Sõbrapäeval tutvustas Rapla keskraamatukogu saalis oma raamatut “Minu ministeeriumid” poliitik Marko Pomerants. Ta on olnud keskkonnaminister, siseminister ja sotsiaalminister ning tema mälestused ja teadmised ministriks olemisest moodustavadki raamatu sisu.
Päevikut ta meenutuste kirjapanekul kasutanud ei ole, kuna enamik sündmusi (eriti igasugused jamad) on ju netiavarustest leitav. Kõike ei pea ise meeles pidama, kui Google teab.
Pomerants luges ette lõigu Nikolai Gogoli teosest “Hullumeelse päevik” tõendamaks, et inimloomus on vaatamata aja möödumisele ikka samasugune. Ta loodab, et ka tema raamatut saab saja aasta pärast eeskujuks võtta. Arvestades, millised järjekorrad raamatukogus sellele raamatule on, on ta raamatu kirjutamisega päris hästi hakkama saanud. Raamatu teeb eriliseks seegi, et igas eksemplaris on originaalautogramm.
Raamatu alguses on ka väike test, nii et igaüks saab kontrollida enda sobivust ministrikohale. Näiteks peab minister kella teadma, olema hea meeskonnakaaslane, suutma keskenduda vaid olulistele asjadele ja pidada ekspromt ingliskeelset tervituskõnet. Eriti päevakajalised on punktid, mis käsitlevad arusaamist enda luukeredest kapis.
Mõningatest seikadest, mida ka raamatus kirjeldatud, tõi Pomerants välja näiteks selle, kuidas Eesti Pensionäride Ühenduse meeleavaldusel karjus ta peale korraga kaks meest, kellest ühte üritas keegi kolmas korrale kutsuda, aga sai vastuseks: “Pole tal häda midagi, tal on ju kaks kõrva.” Ja kaks kätt on kunagisel ministril ka, mida läks eriti vaja siis, kui tuli keskkonna valdkonnaga tegeleda. Nende käte vahelt on Pomerats lendu lasknud pliimürgitusest terveks ravitud merikotka Pomo, kes lendas küll ida suunas ning jäi pesitsema Soome lahe äärde.
Tegelikult ei ole erilise hetke jaoks palju vaja. Päris sellist täiuslikku elamise tunnet, nagu Valdur Mikita on kirjeldanud (tagurpidi sirelitesse kukkumine koos puust mõõgaga), ei ole Pomerants küll kogenud, kuid tema täiuslik elamise hetk oli eelmise aasta 24. veebruari õhtul, kui Aseris oli lõppemas vallavanema vastuvõtt. Talle on mällu sööbinud lumekrudin Aseri klubi ees, sest ühel hetkel ei pruugi enam seda lumekrudinat olla. Ja seetõttu on Pomerantsil elavalt meeles ka see, kui ta paar aastat varem allkirjastas Pariisi kliimaleppe. Kuigi ministri verstapostiks on vaikimisi seatud 100 päeva, mil peaks võimalikult tegus olema, on mõningate otsuste tulemused näha alles aastakümnete pärast.
Poliitikaga tegelemine on Pomerantsi sõnul justkui viljapuude hoolduslõikus. Kuid neid tegelasi, kes seda lõigata tahavad, on mitu ja eesmärgid on erinevad. Selleks aga, et eesmärkideni jõuda, on vaja lihtsalt kusagilt alustada, teha kompromisse ja omandada hea suhtlemisoskus.
