24. veebruaril, kui tähistame oma riigi 101. sünnipäeva, peaksime meenutama ka neid, kes 30 aastat tagasi meie kõigi jaoks väga olulise liikumise ellu kutsusid. Jutt on kodanike komiteedest.
Kuigi idee oli hakanud levima paar päeva varem Tartus, tuldi sellega avalikkuse ette ikkagi alles 24. veebruaril 1989 Tallinnas Raekoja platsil korraldatud rahvakoosolekul. Ka intriig, mis seda koosolekut saadab, on ajalooline. Asi selles, et veebruari keskel olid kõik demokraatlikud rahvuslikud liikumised Rahvarindest kristlaste liiduni kokku leppinud, et vabariigi aastapäeval kogunetakse ühisele kõnekoosolekule Vabaduse platsil (vene ajal nimetati seda Võidu väljakuks). See võinuks olla eestimeelsete jõudude jõudemonstratsioon, kuid päev enne sündmust meelitasid kommunistid Rahvarinde ja tema sabas liikunud rohelised endaga Toompeale sinimustvalget heiskama. Muinsuskaitse seltside esindajaid, ERSP-d ja kristlasi kaasa ei võetud.
Sellega oli kompartei eesotsas ideoloogiasekretäri Mikk Titmaga saavutanud tolles ajas olulise võidu – rahvuslike liikumiste ühtsus sai nii raskelt kannatada, et tekkinud lõhest pole tänini üle saadud. Muinsuskaitsjad, ERSP-lased ja kristlased taandusid Võidu väljakult Raekoja platsile, kus anti valjul häälel teada, et Rahvarinne reetis isamaa ning kutsuti üles asutama kodanike komiteesid.
Üleskutse idee oli geniaalselt lihtne. Sel ajal, kui RR-i ideoloogid vaidlesid selle üle, kellele, kuidas ja kui palju kodakondsust anda, tegid ERSP ja EMS ettepaneku kõigile, kellel oli 17. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus või kes olid kodanike õigusjärgsed järeltulijad, moodustada kõigis linnades ja endistes maakondades komiteed, kus hakatakse registreerima kodanikke, kes hiljem valivad enda hulgast Eesti Kongressi, mis saab automaatselt õiguse hakata otsustama Eesti edasise käekäigu üle. Midagi niisugust ei olnud maailm enne kuulnud.
Tuleb arvata, et Eesti vastastele tundus kodanikkonna registreerimine ilmselgelt võimatuna ja sellepärast lasti komiteede organiseerijatel rahulikult toimetada. Kui ükskord ärgati, oli juba hilja – Eestimaa oli komiteedega täidetud ja kõikjal käis vilgas registreerimistöö. Nii uskumatu kui see ka ei olnud, aga aasta lõpuks olid kodanikud ja kodakondsuse taotlejad kirja pandud ning täpselt aasta pärast idee väljakäimist saadi Eesti Kongressi valimistega algust teha. Nüüd kolmkümmend aastat hiljem on mõistlik meenutada ja tänada neid, kes toona hullu ideega kaasa läksid ja selle ellu viisid. Kuigi see liikumine ei tunnustanud Rapla maakonda, oldi Raplamaal ühed aktiivsemad registreerijad. Seegi võiks meeles püsida.
