21. veebruaril eelnes Sõpruse kinos „Tõe ja õiguse” linastusele väike kohtumine filmitegijatega. Kohal olid režissöör Tanel Toom, produtsent Ivo Felt ja Mari osatäitja Ester Kuntu. Lõputiitritest ja ka filmist endast võis näha, et Raplaga ei sidunud seda filmi mitte ainult näitleja Priit Võigemast, vaid episoodilise rolli tegi ka Uku Uusberg, filmis on kasutatud Pärt Uusbergi muusikat ning looduskaadrid oli filminud Ants Tammik.
Nii et selles filmis on sees omajagu Raplamaa puudutust.
Enne filmi küsis vestluse moderaator režissöör Tanel Toomilt, miks ta valis oma esimeseks täispikaks linateoseks just „Tõe ja õiguse”. Tanel vastas, et „Tõde ja õigus” valis teda, mitte tema ei valinud „Tõde ja õigust”. „Ma olen ilmselt pikaldane olnud, et ma pole seni täispika filmini jõudnud. Enne on küll olnud 10-11 lühifilmi, mida ma olen teinud,” rääkis Toom.
Siis küsis moderaator, miks üldse on „Tõest ja õigusest” kujunenud eesti tüvitekst. „Küllap on Tammsaare midagi tabanud, mida meie loeme ja arvame, et me sellised oleme. Samas räägib see lugu ka väga universaalsetest asjadest, mis võivad inimesega juhtuda ei tea kus,” vastas Ivo Felt.
„Selge on see, et lihtsalt mingist suurest ideest ei piisa, see on ikkagi väga hea lugu, sest miks muidu on eestlased ikka ja jälle selle raamatu kätte võtnud. Seal on kindlasti midagi meie olemuse kohta, aga mina kui filmitegija lähtun loost ja see on tõesti hea lugu, mis on pikka aega inimestele hinge läinud,” vastas Toom.
Huumoriga pooleks vabandas Toom kõigi kirjandusõpetajate ees, kelle jaoks teeb see film vahest elu raskemaks. Samas ütles Toom, et tema salasoov on olnud siiski ka see, et pärast filmi vaatamist võtaksid inimesed, kes on keskkoolis lugenud raamatut üle jala või ei ole seda üldse teinud, uuesti raamatu kätte.
Ester Kuntult küsiti, kuidas ta 19. sajandi olustikku sisse elas. „Ma arvan, et see lugu räägib inimeseks olemisest ja need ürgsed teemad ja ürgsed asjad, mis meis on peidus, nendeni tuleb kaevuda, aga mõned asjad ei ole üldse nii väga sügaval. Me ei tegelenud olustikuga nii kohutavalt palju, vaid pigem sellega, mis asja minu tegelane ajab ja mis temaga toimub,” selgitas Kuntu.
Siis jõudis järg publiku kätte ja uuriti, kas rahastus oli selle filmi tegemiseks piisav. „Kunagi ei ole piisavalt,” vastas Ivo Felt. „Selle filmi eelarve on Eesti mõistes päris suur, 2,5 miljonit, aga see ei ole Eesti kõige kallim film. Tegime filmi jaoks 75 võttepäeva tavalise 30-40 asemel ja meil oli üle 90 näitleja, lisaks taustameeskond – meid oli kohutavalt palju. Me litsusime selle filmi selle 2,5 miljoni sisse napilt-napilt. Ma loodan, et ekraanilt ei ole seda näha. Ega meil väga kitsas olnud, aga priisata ka polnud,” selgitas Felt.
Siis küsisin Tanel Toomilt, kas tal oli 19. sajandi inimese mõtteilma ja pärimusse sisseelamiseks vaja ka põhjalikku taustauurimist teha või polnud see tema jaoks nii oluline. „Meie elame küll praegu aastal 2019, aga me ei tegele sellega, kuidas elada aastas 2019. Eluolu ja asjad, mida me filmis kujutame, on teised, aga töö tegemine on sama, vahet pole, kas sa teed seda arvuti taga või pead põllule minema. Oluline on see, mis toimub inimeses ja inimene ei ole muutunud oma murede ja rõõmudega, draamade ja suhetega.
See lugu algab aastal 1872. Tammsaare ise polnud ka sellel ajal veel sündinud, nii et teda huvitas ka ikkagi inimene ja mind samamoodi. See, mis seal ümber on, peab olema usutav ja tõene ja sellega on võimalik tegeleda ja uurimustööd teha, aga see, mis toimub emotsionaalselt nende tegelastega ja nende vahel, on väga universaalne. See on ka põhjus, miks „Tõe ja õiguse” raamat seni nii elus on ja seda siiamaani loetakse. See ei ole mingi 19. sajandi lõpu töökirjelduse käsiraamat.
Seal mainitakse küll, et tehakse tööd väga palju, aga detailidesse Tammsaare ei lasku. Meie peame näitama seda detailselt ja selle jaoks me ka tegime eeltööd. Me käisime Tartus põllumajandusmuuseumis, käisime hobusega kündmas, sirbiga lõikamas, me istutasime. Naised lüpsid lehma ja tegid leiba nullist lõpuni. Need asjad on olulised, et näitleja tunnetaks need kehaliselt läbi, aga lõpuks on kõige olulisem see, mis tegelaste vahel toimub ja selleks ei pea tundma 19. sajandi inimese psühholoogiat, sest see on samasugune kogu aeg. Meil on need põhivajadused – teise inimese armastus, lähedus, kadedus ja kõik need on samad ja aegumatud, olgu siis Eestis, Poolas, Etioopias või Ameerikas,” selgitas režissöör Tanel Toom.
Filmimuljeid
Ly Seppel-Ehin, luuletaja ja tõlkija
Mulle väga meeldis see film. Mina ise olen talulaps. Olen näinud ja ise elanud taluelu. Lapsena oli nii palju rõõmu taluelust. Filmi vaadates oli mul aga kahju neist inimestest ja kahju oma vanavanematest, kes rügasid päevad otsa tööd teha, et talu saaks päriseks ostetud, ja siis tuli võõras võim ja kodud võeti neilt ära ja neid saadeti Siberisse. Olin väga liigutatud sellest filmist ja see film puudutas mind juustejuurteni.
Ma näen ka rõõmuga, et noorem põlvkond vaatab seda. Kristiina rääkis, et ka tema 12-aastasele Hannesele oli see film meeldinud. Ei ole nii, et noor põlvkond ei oska seda näha, oskab küll. Olen vaimustunud noore režissööri tööst. Küllap on ta välismaal õppinud. Ma ei tea ühtegi Eesti režissööri, kes oskaks nii mahukast ja keerulistest inimsuhetest läbi põimunud materjalist teha sellist terviklikku tööd. Olen väga vaimustatud sellest filmist.
Valter Uusberg, animafilmide tegija
Vormilt võimas film. Erakordselt mõjuvad maastikud, aastaajad, interjöörid, tüübid, karakterid. Kaadrid on väga puhtad, kõigest üleliigsest puhastatud. Maastik ja inimesed mõjuvad kohati müütiliste ja monumentaalsetena. Sellist küla, inimeste ja looduse kooslust on eesti filmides varemgi nähtud, kuid minu meelest pole küünditud tasemele, mida Tanel Toom oma „Tões ja õiguses“ näitab.
Filmi vormile tuleb ka kasuks, et lisaks tugevale visuaalile on lugu jutustatud hoogsalt, sirgjooneliselt ja tugevate rõhkudega. Tegevuspõhine muusikaline kujundus järgib, teenib ja toetab laitmatult filmiloo üldist kulgu. Võib aimata, et selline loojutustus-tehnika vastab teatavatele rahvusvahelistele standarditele.
Sisult on tegu lüroeepilise linateosega, milles eepilise ja lüürilise tasakaal on imeväärne. Andrese portree on kui 19. sajandi teise poole maamaastiku portree. Sellesse patriarhaalsesse pilti kuuluvad paratamatute kannatajatena ka naised ja lapsed. Filmi järeldus on ootamatult pessimistlik. Ei mäleta, et Tammsaare oleks oma looga jõudnud nii suure meheliku ummiku tunnetuseni, nagu film seda teeb. Selles väljendub noore režissööri autoripositsioon, aga eks Tammsaaret jäädaksegi tõlgendama.
Mari Tammar, ajakirjanik ja pärimusmuusik
Ma olin valmis, et see film paneb mulle tugeva emotsionaalse paugu. Sellist pauku see film mulle ei pannud, aga ta jäi pikaks ajaks alateadvusesse tiksuma ja loksutas mind seal aegamisi. Ta on mõjuv ja puudutav, aga ka küsimusi tekitav. Kas eestlase üdi on siis tõepoolest selline? Miks me just sellise portree eestlasest oleme omaks võtnud? Olgugi et selles filmis ei ole äkilisi sündmusi, mis hoiaks pidevalt vaataja tähelepanu, on tegelastevaheline psühholoogiline pinge tõesti nii intensiivne, et hoiab vaatajat endaga kogu aeg kaasas.
Ma ei ole aga režissöör Tanel Toomiga päris nõus, et inimeste psühholoogia pole saja aasta jooksul muutunud. Ma usun, et inimese mõtteviis ja suhe loodusesse, Jumalasse, töösse ja armastusse on tegelikult kümnete ja sadade aastate jooksul oluliselt muutunud. Seepärast tundus mulle selle pärimusliku maailma sees nende tegelaste mõttemeel kohati (aga ainult kohati) liiga moodne või klaar olevat. (Võib-olla pidanuks see olema takusem.) Üldiselt on tegemist aga taas kord suurepärase näitega sellest, kuidas meie pärimust saab tänapäeva tuua ja kuidas see tegelikult ka tänapäeva inimest puudutab.
