-0.1 C
Rapla
Pühapäev, 24 nov. 2024
ArtikkelMaakonna parimate külade ringkäik mõjus nagu üks suur rosinasai

Maakonna parimate külade ringkäik mõjus nagu üks suur rosinasai

Helerin Väronen

Sel nädalal, 31. jaanuaril tunnustab MTÜ Raplamaa Külade Liit ühte maakonna küla tiitliga “Raplamaa aasta küla 2018”. Nominendid olid küll kõik täitnud enda kohta ankeedi, kuid paberile võib kõike kirjutada, reaalne elu ja inimesed võivad aga hoopis teistsuguse mulje jätta.

Nii alustasimegi kuueliikmelise hindamiskomisjoniga oma ringkäiku 17. jaanuaril. Komisjoni kuulusid Raplamaa Partnerluskogu MTÜ tegevjuht Jaak Vitsur, ROL-i arendusjuht Tavo Kikas, Raplamaa Külade Liit MTÜ juhatuse liige Ivi Sark ja juhatuse esimees Urmas Kristal, aasta sädeinimene 2017 Kaja Mõtsnik ning siinkirjutanu Raplamaa Sõnumite esindajana.

Uue hingamise
saanud Keava

Alustasime Kehtna valla Keava alevikust, kus koos lähedalasuvate Linnaaluste, Koogimäe ja Põrsakuga elab kokku 480 inimest. Ilm oli ringreisi päeval äärmiselt heitlik, saime tunda nii sula kui ka külma, nii vihma kui ka lund. Hommik algas suure sulaga ja Keavasse jõudnud, vedas Seily Sõgel-Raid meid kohe jalgu märjaks tegema, ehk vaatama nende parkmetsa, suveaeda ja sinna eelmisel aastal rajatud laste mänguväljakut.
Peale Seily kohtus meiega Keava raamatukogus ka külavanem Marko Valgma, kes rääkis, et kui ta 2006 Keavasse tuli, siis külaelu vindus. Viimased neli aastat on ta külavanem olnud ja aastast 2014, kui MTÜ Keava Haridus- ja Kultuuriselts sai uue juhatuse, on Keava saanud uue hingamise. Oma küla tegemiste tutvustamiseks näidati pilte üritustest ja tegemistest ning räägiti neist ka lähemalt. Tutvumiseks käis ringi küla kroonikaraamat. Neisse kaustadesse on salvestatud sisuliselt kõik kahe aasta ürituste kuulutused, ilmunud artiklid ja külaürituste pildid.
Peale traditsiooniliste ürituste nagu jaanipäev, vastlad, jumalateenistus jõulude ja ülestõusmispüha ajal, lipu heiskamine Eesti Vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvumispäeval on Keavas ka üritusi, mis on just neile iseloomulikud. Üks selline uus traditsioon on laste ilutulestik aastavahetusel kell kaheksa õhtul ning viimati oli sellel puhul kokku tulnud lausa 500 inimest. Huvitav ürituseformaat on ka Kellaviietee õhtud, kuhu on kutsutud keegi kõnelema ja samas on avatud ka kohvik.
Üha rohkem noori peresid on tulnud Keavasse elama ja kohalikud sõnavadki, et täiesti uus põlvkond on peale kasvanud. Ja lastele mitte ainult ei tehta, vaid ka nemad ise aitavad ja teevad. Näiteks olid lapsed suureks abiks jalgpallivärava ehitamisel. Kogukonna üldine suhtumine on külavanema sõnul ka paremaks läinud. Enam ei tooda jaanituleplatsile oma vana mööblit. Kui keegi tahab küttematerjali tuua, küsib ta selleks kenasti luba.
Peale sportimise armastatakse Keavas puid istutada, iga MTÜ juhatuse liige saab endale vähemalt ühe puu. EV100 raames kingiti 2017. aastal Eestile seitse tamme kooli minevate laste auks ja seda tava jätkati eelmisel aastal viie tammega.
Selle aasta sündmustest toodi välja kodukandipäev, mis sel korral viiakse kokku muinastulede ööga. Juba veebruaris näidatakse aga Kellaviitee ajal filmi “Johannes Pääsukese tõeline elu” ning külla tuleb ka režissöör Hardi Volmer. Küsimusele, mis on küla mured, vastati, et eks ikka raha vähesus, ja kogukonna liitmine ja kaasamine võiks veelgi parem olla.

Vahastusse sõites jääb küla keskuses silma üks teeääres kõrguv pilt. Ühispilt vabatahtlike pritsumeeste ja nende peredega kõrvutati plakatil 100 aasta taguse samasuguse pildiga.

Kehva ilma ja teega sõit viis meid edasi 68 elanikuga Vahastusse, kus meid võeti vastu toreda nimega kohas – Trehvamise tares, mida haldab MTÜ Vahastu Küla Selts. Meiega olid külarahva tegemistest rääkima tulnud MTÜ Vahastu Vabatahtlike Päästekomando pealik Raivo Murumägi, külavanem Karine Rajasaar ja raamatukogutöötaja Irma Robam.
Üks peamisi märksõnu seoses Vahastuga on vabatahtlikud päästjad. Kaheksa aastat on peetud tuletõrjevõistlusi, kus viimati oli kohal 200 pealtvaatajat ja 100 võistlejat üle terve maakonna. Murumägi sõnas küll naljatlevalt, et võistluste eestvedamine on justkui visa hinge seitsmes seeria.
Suviti on ka lahkunud pritsumehe Alar Akkatuse auks temanimelist tuletõrjespordivõistlust peetud. Viimasel suvel laienes ka päästjate komandohoone, millega pärast jutuajamist põhjalikumalt tutvuda saime. Ametlikku maja avamispidu ei ole veel olnud, kuid kui see tuleb, saab selle siduda ka “EV100 igas külas” projektiga.
Vahastusse sõites jääb küla keskuses silma üks teeääres kõrguv pilt ja seegi seotud pritsumeestega. Kevadel võeti ette ja tehti kiriku juures ühispilt vabatahtlike pritsumeeste ja nende peredega. See kõrvutati plakatil 100 aasta taguse samasuguse pildiga. Tulemus on igati äge ja vahva. Rahvusvaheline tasand on ka just päästealal tunda: Vahastu tuletõrjujatel on Soomes tuletõrjesõpruskond ja Rootsist said nad juurde teise auto. Ilmselt ei ole palju selliseid piirkondi alles, kus ühe ameti peal, eriti vabatahtliku ameti peal ollakse lausa põlvkondade kaupa olnud.
Kuna Vahastu on külastatavatest kohtadest ainus, mis on pidanud uue vallaga harjuma, tunti huvi, kuidas külarahvas end suures vallas olles tunneb. Vastuseks saadi, et ääremaa on Vahastu ju alati olnud ja see on tähendanud, et ise on nad pidanud kõigega hakkama saama. Kaiu vallas oli küll lihtsam asju ajamas käia, kuid ega sõidud ja tegemised nüüd ära jäänud ole. Paljud käivad tööl Türil, kuna sinna sõidab hea ilmaga vähem kui veerand tunniga.
Vajalikud suured tööd tehakse Vahastus ühiselt talgute korras. Kultuurilist poolt pakub kirik, kus toimuvad kontserdid. Kolm päeva nädalas on ka raamatukogu lahti. Korra kuus on pensionäride kohtumised. Nemad on ääretult aktiivsed, käies alati kirikumäel riisumas ning osaledes koos laste ja lastelastega küla tantsupäevadel. Üle mitme aasta toimus Vahastus mihklilaat, kus õnneloosiga koguti külaürituste tarbeks raha. Nagu ikka väikestes külades, on raha üks peamisi murekohti. Kuid Vahastu inimesed on visa hingega, tegutsedes ja hoides külaelu jätkuvalt elujõulisena.

Suvilapiirkonnast väärtuslikuks kodukandiks

Teised külastatud paigad on ajalooliselt kaua või väga kaua eksisteerinud, aga Kohila raamatukogus ootasid meid Vilivere küla elanikud, kelle kodukant on veel alles päris nooruke ja arenemas. Seetõttu kohtusimegi Kohilas, kuna neil ei ole veel oma ruume, kuhu oleks saanud meid kutsuda.
Suvilapiirkonnast on kasvanud välja tegus küla, kus aasta ringi elab 315 inimest. Aastal 2000 kolis sinna elama Maire Midri, kes 11 aastat hiljem otsustas, et neil võiks ka külas midagi toimuda. Nii hakkas ta uurima, kuidas teised külad toimetavad ja kuidas projekte kirjutada. Suureks mentoriks oli neile Anneliis Kõiv, kes soovitas küla aktivistidel MTÜ asutada. Esimeseks tegevuseks sai teeäärte puhastamine prügist. Ühiste jõududega on valmis saanud ka külaplats, kus suur abi oli Kati Kodu hoolealustest, keda Midri sõnul tuli lausa väevõimuga sööma ajada, nii väga meeldis neile see ehitamine.
Iga aastaga on külaplatsile midagi juurde saadud, näiteks 2015 valmisid lõkkeplatsi ümber pingid, 2017 valmis mänguväljak ja eelmisel suvel saadi Kodukandi kaudu toetus külamajakese ehitamiseks, mis nüüdseks on peaaegu valmis saanud.
Ühisüritustena on külaelanikud käinud näiteks rattamatkal Kõnnu järve ääres, pidanud perepäeva Hageri rahvamajas ning külastanud Põlvamaal Taevaskoda. Esimene külapäev toimus Viliveres eelmisel aastal ja Midri sõnul oli seal kohal ka palju neid, kes polnud varem Viliverest kuulnudki, kuid arvasid, et tegemist on põneva kohaga.
Külategevusse üritatakse haarata ka suvilaomanikke, kuid paljud nendest, eriti vene rahvusest inimesed, ei taha tegevustega kaasa tulla ega ka suhelda mitte.
Väikesed mured, nagu näiteks koerakuudi meisterdamine naabrile, lahendatakse ise, aga Vilivere suurim murekoht on teed. Selle murega on nad pöördunud ka Kohila valda. Esimene kohtumine vallaesindajatega oli 2017. aasta augustis ja pärast seda on iga kohtumine kaasa toonud liikumise paremuse suunas. Kaks teed on Viliveres aga kahasse Saku vallaga. Praeguseks on jõutud nii kaugele, et Saku vald on lubanud korda teha tee, mille ääres viis majapidamist. Teada on ka see, et selle aasta Kohila valla investeeringute hulgas on ka Vilivere teed.
Probleemkohad on veel veevõtupaigad, mis on ära vajunud ja mida pole taastatud. Samuti on probleemiks sissekirjutus. Paljudel on see tehtud Saku valda, kuid sissekirjutusest sõltub näiteks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniprojekti elluviimine.
Veel enne järgmisesse külla sõitmist tegime vahepeatuse Vilivere külaplatsil, et vaadata nende tulevast külamajakest ning Ivi Sark andis külale üle “EV100 igas külas“ tunnusplaadi.

Vägeva ajalooga Hageri väärtustab oma inimesi

Kohila piirkonnast oli nominentide hulka jõudnud ka teine küla, Hageri, kus alev ja küla moodustavad ühtse terviku. Olime igas külas küsinud, kas neil külasauna on, ja Hageris me selle sauna ka lõpuks saime. Hageri külasaun on igal laupäeval nii lähemalt kui ka kaugemalt tulevatele saunalistele avatud. Seda sauna peetakse ka küla südameks, tulevad just ju saunalaval need kõikse paremad ideed. Kuna rahvamajas tegutsesid sel päeval mitmed ringid ja maja oli rahvast täis, kohtusime Sigrid Põllu, Virve Õunapuu, Maria Saarna ja Ingrid Raudsepaga Hageri pastoraadis. Hageri Haridusselts, mis on rahvamaja kõrval peamisi külaelu eestvedajaid, ongi just selles hoones alguse saanud. Esmalt tutvusime natuke lähemalt maja enda ja selle ajalooga. Samas hoones asub ka väike raamatukogu, mis on lugejatele avatud kaks korda kuus.
Külaelu tegemistest rääkides näidati slaide ja pakuti karaskit, mille kohta jätkus sööjatel rohkelt kiidusõnu. Põld tõi oma väikses ettekandes välja olulisemad sündmused koguduse tegemistes. Näiteks on koguduse lastekoor välja andnud oma esimese plaadi ja nad on minemas ka tuurile. Vennastekoguduse palvemajas on kaks aastat toimunud Lavakunstikooli etendused ja seniajani meenutatakse Hageri vahel neid üliõpilasi. Palvemajas on nüüd lõpuks alustatud ka renoveerimisega.
Õunapuu lisas omalt poolt Hageri kihelkonna raamatu valmimise ja kihelkonnapäevade pidamise eelmisel aastal. Lisaks on korraldatud piirkonna piknikke pärast seda, kui märgati, et piirkonda on juurde tulnud palju uusi nägusid.
Nagu naised isegi naljatlemisi ütlesid, olles natuke heas mõttes hull, tehaksegi selliseid ägedaid ja vägevaid asju. Üheks omamoodi ettevõtmiseks on olnud Hageri teadetetahvli värvimine. Eeskuju võeti Hageri kihelkonna seelikute triipudelt. Üks tahvel on ka ruuduline ja saada see samasuguseks, nagu on kangas, oli päris keeruline.
Oluline sündmus oli kergtee avamine. Külaelanikke on Hageri piirkonnas 350, palju on noori lastega peresid ja nii mitmedki on oma töökoha kodule lähemale toonud. Selleks, et kohalikke tegijaid ja meistreid tunneks ja teaks nii omad kui ka kaugemad, anti välja neid tutvustav väike brošüür. On ju inimesed need, kes paigale väärtuse annavad ja Õunapuu sõnaski, et inimesed on nende rikkus ja küla on tegus, kui inimesed on aktiivsed.

Väike, tubli ja
ilus Lokuta

Päeva viimane küla, Märjamaa vallas asuv Lokuta, inimeste rohkusega küll ei hiilga. Seal on 8 suitsu ja 16 inimest. Meid võttis vastu külavanem Mati Terestal oma Jaagu talus, mis sai eelmisel aastal vallalt ka tiiti “Kauneim kodu 2018”. Ja seda täiesti õigustatult.
Terestal pole põline Lokuta inimene, sinna jõudis ta 13 aastat tagasi ja naljatades võib öelda, et tegemist oli “ostan maja, vanaema võib elama jääda” olukorraga. Kolm esimest aastat elas majas ka vanamemm Salme, kes Terestali lastele vanaema eest oli.
Valla aasta küla tiitli saamise kohta sõnas Terestal, et ta ei osanud uneski näha, et nemad oma pisikese külaga selle saada võiks, kuid EV100 aastal selline tiitel saada on eriti uhke.
Ilmselt ei ole väga palju külasid, kus igal kodul oleks olemas oma talusilt. Samuti hooldavad nad ise oma küla teeääri ning istutavad selle äärde puid. Palju pole enam jäänud, et allee oleks täiuslik.
Korda on tehtud ka võsastikust välja ilmunud külakivi, millel küla esmamainimise aastaks on märgitud 1529, nii et sel aastal saab Lokuta ümmargust sünnipäeva pidada.
Huvitavaid leide on aga külas teisigi. Üht seina lõhkudes tuli Jaagu talus seinast relvade peidik välja ja talu tagant on leitud rahapada, mis nüüdsel ajal on väljas Haapsalu muuseumis. Huvitav on märkida, et ka Kehtna valla Lokuta külas on samamoodi külavanema maja tagant rahapada välja tulnud.
Erinevad üritused toimuvad Haimre kultuuriseltsi all, mille kohta Terestal lisaski, et see on see tõeline jõud. Seltsi alla kuulub 16 küla ja 655 inimest. Üritused toimuvad Haimre rahvamajas, näiteks on korra kuus tantsuõhtud, peetakse vastlapäeva, spordipäeva, tehakse lastediskosid ja korraldatakse lastelaagreid võistlustantsijatele.
Peale külavanema tuli meiega rääkima ka kohalik elanik Anni. Lokuta kohta sõnas ta, et see on vaikne, ilusa looduse ja heade naabritega küla. 1. mail on Lokutal ka koristustalguid tehtud, kuid viimastel aastatel pole midagi koristada olnudki. Üha rohkem panustavad kõik majapidamised sellesse, et nende ümbrus oleks korras ja ilus. Pole siis imestada, et naaberkülas Kastis elavad inimesed tihti Lokutale jalutavad.
Pärast ringkäiku tõdesime, et kuni on veel selliseid külasid nagu Keava, Vahastu, Vilivere, Hageri ja Lokuta, ei sure see maaelu välja. Paljud toredad inimesed panustavad sageli külaellu vabatahtlikult, tehes asju õhinapõhiselt, kuid tulemuseks on parem elukeskkond ja rõõm nii endale kui ka külastajatele. Ivi Sark sõnas tagasiteel, et Lokuta oli justkui rosin toreda päeva lõpetuseks, Tavo Kikas aga leidis, et tegelikult oli terve päev justkui suur rosinasai.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare