Siim Pohlakut (EKRE) teatakse hästi nii raadiomaailmas kui ka konservatiivsetes poliitilistes ringkondades. Aktiivse inimesena on ta korraldanud pidusid, loonud Raplamaale Tre Raadio ning kandideerib nüüd numbri 712 all teist korda Riigikogusse. Neli aastat tagasi kogus ta Harju- ja Raplamaa ringkonnas 1128 häält, jäädes õige napilt parlamendi koosseisust välja.
Esialgu võib tunduda ootamatuna, et kunagisest diskorist on kasvanud välja konservatiivne poliitik. Siim ise ütles, et sellel teekonnal on olnud oluline roll tema isiksuse väljakujunemisel.
Meenuta, millal sai alguse sinu huvi poliitika vastu?
Tõsisem huvi tärkas 2012. aastal. Ajakirjanduse vahendusel olin poliitikat jälginud varemgi ja tasapisi oli kujunenud oma arvamus erinevate teemade kohta. Osalesin aktiivselt 2013. aastal rahva kaasamiseks loodud rahvakogu veebiportaalis, toetasin mulle olulisi ideid: valimistel häälte ülekandumise lõpetamine, kuluhüvitiste eest autode liisimise lõpetamine, rahvahääletuste sisseviimine, presidendi otsevalimine.
Paljud nendest ettepanekutest olid saanud suure toetuse, ellu neid aga ei rakendatud. Mõistsin, et sellisel moel asjad ei parane ja asusin 2014. aastal otsima poliitilist jõudu, et anda panus olukorra parandamisse. Käisin Vabaerakonna asutamiskoosolekul, aga otsustasin mitte liituda, nende seisukohad olid umbmäärased ja ma ei näinud seal sisemist sädet. Umbes samal ajal avastasin, et on veel üks uus jõud – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kaalusin ja uurisin nende kohta põhjalikult ning 2014. aasta lõpus astusin liikmeks.
Ja kuidas kujunesid välja sinu konservatiivsed vaated?
Küllap nad on kogu aeg minus olemas olnud, mingil perioodil lihtsalt vähem esiplaanil. Eelistan äraproovitud ja toimivat, pigem oma kui võõrast, iga uue moeröögatusega kaasa ei jookse. Minu poliitiliste vaadete kujunemisele on kaasa aidanud ajaloohuvi koos sooviga mõista erinevaid ideoloogiaid ja nende juuri, seostada neid ühiskonnas toimuvate protsessidega. Minu meelest on rahvuslik konservatism stabiilse ja turvalise ühiskonna alustala.
Ühest küljest korraldad sa pidusid ning nüüd oled konservatiivne poliitik. Kas need poolused sobivad hästi kokku?
Nooremana vaatad maailma teise pilguga, minu diskode korraldamise aeg jääb aastatesse 2000 – 2010, siis tegin kolmel päeval nädalas diskot või korraldasin mõnes kultuurimajas pidu. Ühest küljest oli tegemist põneva ja õpetliku ajaga – palju uusi tutvusi, kuna pidude ümber liikus sotsiaalselt aktiivsem, elavam seltskond noori. Palju oli Lutsu lugudes kujutatud Tootsi tüüpi tegelasi, kellest enamikus on tänaseks saanud ettevõtlikud ja tublid inimesed, täna kohtudes räägime hoopis tõsisemaid jutte. Samas oli neid, kes jäidki pidude rattasse tiirlema.
Diskoritöö lõpetasin 2011. Lõpuaastatel tundsin järjest enam, et selline elu ei ole minule. Samas võis see olla abiks minu tänaste vaadete kinnistumisele – nägin, mis juhtub inimestega, kelle elus on põhimõtted ja sihid kadunud, kes ei loo peret, kelle elu mõtteks jääbki meelelahutus. Äratundmine tuli vähehaaval, aga mida enam see kohale jõudis, seda ebameeldivamaks muutusid pikad nädalavahetused ööklubides.
Pidude korraldamisest on tänaseks saanud paar suvist Tre Raadio kontserti, mis mõeldud eri põlvkondadele. Tänavu on näiteks peaesinejad Anne Veski ja Terminaator. Usun, et ka konservatiivsemate vaadetega inimene käib suve jooksul mõnel vabaõhukontserdil või festivalil.
Kes on olnud sinu eeskujud poliitikas?
Otseseid eeskujusid ei ole, püüan õppida võimalikult palju nii ajalooliste isikute ja riigimeeste kui ka tänaste poliitikute õnnestumistest ning vigadest.
Kui kergelt või raskelt langetasid otsuse kandideerida 2019. aasta Riigikogu valimistel?
Otsus tulenes tegelikult juba eelnenud sammudest – juhin 2015. aastast Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Harju- ja Raplamaa piirkonda ning olen erakonna juhatuse ja volikogu liige. Selliste rollide puhul peab arvestama kandideerimisega ja valituks osutumise korral parlamenti tööle asumisega.
Sa oled Kose vallavolikogu liige. Mis sa arvad, kumb sulle rohkem sobib, kas kohalik poliitika volikogu tasandil või üleriigiline poliitika Riigikogus?
Mulle tundub, et kogukonna muredele lahenduste leidmine volikogus on kiirem ja otsuste tulemused on rutem näha. Samas on teemasid, millega kohalikul tasandil tegeleda ei saa. Kohalikus volikogus tajun täna, et omavalitsustele on vaja rohkem otsustusõigust ja rahalisi vahendeid või paremat koostööd keskvalitsusega. Minu soov on Toompeale viia maakohtadest paistvat vaadet elule ja kohaliku poliitika kogemus kindlasti halba ei tee.
Lugesin EKRE majandusprogrammi “Jõuka Eesti eest!”. Üks punkt ütleb, et EKRE plaanib muuta Eesti kõige odavama energiaga riigiks meie piirkonnas. Kuidas seda teha plaanite?
Alandades elektriaktsiisi ja võrgutasusid. Vaadates võrgutasu osa elektriarvel, tundub nagu jookseks meil vool mööda kullast traate, samuti on ebaõiglane olukord, kus elektrit mitte tarbides peab võrgutasu ikkagi maksma.
Millised olulised punktid sa veel EKRE programmist välja tooksid?
Inimeste häälele kaalu lisamiseks on vaja rahvaalgatuse võimalust ja siduvate rahvahääletuste korraldamist, samuti valimissüsteemi ümbertegemist selliselt, et lõppeb häälte ülekandumine. Poliitiline süsteem on ennast rahva eest valimiste vaheliseks ajaks igakülgselt kaitsnud.
Raplamaad puudutav teema, millel teravalt silma peal hoian, on Rail Baltic ja sellega seotud kaevandused. Rail Balticu uue raudteetrassi rajamine tuleb ära jätta ning selle asemel korrastada meie olemasolevad raudteed ning lisaks luua korralik ühendus Lätiga. Rail Baltic läheb järjest kallimaks ja on teateid kogu projekti venimisest, tegemist on ohtliku ja rumala ettevõtmisega.
2015. aasta Riigikogu valimistel kogusid 1128 häält, kas nüüd on plaanis seda numbrit kasvatada?
Seda otsustavad valijad. Olen tänulik nendele inimestele, kes eelmisel korral mu kandidatuuri toetasid, jäin 2015. aastal esimese asendusliikmena meie ringkonnas Riigikogust välja. Kui minu seisukohad ja aktiivne tegutsemisviis sobib, siis palun toetust ka sellel korral, häälte arvu suurenemisel on tõenäoline, et pärast 3. märtsi seisan eelpool kirjeldatud seisukohtade eest Toompeal.
Milline inimene sa oma iseloomult oled? Kui on laupäeva õhtu, kas lähed pigem sõpradega peole võid jääd perega koju?
Kindlasti perega koju, pidudel olen viibinud neid korraldades enam kui küll. Samas on tore sõpradega vahel sünnipäevalauas istuda või sauna teha. Selliseid kokkusaamisi pole sageli, korra kuus ehk õnnestub. Meil on tore seltskond, kes tunneb üksteist 20 aastat ja on kogu aja suhelnud.
Lisaks muudele kokkusaamistele on traditsioon – kuna kõik elavad maal oma majapidamistes või on maja ehitamas, teeme kevaditi üksteise juures talgupäevi, millest peredega osa võetakse. Igas majapidamises teeb peremees plaani, mis töid tol päeval tehakse ning alati saab pika päevaga hulk tarvilisi ja abikäsi nõudvaid asju tehtud. Samas on sotsiaalne pool – töö kõrvale jätkub juttu, lastel on lõbus koos mängida ning päeva lõpetab korralik õhtune saunaskäik.
Sa kasvatad kahte last. Kui palju aega ja energiat see võtab?
Lapsed nõuavad aega ja tähelepanu, samas annavad palju häid emotsioone oma vahetu ja siira olemisega. Isaks saamine muutis minu suhtumist ellu tõsisemaks ja sunnib ka oma aega paremini planeerima.
Kuidas sa tavaliselt 24. veebruari tähistad?
Kuna noorem laps on alla aastane, siis perega midagi suuremat ette võtta on keeruline. Tänavu heiskasin hommikul kodumajale lipu, sõime seejärel perega kooki ja edasi sõitsin Tallinna, sest olen vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäigu korraldaja. Tänavune rongkäik ja sellele järgnenud kontsert möödusid rõõmsas meeleolus, rahvast oli uskumatult palju. Jagasime 4500 tõrvikut, kuid rongkäigus jätkus neid vahest igale teisele, seega osalejaid võis olla kuni 8000 inimest. Lisaks andsime välja 1500 lauluraamatut, et rongkäigus ühiselt laulda.
Tore on tõrvikurongkäigus näha järjest enam lastega peresid ja gümnaasiuminoori. Tegemist on Eesti sünnipäeva puhul toimuva väärika rahvapeoga ja meedial on järjest raskem sellele kleepida äärmusluse silti. Kes on kohal käinud, teavad, et tegemist on toredat ühtsustunnet pakkuva rahvaüritusega, näidaku meedia seda millisena tahes.
Oled pärit Harjumaalt. Kui suurt sidet sa Rapla maakonnaga tunned?
Elan Raplamaa piirist kahe kilomeetri kaugusel, lähim keskus on Kohila. Elu on nii läinud, et käigud ja ettevõtmised on mind toonud Raplamaale. Olgu selleks lapsena Kehtna jalgpallikoolis käimine, noorukina lõbusad suveõhtud sõpradega Järlepa järve ääres, pidude korraldamine või Raplast alguse saanud ja tänaseni siin kestev Tre Raadio tegemine. Kõik see on mind sidunud Raplamaaga ja mul on selle üle väga hea meel.
