Sõprussuhted vajavad kütust aasta ringi

Kohe on käes sõbrapäev. Algul oli see päev mõeldud armastajate pühaks, kuid nüüdsel ajal peetakse sel päeval kõiki kalleid inimesi ja sõpru meeles.
Tegelikkuses on sõbrapäev aina enam muutunud äriks. Sõprussuhted ei ole aga midagi sellist, mida kommikarp paremaks muudaks. Mõne lahkheli saab küll sellega ehk siluda, eriti naiste puhul, kuid sõprust loob ja hoiab üksteisega suhtlemine.
Mitte et nüüd sõbrapäeval ei tohiks kalleid inimesi meeles pidada, kuid see ei tohiks tunduda kohustusena ja kallite inimeste meelespidamine ei tohiks olla miski, mida vaid korra aastas tehakse. Sõbrapäev on küll hea ettekääne mõni unustusehõlma vajunud sõprussuhe üles soojendada.
Muidugi on ka selliseid sõprussuhteid, kus võibki aasta aega vaikida ja kohtudes poleks nagu midagi muutunud. Enamik sõprussuhteid vajab eluspüsimiseks aga suhtlemise ja silmast silma kohtumiste näol kütust.
Elutempo kiirenemine ja sotsiaalmeedia areng on muutnud inimeste omavahelisi suhteid. Vähem leitakse aega kohtumiseks ja silmast silma vestluseks. Hea on, kui veel interneti teelgi suheldakse, kuid seegi muutub varsti selleks, et reageeritakse vaid Facebooki uudisvoost läbi jooksvatele piltidele ja tekstidele. Tänaval või üritusel kohtudes tervitatakse, kuid pikemaks jutuks aega ei jagu. Kuigi sotsiaalmeedia eesmärk oli inimesi ühendada ja üksteisele lähemale tuua, tunnen küll, et see on hoopis sõprussuhete kvaliteeti ja ka kvantiteeti vähendanud. Selle pinnapealsuse tõttu on ka keeruline mõista, millised need päris õiged sõbrad on, kellele kasvõi kell neli öösel oma murega helistada võib.
Läbi sotsiaalmeedia justkui ollakse üksteise eluga kursis, kuid tegelikkus ei pruugi üldse selline olla, nagu paistab. Ja mida vähem üksteisega suhelda, seda vähem on tahtmist teistega oma reaalseid rõõme ja muresid jagada. Eriti keeruline on muredega. Ei tea, kas see on eestlaste jonnakusest või on see üleüldisem inimeste probleem, kuid jube keeruline on oma muresid kurta ja veel raskem abi paluda. Lõpuks tekib ka mingisugune trots sisse, et miks mina peaks sõbraga ühendust võtma, uurima, kas tal on kõik hästi, kui tema seda ei tee. Ja kui mõlemad niimoodi mõtlevad, siis on sõprusel raske püsima jääda.
Selleks, et sõprussuhted püsiks, tuleb lihtsalt võtta see kvaliteetaeg nende jaoks. Ja mitte ainult sõbrapäeval või muudel tähtpäevadel. Ilmselt on paljudel selline tunne ja mõte (kaasaarvatud mul endal), et mis ma sellest või tollest ikka külla kutsun, tal ju pidevalt nii kiire ja niikuinii ta ei tule. Mul endal on olnud juhus, kus kursakaaslased eeldasid, et ma niikuinii ei saa nendega kokkutulekule tulla, kuna istusin väikese lapsega kodus, nii et nad isegi ei maininud mulle seda. Hiljem tuli see välja ja ma olin päris solvunud, kuna vähemalt kutsuda oleks ju võinud.
Nii et teinekord tuleks sellises olukorras olles see “niikuinii ta ei tule” mõte kõrvale heita. Ehk sõber ootabki, et keegi teda rutiinist ja kiirest elust korraks kõrvale veaks. Tegelikult ei ole nii raske võtta telefon, sõbrale helistada ja kasvõi lihtsalt kohvitamiseks kokku saada. Isegi kui sõbral parasjagu aega pole, tekitab juba see ühenduse võtmine mõlemas hea tunde ja ei lase sõpruseleegil kustuda.