Külavanemast sõltub Eestimaa tulevik

Muidugi kõlab see natuke ületähtsustatult, et Eestimaa tulevik võiks sõltuda mingitest külapealikest. Ometi on oma iva selles ütlemises olemas. Eriti nüüd, kus haldureformiga viidi vallakeskused küladest varasemast veelgi kaugemale ja vallaametnike asi ei ole juba ammu iga külamemme-taati teada – kõigi pärast ei jaksa keegi muretseda.
Igasuguste registrite ja infosüsteemide kasutamispiirangutega on vallaelanike tundmine peaaegu võimatuks muudetud. Ametniku asi on võimalikult kohusetundlikult oma pädevuspiiridesse jäävat seadusega kehtestatud teenust pakkuda ja kogu moos. Muu ei pea talle korda minema. Kaubanduskeskuse müüja ei ole ju ka kohustatud kõiki oma kliente tundma. Seega nüüd, kus maainimene on muudetud lihtsalt üheks anonüümsemaks kodanikuks, on tema kõige lähemaks ja usaldusväärsemaks toeks külavanem, kelle võimuses on oma piirkonna elanike huvide ja vajaduste eest seista.
Külavanem on kohustatud ära kuulama ja tema vastutus oma piirkonna inimeste ees on kordades suurem kui ükskõik millise vallavolikogu liikme või vallaametniku oma. Juba kas või sellepärast, et vallavolinik on aruandekohustuslik eelkõige oma parteirakukese ees ja paar kuud pärast valimisi ei mäleta suur osa kaaskodanikest niikuinii enam, kes sinna kaugel asuvasse volikogusse valitud sai. Andku aulikud volinikud andeks, aga just nii see päriselus ongi.
Igal asjal on muidugi mitu külge – vahel võib jälle päris hea olla, et inimestel on lühike mälu, see päästab vallavõimu lähedal seisja ebamugavatest seletustest. Ja just see tõsiasi muudab külavanema kogukonnas eriti oluliseks persooniks – ta on igas olukorras kohe võtta, temalt saab küsida, vajadusel ka nõuda, kui ta teistmoodi kuulda ei võta. Ja külavanemal ei ole valikut – seda auametit vastu võttes saab ta kohustuslikus korras enda kanda ka reaalse vastutuse nii piirkonna arengu kui ka seal elavate inimeste normaalse käekäigu eest. Seda koormat pole erinevalt ametnike ja volinike kohustustest kusagile täpselt kirja pandud, ei saagi panna, sest see sõltub suuresti iga inimese enda eetilistest tõekspidamistest.
Midagi sellist räägiti pisut rohkem kui nädalapäevad tagasi Pärnus Strandi konverentsikeskuses külavanemate foorumil „Külavanem – maaelu kujundaja?”. Siinjuures väärib tähelepanu, et korraldajad olid koondavat teemat kirja pannes selle lõpetanud küsimärgiga. Miks? võiks nüüd küsida. Küllap sellepärast, et kõik ju teavad, et ka külavanemateks valitud ei ole mingid üliinimesed, ka nende võimalustel ja võimetel on piirid, vähemalt seni, kuni riigil puudub regionaalpoliitika, mille eesmärk on maaelu kaitsta ning hoida.