Kui sa valima ei lähe, jääb sulle hapuks läinud piim

Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, et raplamaalased peaksid valima raplamaalastest kandidaate, kes tunnevad Raplamaa muresid ja rõõme ning on valmis meie piirkonna huvide eest seisma. Olen jätkuvalt seda meelt.
Seda, mis juhtub siis, kui inimene valima üldse ei lähe, kirjeldab hästi Madis Roodla mõttekäik, mille ta esitas Raplamaa Sõnumite vestlusringis 30. jaanuari lehes: „Kujutage ette, et olete poes. Lähete käruga sisse, aga siis tulevad teised inimesed, võtavad teie käru ära ja panevad asju täis. Teie peate aga selle käruga minema kassasse, maksma nende asjade eest ja neli aastat neid tarbima.” Teisisõnu, kui teised valijad valivad hapuks läinud piima ja sina ei vali midagi, siis jääbki sulle neljaks aastaks see teiste valitud hapuks läinud piim, mida sa pead ise kinni maksma.
Olen oma töö tõttu kohtunud mitmete Raplamaa kandidaatidega. Usun, et nende seas on midagi igaühe maitsele – nii naisi kui ka mehi, nii nooremaid kui ka vanemaid, nii konservatiive kui ka innovaatilisi eestvedajaid – kuigi päris ideaalsed peigmehed nad ei ole. Mina ei usu Rail Balticusse ja tänasesse Eesti metsamajandamise poliitikasse. Need on teemad, kus minu vaated mõne kandidaadi seisukohtadega lahknevad.
Samuti lähevad minu põhimõtted lahku EKRE poliitikast ja sestap pidin enda otsust tehes nende kandidaadid välistama (hoolimata sellest, et mõni neist on Rapla vallavolikogus jätnud üsna toreda mulje). Ka Keskerakonna valija ma ei ole, hoolimata Jüri Ratase personaalsest uksele koputusest ja kingiks toodud taimeteest ja ajakirjast. (Ma olin tol õhtul juba pidžaamas ja olin peaministri ilmumisest oma korteri ukse taha päris üllatunud.)
„Lõpuks seisad sa valimiskasti juures üksinda,” ütles mulle Heiki Hepner. Üksi olek valimiskasti ääres tähendab vabadust, aga ka vastutust valida. Samas ka üksindust, mida ma olen viimasel ajal palju tundnud. Kultuuriteemadel ju tõsiseid valimisdebatte ei peeta ja ka muudel planeerimiskoosolekutel on kultuur viimaste seas, mis järele lohiseb. Pidupäevadel, kui otsitakse, mille üle uhkust tunda, on aga kultuur see, mis rinna kummi ajab, samas kui suur osa sellest kultuurist sünnib projektiraha eest võideldes.
Kui ma möödunud sügisel Raplamaaga seotud poliitikutele Rapla kultuurifestivali “Särin” teemal kirjutasin, et kutsuda neid festivali toetama, vastas mulle ainult Madis Roodla ja tundis siirast muret, kuidas ta aidata saaks. Teised kas ei vaevunud lugema või ei vaevunud vastama.
President Kersti Kaljulaid ütles oma aastapäeva kõnes: „Meid kõiki ühendab unistus paremast Eestist. Meil kõigil on häid mõtteid, kuidas seda saavutada. Ja kuigi vahel tundub, et poliitikud sugugi nii häid mõtteid ei mõtle, tuleb siiski igaühel üles leida need, kes kõige enam meie ootustele vastavad. Kui hääl jääb üldse andmata, siis pole teie unistusi kohe kindlasti meie järgmise valitsuse koalitsioonileppes.”
Seega, kallid inimesed, minge kindlasti valima ja valige raplamaalasi, et ka meie unistused jõuaksid koalitsioonilepingusse. Ja kui sa ei lähe valima, arvesta sellega, et sulle jääb hapuks läinud piim ja sul pole pärast õigust selle üle nuriseda.