt pakkuma. Nende eesmärk oli ühene: tulla, et häältekogumise eesmärgil ennast tutvustada. Paraku ei olnud see aga meie eesmärk – reklaami tarbeks on teised kanalid (lehes näiteks käik läbi reklaamiosakonna).
Meie tahtsime mõned nädalad enne valimisi rääkida teadjate inimestega Eestimaa probleemidest. Selles, kuidas ja kellega see meil lõpuks õnnestus, saab lugeja ise tänase lehega põhjalikumalt tutvudes veenduda. Siinkohal detailidesse süüvima ei hakka, küll saame kinnitada, et laua ümber, kus istusid kuue erakonna esindajad, valitses tegelikult enamjaolt sõbralik üksmeel. See kogemus võib kinnitada, et ka poliitikat on võimalik viisakalt ja tülita teha.
Kuid mitte see ei ole praegu kõige olulisem, vaid hoopis tunne, et haldusreformiga, millega lubati Eestimaa elu kordades paremaks muuta, on õnnestunud paikkondlikku identiteeti veelgi hägusamaks muuta. Valimiste ettevalmistamine ja läbiviimine, paraku ka meie jaoks oluliste probleemide lahendamata jätmine kinnitab, et riigi ja kodanike vaheline side on veelgi hapramaks muutunud. Kõige selle kaudu antakse meile järjest valjemini mõista, et teist seal maakondades ei peagi enam midagi sõltuma, et teie pole need, kes oma elu korraldavad, Eestimaa asjade üle otsustatakse mujal.
Paraku, ja see on väga oluline, ei tule need sõnumid mitte Brüsselist, nagu mõned poliitikud meile pähe püüavad panna, vaid Tallinnast, ja see peab meid kõiki (ka tallinnlasi!) väga murelikuks tegema.