Informatsiooni ülekülluse ajastu

On ulmeline mõelda, kui suur kogus informatsiooni meid ümbritseb ning kui palju seda iga päev juurde tekib. Seda ennekõike interneti vahendusel, aga samuti televisioonis ja trükimeedias.
Isegi suurima tahtmise juures pole lootustki end kõigega kurssi viia. Kohati tundub, et see polegi enam pelgalt informatsioon, vaid lihtsalt müra.
Kõnekaid näiteid saab tuua mitmeid. Üks neid on kindlasti YouTube, maailmakuulus videokeskkond internetis. Kõlab peaaegu uskumatult, aga igas minutis laetakse sinna keskkonda üles 400 tunni jagu uut videomaterjali. See tähendab, et igas tunnis täieneb YouTube kahekümne nelja tuhande tunni materjaliga. Iga päev laetakse YouTube’i üles 65,7 aastat videomaterjali. Nendele numbritele mõtlemine paneb pea ringi käima.
Midagi sarnast saab täheldada ka Facebooki puhul. Iga kuuekümne sekundi jooksul tehakse sinna keskmiselt 510 000 uut postitust ning laetakse üles 130 000 pilti. Ise pole ma neid kõiki üle muidugi lugenud, aga selliseid andmeid võib internetiavarustest leida.
Pole kahtlustki, et kogu selle informatsiooniga kaasneb meeletutes kogustes müra. See on justkui meie ajastu tunnusmärk – meil on ookeanide kaupa informatsiooni, ent sellest kõigest on heal juhul võimalik leida mõned peotäied tarkust. Olen selle üle arutlenud ka vaiksetel õhtutel kamina ees sõpradega. Oleme rääkinud sellest, et tegelikult ihaldab hing midagi püsivamat ja miskit väärtuslikumat kui täna kuuldud ja homseks ununenud uudis. Üks koht, kuhu sellist tarkust otsima minna, on eesti kirjandus. Ja võib-olla täpsemalt öeldes isegi rahvusromantiline kirjandus.
Alles hiljuti võtsin kätte ja lugesin läbi Mait Metsanurga romaani “Ümera jõel”. Olin seda varem kooli ajal lugenud, aga siis kohustusliku kirjandusena. Nüüd on sellest ajast viisteist aastat möödas ning vaade teosele teistsugune, ehk isegi küpsem. Mägiste kihelkonna vanema Vello mõtisklused religiooni üle ei oleks mind koolipingis kuidagi saanud kõnetada nii, nagu need praegu seda teevad.
Järgmiseks võtan ette Enn Kippeli noorsoojutustuse “Meelis”. Üht-teist mäletan sellest ka koolipõlvest. Siis vist küll päris algusest lõpuni ma seda läbi ei lugenud. Nüüd on motivatsioon seda teha hoopis suurem.
Olen püüdnud informatsiooni üleküllust paigutada ka poliitilisse konteksti, silmas pidades just eelseisvaid valimisi – nii Eesti kui ka Euroopa parlamendi valimisi. Ükskõik kes võimupositsioonile valitakse, ei ole võimalik eeldada, et neil oleks tervikvaade meie ümber keerlevast maailmast, kuigi valimisreklaamid püüavad jätta just vastupidist muljet. Aga sellises maailmas me kord juba elame, kus informatsiooni väärtus on oma mahu tõttu devalveerunud.
Siinkohal on kõige mõistlikum rakendada talupojatarkust. Seista enda eest ja leida enda jaoks just see, mis on oluline. See võib olla küll omamoodi väljakutse, aga kuidagi tuleb selles maailmas orienteeruda, kus iga päev laetakse interneti videokeskkonda 65,7 aasta jagu materjali. Kui tulevikus asuvad teadlased meie praegusele ajastule nime panema, on mul soovitus – praegust aega võiks tulevikus hakata nimetama informatsiooni ülekülluse ajastuks.