Märtsis seisavad ees Riigikogu valimised. Raplamaalased saavad oma hääle anda kõige suuremas, Harju-Raplamaa valimisringkonnas. Kuna Harjumaal elab umbes viis korda rohkem inimesi kui Rapla maakonnas, on see märgata ka valimisnimekirjades – raplamaalastest kandidaate on väga vähe. Praeguses Riigikogu koosseisus pole näiteks ühtegi Raplamaa inimest.
Seekordsesse vestlusringi kutsusime inimesed, kes rohkem või vähem seotud siinse maakonnaga. Välja jäid need erakonnad, mille valimisnimekirjas pole ühtegi Raplamaaga seotud inimest.
Meie vestlusringis osalesid Heiki Hepner (Isamaa), Rene Kokk (EKRE), Madis Roodla (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), Marika Jahilo (Elurikkuse Erakond), Laine Randjärv (Reformierakond) ja Viive Rosenberg (Keskerakond).
Milliseid Eesti ees seisvaid ülesandeid peate kõige olulisemaks ja mida oleks võimalik siit valitud kandidaatidel teha Raplamaa heaks?
Hepner: Minu jaoks on Raplamaa oluline. Vaieldamatult on terve Eesti oluline, aga ma näen ka seda, et üks kett ongi nii tugev, kui on tema nõrgim lüli. Raplamaa kui selle keti lüli vajaks olulist tugevdamist. Mind on selgelt häirinud lihtsad visioonid regionaalpoliitikas. Seesama lähenemine, et teeme maanteed Narva, Tartu, Pärnu ja see, mis jääb sinna vahele, just nagu ei olegi oluline! Kohila, Märjamaa, Kehtna ja Rapla vald on Tallinnale nii lähedal, aga justkui nurga taga. Tallinnast vaadates nähaksegi ainult kaugemale. Ülioluline pole mitte ainult suhtumise muutus, vaid ka tegevused, et me saaksime Rapla maakonna jaoks asjad korda.
Eesti kontekstis olen vaadanud debatti eesti kooli eestikeelsemaks muutmise üle. Kohilas tehti see samm lõplikult ära 2000. aastal, enne oli meil kaks kooli. See oli valla eelarvele teatud koorem, sest tagasime lõpuklassidesse jõudnud õpilastele sõidu Tallinnasse, aga minu meelest tuleks sellised sammud ära astuda.
Regionaalpoliitikas tugineb elu maal ehk väljaspool suurlinnu kahele vundamendile. Need on hea taristu ehk teede olukord ja toimiv haridussüsteem. Mina usun, et peavad jääma ka maagümnaasiumid, kui vähegi lapsi on. Väga lihtne on püstitada ülesanne, et teeme ainult 15 maakonda ja 15 gümnaasiumit, koondame kõik kokku. See meenutab natuke kunagi Jüri Mõisa väljendatud mõtet, et toome kõik Tallinnasse. Mina seda ei poolda.
Rosenberg: Esindan Keskerakonna valimisnimekirja, aga ei ole 15 aastat erakonda kuulunud. Enne seda olin ühe hooaja Riigikogus.
Viimasel ajal on palju kuulda, et Eestil läheb hästi, et eesti inimesed elavad paremini kui kunagi varem. See on tõesti nii, kui vaatame, kui palju on meil uhkeid autosid ja uhkeid poode, mis kaupa täis, aga väga palju on rahulolematuid inimesi. Ei ole sugugi, et vanad ja kibestunud, vaid kenad noored pered ka. Paljudele tundub, et riik pole inimeste, vaid inimesed riigi jaoks. Seda probleemi tuleb hakata lahendama. Iga otsuse tegemisel tuleb mõelda, kas inimesed on rahul või tekib palju rahulolematust. Mõned aastad tagasi enne jõulupühi rääkis ühe erakonna juht, et 12 asutust viiakse Tallinnast välja. See tekitas kohe pingeid. Siiamaani pole enamikku neist välja viidud, nii et ilmaaegu ärritati inimesi.
Kokk: Eesti käekäik läheb mulle tervikuna korda, aga näen ka seda, et vajame rohkem Raplamaa esindatust, Raplamaa inimesi Toompeal.
Eestis on tekkinud olukord, kus ei väärustata enam inimest. On tekkinud usaldamatus riigiametite ja inimeste vahel. Üks tõsine probleem on Soomest tagasi tulnud pensionäride topeltmaksustamine. Soomest öeldakse neile, et Eesti ei saa maksu küsida, sest juba 1992. aastal on Eesti ja Soome sõlminud välislepingu topeltmaksustamise vältimiseks, aga Eesti maksuametist ja rahandusministeeriumist saavad nad vastuse, et tänase maksusüsteemi järgi on vaja maksta. See on üks näide paljudest, miks elanike usaldus riigi vastu hakkab kõikuma, miks tekivad aktsioonid “Maksud Lätti” jne.
Ja muidugi tuleb tõsiselt hakata tegelema sellega, et meie inimesed tuua tagasi Eestisse. Tihti öeldakse, et see ongi tore, kui meie inimesed käivad välismaal tööl. Inimesed peavadki ringi käima ja silmaringi avardama, aga peame hakkama tõsiselt pingutama selle nimel, et taastada riigi ja inimeste vaheline usaldus, et saada meie inimesed tagasi Eestisse. Ja kui on topeltmaksustamise vältimise leping, siis tuleb hakata sellest kinni pidama. See on lihtsalt karjuv ebaõiglus, kui võetakse maksu nii Soomes kui ka Eestis.
Jahilo: Olen umbes kolmandiku oma täiskasvanuelust elanud mõnes toredas Euroopa riigis ja mul on tekkinud võrdlusmoment. Mul on hästi palju mõtteid, mis seotud pehmete väärtustega, mis ei nõua tegelikult materiaalset lisaressurssi, aga nõuavad võib-olla hoiakute muutmist.
Ma arvan, et Eesti on praegu nagu kriisis olev halb abielu. Igaüks on oma nurgas, natuke solvunud, keegi ei taha esimest sammu teha, aga elama ju peab, sest lapsed on ja majapidamine. Kuidas sellest olukorrast välja tulla, et kõik inimesed tahaksid ühiskonda panustada, et oleks sama hea tunne, nagu oli 90-ndatel. Siis oli selge eesmärk, tahtsime oma riiki ehitada. Nüüd oleme kõigi näitajate järgi jõudnud heaoluühiskondade hulka ja peaksime hakkama rohkem hoolt kandma nende ühiskonnaliikmete eest, kes mingil põhjusel ei saa ise panustada.
Sotsiaalset sidusust on meil natuke vähe. Meil on terve hulk hea tervisega vanu inimesi, kes on nagu maha kantud, neil ei olegi mingit rakendust. Siin aitaks vabatahtlikkuse idee juurutamine, mida Eestis on väga vähe. Ehk meil on ühiskonnas palju kasutamata ressurssi, sest meil ei ole ühtset liitvat ideed, visiooni, kuhu me tahame jõuda.
Suurtööstust me ei taha, järelikult see ei ole meie tee. Siis jääb midagi, mis on nutikam ja mahedam. Seda enam, et pool meie maast ongi mahedaks kuulutatud. Me oleme suutnud maailma viia kuvandi, et oleme e-rahvas. Kui võtame sinna juurde selle maheduse…
Viimase uuringu järgi, kus uuriti pestitsiidide sisaldust toiduainetes, olime Soome järel 2. kohal, ehk meie toit on kõige puhtam. Võib-olla peamegi võtma selle suuna. Võtame prioriteedi, olgu see teadus või lapsed, aga et kõik inimesed tahavad selle idee taha tulla. Laulupeo tunnet on meile praegu vaja.
Roodla: Ma kindlasti ei nõustuks sellega, et oleme jõudnud põhjamaade heaoluühiskonda. Sissetulekute ebavõrdsus kasvab, üldine sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus on kasvanud regiooniti. Nt Rapla ja Rae valla sissetulekute vahe on väga kiireti kasvanud. Praegune palgaralli toimub Tallinnas-Tartus, kuldsetes ringides. Meie põhiline kapital on inimesed, väga erilist maavara meil ei ole, nii et mina investeeriks inimestesse. Oleme keskmise sissetulekuga riigi üksus ja peame investeerima kõvasti haridusse, teadusse, muidu jäämegi keskmise sissetulekuga riigi lõksu.
Ma nõustun sellega, et ühiskonna lõhestatus on väga suur, aga selle juured lähevad aegadesse, kui Mart Laar sai esimese Milton Friedmani raamatu neoliberaalsest majandusteooriast. Friedman on eksinud paljudes asjades ja ma arvan, et neoliberaalne majandusmudel lõhkus 90-ndate alguses Eesti maaelu ära. Me ei saa riiki ehitada kuluefektiivsuse põhiselt.
Randjärv: Mulle tundub, et üks kõige olulisemaid asju on see, kuidas suudaksime mõelda terve Eesti eest. Kui näeme, et on ainult üks keskus – Tallinn, mis peab arenema ja kuhu kõik inimesed kokku voolavad, siis tegelikult toob see endaga kaasa teisi probleeme. Olgu see transpordiühendused, et kõik sinna pääseksid, ummikud Tallinnas ja enne Tallinnat. Küsimus ongi, kas näiteks raplamaalased tahaksid elada rahulikult, et siin poleks ühtegi farmi ega tehast, oleks vaid mingi turismiatraktsiooni tõmbekeskus või on nende soov elada rahulikult ja saada kõiki teenuseid, mida inimesed iga päev vajavad. Kindlasti on oluline teha suuri visioone, aga erakordselt oluline on aru saada, mida ootab inimene, kes elab ükskõik kus Eestimaal.
Kui räägime suurtest investeeringutest, siis seesama lairibateema, internetiühendus on üks, mis peaks olema absoluutselt igas meetris üle kogu Eestimaa.
(Järg 8. lk)
(Algus 7. lk)
Võib-olla inimene ei kipuks Tallinna või suurde keskusesse, sest väga palju tööd saab ära teha kodukontoris ja olla maailmaga suhtes. Isegi juhtida suuri rahvuvahelisi korporatsioone, mis tähendaks investeeringuid või kasvõi tulumaksuraha.
Mis peaks olema see, et inimene registreeriks ennast oma elukohta sisse? Ei ole nii, et tõmbekeskus on Tallinn, ma registreerin ennast sinna, sest seal on tasuta transport või laps saab lasteaeda. Ilmselt Raplamaal inimest lasteaed ja tasuta transport Tallinnas ei huvita, sest nad lähevad sinna oma autoga, aga terviseteenuse kättesaadavus on number üks. Et sinuni jõuab kiirabi või et suudad ennast registreerida arsti juurde.
Teadus on selline teema, mis nõuab inimeselt tohutult kannatlikkust. Inimesed ei saa aru, miks investeerime sinna nii suuri summasid, aga tulemust me ei näe. Peaks natuke rohkem selgitama, et uuringud võtavad aega. Teaduse tulemust ei saa nipsust. Võib-olla pead tegema 10 000 katset, enne kui üks õnnestub.
Kõlas ka jutt, et inimesed ei taha enda juurde farmi või tehast. Omavalitsusjuhi küsimused on väga tihti selles, milline peaks olema koostöö riigiga, et omavalitsus sooviks tootmist või arendust, et tekiks töökohti. Milliseid seadusi peaksime tegema, et kui investeering tuleb – olgu see keskkonnaohtlik või kitsendab inimeste heaolu -, et see kohalik inimene, kes ei ela Tallinna kesklinnas, seda investeeringut oma kodukohta tahaks. Inimesest peab lähtuma, tema heaolust, heast haridusest, transpordivõimalustest. Kõik ülejäänu, riigi struktuur ja kohalik omavalitsus peab olema selle teenistuses.
Kokk: Täiesti õige. Sellega tuleb tegeleda, et leida see miski, mis inimesi paneks vastu võtma tööstust või tehast. Omavalitsustele on väga suur surve karjääride avamiseks ja inimesed, kelle kodukohta need tulevad, on vastu. Ma ei taha propageerida, et inimesi tuleb rahaga ära osta, aga Saksamaal võetakse sellisel juhul kogukond kokku, ka kohaliku omavalitsuse, riigi esindaja ja arendaja. Räägitakse läbi, kas inimesed on nõus, kui saavad nt tuulepargi puhul osaluse või makstakse iga aasta talumise tasu. Ehk lepitakse kokku, pakutakse inimestele võimalust, kui nad peavad kannatama võimalikke tagajärgi. Täna sunnitakse tihti jõuga peale. Kui seadus lubab, teeme karjääri vms.
Me oleme tõesti liiga Harjumaa ja Tallinna keskseks läinud. Me peame rohkem rääkima sellest, et riigiteenused ei kaoks maalt. Raudtee kadus Eidaperest, postkontorid lähevad kinni. Siis kaovad ka noored pered, sest pole tööd. See on väga tõsine probleem ja kahjuks peegeldub väga selgelt ka Raplamaalt kandideerivate inimeste vähesuses ja positsioonis nimekirjades. Väga vähestel on tegelikult võimalus jõuda Raplamaad esindama.
Kas Kohila on õnnetu vineeritehase pärast?
Hepner: Kohila ei ole õnnetu. Aga probleeme aitaks lahendada see, et enne kui hakkame inimestega kokkuleppeid tegema, austaksime juba sõlmitud kokkuleppeid ehk valla üldplaneeringut. Täna on kahetsusväärselt nii, et nii karjääride kui ka tegelikult kaitsealade puhul ei tohi me ühelt poolt üldse mitte midagi teha ja teiselt poolt teeme nii et tolmab ja hävitame peaaegu kõik ära. Kui kogukond on kokku leppinud, et üldplaneeringus on mingi ala ette nähtud tööstusalaks, oleme sellest kinni pidanud, aga karjääride puhul on tänane õigusruum täiesti auklik ja võimaldab sedagi, et detailplaneeringuga on kavandatud puhkeala, tehtud investeeringud, aga kaevandaja ajab tuima järjekindlusega, et tal on huvi kaevandada.
Kohila on oma ettevõtete üle õnnelik. Me saame aru, et iga ettevõte paratamatult jätab jälje looduskeskkonnale, aga peame jälgima, et see ei ületaks teatud piiri.
Roodla: Selleks, et maaelu parandada, oleks kindlasti vaja avalik sektor Tallinnast välja tuua, nii ministeeriumide osasid kui ka riigiettevõtteid, sihtasutusi. RMK ei peaks vaatama lennusadama kõrval Eesti kõige kallimat kinnisvara. Metsamehed võivad rahulikult olla kusagil Kesk-Eestis.
Hepner: Nüüd viidi Sagadisse, aga üldiselt olen sellega nõus.
Roodla: Kodukontoreid ja e-riiki tuleks võimalikult rohkem arendada. Et kui ei jõua esialgu töökohti võib-olla niipalju maapiirkondadesse luua, siis oleks inimesel vähemalt mugav siin elada, töötada, paar korda nädalas linnas käia. Struktuurne tööjõupuudus on ka maapiirkondade probleem, see on seotud elamufondiga. Kui Sadolin tahaks Raplasse keemikut saada, oleks tal väga suured raskused, sest spetsialisti Tallinnast kui tõmbekeskusest äratõmbamiseks oleks vaja pakkuda talle elamispinda, aga kui vaatame, kui suur turutõrge on elamufondiga isegi maakonnakeskustes… Raplasse ehitati viimased kortermajad 10-15 aastat tagasi.
Rosenberg: Hiljuti sattusid kätte andmed, et Eestis elab 30% inimestest pealinnas, Lätis 36%, aga mujal kõigub see 10% ringis. See mõjub halvasti regionaalpoliitikale.
Ma ei ole Raplamaal toimuvaga nii kursis, aga kui olin Riigikogus (1999-2003 – toim), oli Rapla maavanem Kalle Talviste, kes kutsus igal aastal 2-3 korda kõik Harju-Raplamaa ringkonnast valitud saadikud kokku. Külastasime kohalikke ettevõtteid-asutusi, tutvusime probleemidega. Sedasi saime väga hästi kurssi siinsete asjadega.
Randjärv: See on tõesti hea mõte, et ühest piirkonnast valitud inimesed perioodiliselt kokku saaksid. Mulle tundub, et ühest piirkonnast valitud inimestel maailmavaatelisi vastandusi ei olegi, nad on oma piirkonna eest väljas. Mõned asjad ongi sellised, mida saabki pundiviisi teha.
Hepner: Me oleme kutsunud maakonna arengukonverentsile kõiki Riigikogu meie piirkonna saadikuid, aga valdavalt nad ei jõua kohale. Põhjust võib näha ka selles, et kui Raplamaal veel näeme teatud ühtset identiteeti, siis Harjumaa on väga erinev. Harku ei tunne ühist Kiiliga, Saku ei tunne Raega ja Keilal on ükskõik, mis Kuusalus toimub jne. Laine on üks väheseid Riigikogu liikmeid, kes on hoidnud teatud sidet, aga siit on valitud 15 saadikut.
Randjärv: Järsku tuleks taotleda, et Raplamaa oleks eraldi ringkond.
Kokk: Absoluutselt.
Kuidas oleks võimalik peatada Eestimaa eri piirkondade ääremaastumine?
Jahilo: Ääremaastumist aitab ära hoida kolm asja: teed, korralik internetiühendus, aga küll on metsad ees, lumi sadanud kuuskedele ja internetiühendus ei ole piisav töö tegemiseks. Kolmas on haridus, kool peab maal olema. Meil on võetud suund, et kool peab ennast ära tasuma. Kust otsast? Me peaksime võtma, et kõik eesti lapsed on meie lapsed ja on kuritegelik, et on nii palju probleemseid lapsi. Põhikoolis kukub välja päris palju noori mehi, kes ei saa hakkama, jäävad ripakile ja sellega taastoodame vaesust. Ainult hea haridusega toodame inimest, kellel on ka tulevikus töökoht. Maailm on muutumas ja meil ei ole lihtsa töö tegijaid nii palju vaja.
Inimesed tulevad maale, kui neil on siin tööd. Raplas võiks olla tubli turundusspetsialist, kes kirjeldaks, mis siin on toredat. Tallinn on turistidel läbi vaadatud ja nad otsivad, kuhu minna. Kui turist jõuab Raplamaale ja on siin paar tundi matkanud, ta tahab süüa. Toidufestivalid on Eestis hästi popiks läinud, ja meil on Ööbiku gastronoomiatalu, üks Eesti tipprestorane. Võiks võtta mingi sellise suuna ja tehagi Raplamaale nt toidutee, nagu Prantsusmaal on siidri route – võid igal pool minna siidritaludesse.
Kes maal elab, võib-olla teebki kodus väikese kodurestorani. Võib-olla on see lahti ainult reedel-laupäeval või pühapäeval. Midagi sellist.
Kokk: Olen Eidapere-Lokuta kandis sündinud ja kasvanud, kus nüüd rongiliiklus kadus. Peab mõtlema, kuidas teha väljaspool kuldset ringi ettevõtetele maksuerisusi. See oleks üks hoobasid, et ettevõtted maale jääksid või ka tagasi tuleksid. Loomulikult tuleks vaadata, et nad siis ka reaalselt selles piirkonnas toimetaksid, mitte nii, et nad tegutsevad Tallinnas, aga on sisse kirjutatud Kehtnasse või Järvakanti. Ja me peame tõsiselt vaatama, et ei viiks ära riigiasutusi maalt, et taristu ei halveneks. Me küll räägime sellest, aga kasvõi seesama raudtee kinnipanek. Ma ju näen kogu seda protsessi. Kui läheb ära rongiliiklus, jääb inimesi ja lapsi veel vähemaks. Vald on surve all, et lasteaed kinni panna.
Mida rääkida väikestest kohtadest, kui juba Raplas, maakonnakeskuses üritatakse vajalikke teenuseid kinni panna. Näiteks Eesti Energia teeninduspunkt. Siiamaani on vanemaid inimesi, kes ütlevad, et ei saa kõiki asju internetis teha. Kas on tõesti nii kallis hoida üht inimest, väikest ruumi siin, et inimesed saaksid oma teenuse kätte? Või sularahaga arveldamine, mis on praktiliselt kadunud. Inimesed on täiesti hädas. Me teame seda, aga rong läheb edasi.
Randjärv: Eesti territoorium on sama suur kui Hollandis. Seal on 17 miljonit maksumaksjat. Meil on 1,3 miljonit inimest, kellest pool on maksumaksjad, ülejäänud on ülalpeetavad, aga peame tegelema kogu territooriumil loodushoiuga, metsadega, teedega, lumelükkamisega jne. Ehk meie 17 korda väiksem rahvahulk peab ülal pidama sama suurt territooriumi ja samas jõudma iga inimeseni. Eesti riigil ongi väga suur väljakutse, kuidas laveerida võimaliku ja võimatu vahel selliselt, et me kõik ellu jääksime.
Mina olen selle poolt, et noored lähevad maailma vaatama, aga neil on stiimul tagasi tulla. 2000-ndate alguses öeldi, et kõik lähevad ära. Nüüd tullakse tagasi. Oluline, et nad tuleksid tagasi oma teadmistega meie riiki panustama. Sama on maakonnatasandil. Inimene lõpetab gümnaasiumi, läheb teise linna kõrgkooli. Kuidas teha nii, et ta tagasi tuleks oma teadmistega, kirjutaks end sisse. Kuidas teha inimesele selgeks, et kui ta elab kusagil, kasutab seal teenuseid, et siis tema tulumaks on see, mis aitab seda kohta arendada, pakkudes talle endale paremaid kohalikke teenuseid.
Hepner: Meie, omavalitsusjuhid, puutume sellega iga päev kokku. Viimase suure lumega, kui Kohila vald sai päris hästi hakkama, tuli üks pahane inimene ja küsis, miks tema erateed lahti ei lükata. Küsisin, kas ta on end sisse kirjutanud, tema küsis vastu, miks ta peaks.
Ma ei lükkaks ka kõike riigi kaela. Ka omavalitsuste roll on olla inimestele lähemal. Riik ei tohiks tekitada põhjendamatuid takistusi sellele. Pole leitud lahendust, kuidas omavalitsus saaks motiveerida ettevõtlust arendama.
Jahilo: Olen nõus. Enamik Eesti ettevõtjaid on väikeettevõtted ja nemad loovad rikkust, mida kõik teised kasutavad. Väikeettevõtja on kindlasti bürokraatia osas kõige suurema surve all.
Rosenberg: Väikeste vahel peaks olema rohkem ühistegevust, põllumajanduses ka. Kui tootjad ei hakka sellega tegelema, siis nad lämmatatakse. Sajand tagasi toodi kogu maailmas eeskujuks Eesti ühistegevust, aga inimesed on kuidagi karused. Sellepärast on ka arusaam, et kuidas ma oma konkurendiga ühistegevust teen. Riigi poolt oleks kindlasti vaja seda soodustada.
Kokk: Katuseraha jagati üle 30 miljoni ja samas Valga sünnitusosakond vajas 100 000 – 150 000 aastas, et toimida. Inimesed naeravad, et mis me räägime – raha ei ole. Või mõni aasta tagasi, kui maanteeamet meid hirmsasti survestas, et ARK-i büroo Raplas kinni panna. Öeldi, et seda on kallis pidada. Tegelikult see tootis riigile plussi, aga kulu taheti panna inimestele, et need läheksid Paidesse või Sauele või Tallinnasse. Edasi. Põllumees läheb oma farmi juurde lund lükkama, teel lükata ei saa, sest tuleb toll ja teeb sellise trahvi, et põllumees peab oma tegevuse ära lõpetama. Räägime põllumeeste konkurentsivõimest. Põllumehed on kogu aeg öelnud, et pole vaja toetusi, kui terve Euroopa oleks ühtsetel alustel. Me ei ole täna Euroopa. Selliseid olukordi võib veel nimetada ja see on tekitanud olukorra, kus me kaugenemegi ühiskonnas.
Jahilo: Üks asi, mis puudutab pehmeid väärtusi, on teadlik tarbimine. Me ei ole enam nii vaesed, et osta Soome Voimixi vms. Me toidaksime ennast Eestis väga hästi ära, aga me peame ise hakkama eelistama Eestis toodetud toitu. Kui vaadata, mis hinnaga on Selveris kartul või porgand ja tead, et Selver paneb umbes poole juurde, mis sellest siis järele jääb? Eesti toit on liiga odav. Teisest küljest peame panema inimesed mõtlema sellele, et kui nad näiliselt ostavad odava hilbu, on selle odava hilbu tootja maailma kõige jõukam inimene. Ehk me aitame kaasa keskkonna hävitamisele, tahame palju tarbida. Muidugi, oleme alles 25 aastat iseseisvad olnud ja uhkes kaubanduskeskuses saame emotsionaalse laengu, aga teadlikkust peab tõstma. Kui ostad Saida farmi või Nopri toote, või ka Tere või Farmi oma, siis, saan aru, et see on protektsionistlik, aga see aitaks meie põllumajandust.
Randjärv: See on ideaal, aga pensionär on väga hinnatundlik. Hispaania ja Luunja kurgi hinnavahe on nii suur, et ta lihtsalt ostab loomulikult odavama.
Tahaksin veel haridusteemal rääkida. On olnud vaidlus, kas suured või väiksed koolid. Ma arvan, et väikesed koolid kodu lähedal on väga olulised. Kiidan Juurut, õigemini Rapla valda, et põhikool seal korda tehakse.
Aga kõik ei pea pärast 9. klassi minema riigigümnaasiumi. Osavaid käsi on väga tarvis, kes oskavad midagi teha ka oma kätega, mitte ainult internetis. Mina olen tegelikult suur kutsehariduse fänn, Tartus on üks vähestest omavalitsuse kutsehariduskeskustest, sest üldiselt on see riiklik võrgustik. See on väga populaarne, sinna on suur konkurss. Sealt tuleb spetsialist, kes leiab alati tööd. Olen ka ise kutsehariduse taustaga. Muusikakool oli keskeriõppeasutus, mis andis kutse.
Rosenberg: Olen ka kutsehariduse taustaga ja teaduste doktor.
Roodla: Soovitan kõigil minna Kehtna kutsehariduskeskusesse, seal on maailmatasemel õppevahendid, innovatiivset õpikäsitlust rakendavad õpetajad. Inimeste keskmine palgatase mõnel erialal, kes selle kooli lõpetavad, on teinekord palju kõrgem kui kõrgkoolis magistri lõpetanud inimestel. Ühiskonnas on kutseharidus kuidagi stigmatiseeritud. Võib-olla peaks selle nimetama ümber meistrihariduseks.
Kindlasti meie demograafilises olukorras loeb iga inimene ja iga laps. Me peame kindlasti võimaldama, et terve haridustee on tasuta ja kõrgkoolides peaksid olema riiklikud toetused, et haridust saaksid ka kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga inimesed.
Hepner: See on olnud riigigümnaasiumide tegemise viga, et võeti üks maatriks või mudel ja tehti tuima järjekindlusega selle järgi. Ja seda jätkatakse siiamaani. Olen kogu aeg ütelnud, et iga maakond on nagu rätsepaülikond ja peab lähtuma maakonnapõhistest vajadustest. Kui Rapla vald leiab, et tema jaoks sobib kaks gümnaasiumi kokku panna ja põhikooliks teha ning eraldi kujundada gümnaasium, siis ei ole Kohila või Märjamaa või Kehtna asi öelda, et seda teha ei tohi. Aga ma näen ka seda, et Rapla inimesed ei ole õnnelikud, Kohila ja Märjamaa inimesed on rahulolematud. Lisaks põhi- ja algkoolide kodulähedusele peab Rapla maakonnas olema võimalik vähemalt kolmes kohas gümnaasiumiharidust saada. Täna pole riigis maha võetud seda põhimõtet, et igas maakonnas on üks gümnaasium. Oleks aeg kriips sellele peale tõmmata. Kui gümnaasium on vähemalt kolmes kohas, siis see tagab Raplamaa sidususe ja inimeste püsimise.
Kokk: Tahtsin tulla tagasi pensioniteema juurde. Minu seisukoht on see, et töötavate pensionäride pensionide maksustamine tuleb ära lõpetada. Täna oleme sellises kentsakas olukorras, et Kaitseliidus, kuhu ma kuulun, lähevad pensionile täistööjõus inimesed, kes ütlevad, et neil pole mõistlik tööle minna, sest kaotavad pensionis nii palju. Ehk meil on täies jõus 50-60-aastased inimesed, ja me oleme pannud tõkke ette. Politseiga on sama lugu.
Randjärv: Mina arvan, et ea poolest pensionär, kes on tegus, kellel on jõudu ja tahtmist tegutseda ettevõtjana või töötada edasi õpetajana, peaks saama pensioni kätte, ilma et seda arvestataks tulu sisse. Selle võrra on vähem vaja sotsiaalsüsteemil neid ülal pidada. Eakate ärakasutamine heas mõttes meie ühiskonnas on asi, mida Riigikogu liikmed saaksid seadusega toetada.
Roodla: Aga pension peaks olema ka selline, et kui inimene ei soovi töötada, peaks olema võimalik inimväärselt ära elada. Meie pensionäride suhtelise vaesuse tase on praegu Euroopa Liidus üks kõrgemaid.
Hepner: Politseiga on Raplamaa pandud selgelt halvemasse olukorda, millega ma absoluutselt nõus ei ole. Kui Kohila vallas elav politseinik läheb Tallinnasse tööle, saab automaatselt 100 eurot kõrgemat palka kui Raplas. Tööleminek on sama kauge, töö on sama. Kuidas sa siis motiveerid inimest. Teine näide: Kohila vallas lasteaedade finantseerimine. Kohila vald jäi toetusest ilma, sest piir ei ole vastu Tallinna linna. Sellised bürokraatlikud piirid on ja järelikult ei ole sa abikõlbulik. Need asjad tekitavad pahameelt inimestes, kaugenemist riigist. Teisalt tuntakse, et kui tulen Tallinna ümbrusse, saan kõik teenused.
Miks inimesed peaksid valima minema?
Hepner: See on ülioluline, sest see annab õiguse hiljem pretensioone ja nõudmisi esitada ja loob sidusa ühiskonna. Kui me käime valimas, ei pruugi me saada ideaalvalitsust, aga oleme endast andnud maksimumi.
Rosenberg: Kui me tahtsime oma riiki, siis peab olema parlament, valitsus ja kui ma kuulen, et ärme lähme valima, pole kedagi valida, siis olen öelnud, et kandideeri ise. Kui me ei lähe valima, oma riigi eest ei seisa, siis tuleb keegi teine valitsema. Seega on äärmiselt oluline, et igaüks läheb valima. Muidugi, parlamendis on läbilõige eesti rahvast. See on päris absurdne, kui öeldakse, et seal peavad ainult juristid olema. Seal peab kõiki inimesi olema. Mina austan kõiki inimesi, kes kandideerivad.
Kokk: Kutsun kõiki inimesi üles kindlasti valima minema ja toetama neid, kelle maailmavaade on kõige sobivam. Kõige lihtsam on öelda, et poliitikud on räpased, kasuahned ja ei taha inimeste heaks midagi teha. Aga tulge siis ja osalege, andke oma panus.
Randjärv: Me elame demokraatlikus riigis ja demokraatia üks väljendus on see, et saad valida, näidata välja oma soove ja eelistust. Selle vastand on see, et elasime kaua aega riigis, kus määrati. Kui on liiga suur protsent neid, kes ei ole andnud oma häält mitte kellelegi, siis see ohustab demokraatiat. Kui ühiskonnas on apaatia, üksteise vastu seismine või rahulolematus – inimesed on alati rahulolematud. Me ei oska hinnata neid, keda oleme valinud, aga Riigikogu tehakse kollektiivselt. Kui tahad, et sinu hääl jõuab valitsemise või hea koostöö juurde, siis anna see kellelegi, kes sinna minna saab. Kui selle andmata jätad, jääbki hea idee realiseerimata. Seisame oma demokraatliku riigi eest ja ärme ootame, et siin tuleb kas anarhia või monarhia.
Jahilo: Otse loomulikult tuleb minna valima, muidu juhtub sama mis Inglismaal, sest noored inimesed valima ei läinud ja tuli Brexit. Nüüd näeme, millega see vaene riik peab tegelema. Mind häirib kahepalgeline suhtumine Eestis. Enne oli lugupeetud inimene, aga kui kandideerib, siis ei kõlba enam kuhugi. Kui me ei pea lugu oma valitud inimestest, tekib kognitiivne dissonants, sest tegelikult tahavad ju kõik oma riigi juhtide üle uhkust tunda. Sellepärast peetakse ka kuningriike tohutute kuludega ülal. Kuningas või kuninganna liidab oma rahvast. Meil monarhiat ei ole, aga suhtumine võiks oluliselt paraneda.
Roodla: Miks minna valima? Kujutage ette, et olete poes. Lähete käruga sisse, aga siis tulevad teised inimesed, võtavad teie käru ära ja panevad asju täis. Teie peate selle käruga minema kassasse, maksma nende asjade eest ja neli aastat neid tarbima.
