Inge Põlma, Tõnis Tõnisson
Ühingu Alzheimer Europe (AE) 2013. aasta ülevaate järgi oli Eestis 21 720 dementsusega inimest. Murelikuks teeb, et see arv kasvab ning et dementsust esineb üha nooremas eas. Üldjuhul on dementsus vanemaealiste haigus ja tabab rohkem naisi, aga suhteliselt kõrge on AE andmetel dementsuse esinemine ka vanuserühmas 30-59 ning selles vanuses tabab see pigem mehi.
Dementsusest kirjutas eelmises Raplamaa Sõnumite numbris Hanna-Stiina Heinmets (“Elu dementsusega – pered, kes on oma murega üksi!”) ning 12. märtsil korraldab MTÜ Elu Dementsusega Rapla riigimajas seminari „Dementsusega inimese toetamine”, mis on mõeldud sotsiaaltöötajatele, perearstidele, teenuse osutajatele ja omastehooldajatele. Seminarile järgneb dementsusega inimeste lähedastele mõeldud Rapla tugigrupi esimene kokkusaamine.
Sellest, miks dementsust üha rohkem esineb ja kust leiavad inimesed abi ja tuge, kõnelesid Raplamaa Sõnumite vestlusringis Tallinna Diakooniahaigla tegevusterapeut ja dementsusega inimeste osakonna juhataja Hanna-Stiina Heinmets, Rapla Hooldekeskuse juhataja Anne-Ly Pedaja, sisearst Liis-Mail Moora ning Rapla tugigrupi üks asutajaid Sigrid Algre.
On jäänud mulje, et nüüd äkki on hakatud dementsusest palju rääkima. Mis on põhjus?
Moora: Sest sellega on suured probleemid ühiskonnas. Kogu aeg on üks häda ja sa ei tee sellest välja, aga lõpuks see tüütab ära ja hakkad välja tegema. Ilmselt nii ongi. Või on olnud mõni agar inimene, kes on selle teema üles võtnud. Seda [dementsust] on küllaltki palju ja kuna hooldus raske ja keerukas, inimesed ei tule sellega toime, tulebki hakata arutama.
Heinmets: Ühingus Elu Dementsusega on meil kokku lepitud, et me ei kasuta sõna dementsed, vaid dementsusega inimesed. Dementne on stigmatiseeriv sõna. Ühingu eesmärk ongi muuta stigmasid. Dementsuse rada on pikk, lõppfaasis saame öelda, et inimene on dementne, enne võivad tal olla kognitiivsed häired.
Selge on see, et 10-20 aastat tagasi räägiti vähem ka depressioonist ja vaimsest tervisest ja praegu ei räägi me kindlasti mitmest haigusest, mis võib-olla kümne aasta pärast saavad probleemiks. Dementsuse diagnoosimine on vähene, siiamaani on see olnud selline peidus sündroom, aga inimeste teadlikkus on tõusnud, tähelepanu hooldusele kasvanud ja selge on ka see, et seda on rohkem kui varem.
Kõigi muude haiguste vastu leitakse ravimeid, aga meie teadus ei ole selleni jõudnud, et aju ravida. Suudame pikendada eluiga, aga kuskilt hakkab see ajule.
Moora: Jah, süda, kopsud, maks on tervemad, aga aju ei pea nii kaua vastu. Varem öeldi, et vanainimene unustab ikka, sellele ei pööratud tähelepanu. Selleks, et diagnoosida, peab keegi sellele tähelepanu pöörama ja kuskile pöörduma, aga kui inimene ise ei ole nõus ja omaksed ka ei võta tõsiselt, siis jääbki diagnoosimine hiljaks ja asi on kaugele läinud.
Algre: Tihtipeale, kui ta räägib võõra inimesega, ei saada aru, sest ta räägib nii adekvaatset juttu.
Moora: Omaksed peavad seda tähele panema. No kui 91-aastane inimene räägib mulle haiglas, et ta peab minema Vastseliinasse, seal on suur hooldekodu ja nad ei saa seal hakkama, kutsusid teda appi, siis see ei ole usutav. Aga ta võib rääkida nii ilusa jutu, et sa ei saa kahelda, sest jutt on nii loogiline ja kena.
Algre: Aga kui sa lähedasena näed seda iga päev, siis sa ka ei saa aru, sest see läheb järk-järgult. Isegi kui näed teda nädalaste-kahenädalaste vahedega, läheb päris tükk aega, enne kui hakkad märkama. Ma võin oma ema kohta tuua näite, et ta sõimas postiljone, aga ta oli alati olnud äkiline inimene ja mõtled, et ta ongi vanadusest kibestunud. Ei tulnud keegi selle peale, et see võib olla haigus.
Moora: Kui inimene ongi dementsusega, siis omaksed ütlevad, et nad ei suuda uskuda, et nende tark ema või isa räägib nii rumalat juttu. Nad keelduvad seda tunnistamast. Tegelikult oleks väga vajalik saada õigel ajal diagnoos, sest on olemas teatud harjutused selle vastu. Meil pannakse väga palju välja vaskulaarset dementsust, mis peab tegelikult olema väga kindlate testidega kindlaks tehtud.
Algre: Mis sellest diagnoosist sõltub, kas ravi on teistsugune?
Moora: Asi ongi selles, et ravi ei olegi.
Pedaja: Meie hooldekodu võtab dementsussündroomiga inimesi teenusele, aga oleme hädas, kui neid pole diagnoositud. Meie ei tea, kes see inimene on ja tihtipeale ka pereliikmed ei saa aru. Kurb näide oli hiljaaegu, kui pereliige tõi lähedase hooldada ja keeldus aru saamast, et lähedane on dementsusega. Ta protestis meiega, et meie ei tee midagi. Korraldasime perearsti teenuse, et perearst kinnitaks, et see ei sõltu meie hooldusest, vaid inimene vajab diagnoosimist. Pereliige ei leppinud sellega lõpuni.
Moora: Perearst peab enne suunama ikkagi psühhiaatri juurde…
Heinmets: …ja neuroloogi juurde. Kindlasti on vaja nõustamist, sest väga paljud haigused, mis on ravitavad, annavad samuti sellist sümptomaatikat. 10% sellistest sümptomitest on ravitavad ja see on juba põhjus, miks arsti juurde minna ja analüüsid teha.
Moora: Jah, sest kõik psühhoosid ei ole joomisest või vanadusest, vaid on ka kroonilisi haigusi, mis põhjustavad psühhoosi. Kui kroonilist haigust ravida, taandub ka psühhoos.
Heinmets: Kui on ka kergem mäluhäire, on vaja sellele hästi suurt tähelepanu pöörata, sest võivad olla kergemad ajukasvajad või kilpnäärme probleemid.
Moora: Vererõhk kasvõi, või suhkruhaigus. Madal veresuhkur võib ka anda psühhoose.
Kui ma nimesid enam ei mäleta, peaksin arsti juurde minema?
Moora: No vaat ei tea, võib-olla küll. Sellist inimest, kes vanas eas midagi ei unusta või sassi ei aja, pole ilmselt olemas. Ega aju jää ju ka 18-aastaseks, kui üldfüüsiline kest vananeb. Aga see päris dementsus on ikkagi diagnoos, see ei ole tavaline vähene unustamine. Mina ei ole kunagi nimesid mäletanud, aga ristsõnade ja kaardimängudega püüan ikka oma aju tegevuses hoida.
Heinmets: Viimasel ajal räägitakse, et ülestimuleerimine pole ka hea. Kui räägime ennetusest, tuleks pigem osa võtta sellisest heast tegevusest, mis tekitab lõõgastust ja häid emotsioone. Ületreenimine pole soovitatav, aga üldiselt on põhimõte, et see füüsiline aktiivsus, mis on hea südamele, on hea ka ajule. Võtmeretsepti ennetamiseks ei ole, aga enesekontroll on vajalik, et passiivset ja füüsilist tegevust tasakaalus hoida. Mõõdukus, ka toitumises, nagu kõigi teiste haigustegi puhul.
Kahjuks ei tehta Eestis aju-uuringuid, selliseid skriininguid nagu on näiteks rinnavähi puhul. Mujal maailmas selliseid diagnostikaid tehakse. Praegu on selge, et enne esmaseid sümptomeid on võimalik kuni 10 aastat varem see haigus (dementsus) avastada. On kaks ravimit, memantiin ja donepesiil, mis ei ravi välja, kuid aitavad edasi lükata haiguse süvenemist. Aina rohkem tuleb see vanusepiir alla ja need ravimid aitavadki ajul mõned aastad funktsioneerida ja elukvaliteeti säilitada. Selleks ongi diagnoos vajalik, et saaksime neid ravimeid võtta. Need ei ole kõige odavamad ravimid, aga elu on seda väärt.
2016. aasta juunist oleme loonud MTÜ Elu Dementsusega, kuhu kuuluvad ka erinevad spetsialistid, neuroloogid, tegevusterapeudid ja lähedased – neil on hindamatu kogemus oma lähedase eest hoolitsemisel. Oleme alustanud tugigruppide süsteemiga. 2018. aasta septembrist on olemas kompetentsikeskus, projekt kestab 2021 lõpuni. Jaanuaris 2019 avasime dementsuse infoliini, kuhu saavad helistada dementsusega inimesed, nende lähedased, asutused, sotsiaaltöötajad. Nõustame toimetulekualaselt. Me ei osuta tervishoiuteenust, raviskeemi me muuta ei saa, aga saame kuulata ja analüüsida ning siis soovitada, kuhu pöörduda.
Moora: Kuhu te soovitate pöörduda?
Heinmets: Perearsti juurde ja kui on endal olemas neuroloog või psühhiaater, kelle juures nad on käinud, siis nende poole. Meil on ka võimalus, et lähedase nõusolekul saame aidata juhtumit korraldada, aga selleks peab olema nõusolekuleht täidetud ja juhtum meile üle antud. Aga me ei saa ka midagi muud teha kui luua lingid, kelle juurde pöörduda.
Hooldekodudes seda võimalust pole?
Pedaja: Oleneb sellest, kuidas hooldekodu oma teenuse on üles ehitanud. Meil spetsiaalset osakonda ei ole, aga oleme loonud võimaluse koonduda ühele korrusele, kus on järelevalve ja hooldaja pääseb nendeni kõige kiiremini. Meie suund on luua uues hooldekeskuses dementsete osakond.
Tänane süsteem on selline, et kui inimene soovib teenusele tulla, peab vald vastava hindamiskriteeriumi alusel ära hindama, mis teenusele ta sobib. Kui ta tuleb meile üldhooldusteenusele ja on hindamata, siis hakkame meie alles kohapeal teda hindama. See tähendab, et kohe alguses on meil pingeline jälgimine, teadmatus, kes ta siis tegelikult on. See võtab palju lisaressurssi ja jõudu.
Moora: Vallavalitsusest öeldakse, et Rapla ei võta selliseid inimesi, sest kohta ei ole.
Pedaja: Me oleme väike hooldekodu, 50 kohta, aga meie teenuse kliendid on kõik Rapla valla kodanikud ja me ei saa selekteerida diagnoosist sõltuvalt, et ei võta vastu. Me püüame korraldada teenust vastavalt kliendi vajadusele ja tagame tema turvalisuse, aga eraldi osakonda meil ei ole. Kui on väga süvenenud dementne, siis oleme küll vastu võtnud, aga kuna inimene vajas eritingimusi, eritähelepanu, mida võimaldab ikkagi dementsete osakond, siis suunasime ta pereliikmetega kokkuleppel teise hooldekodusse.
Moora: Kui ta on väga rahulik dementne, siis on see personali seisukohalt väga lihtne. Haigele see ei ole kasulik, sest temaga ei tegeleta. Kui ta on väga aktiivne, siis ei jõuta teda lihtsalt valvata, ta läheb uksest välja, sest lukus uksi meil ei ole.
Pedaja: See ei sõltu ainult personalist, vaid ka teised kliendid on häiritud. Nad muutuvad õhtul aktiivseks, teised tahavad magada ja sealt tulebki teiste ärrituvus ja pahameel. Peame kõik ringi korraldama.
Algre: Võin rääkida enda kogemusest, et kaheks päevaks saime ema tavahooldekodusse. Tema elas oma mullis, kui midagi märkas, siis ta selle võttis, kasvõi kakeldes. Selge see, et inimesel, kellel on mõistusega kõik korras, aga ta on lamav haige, on raske ennast ja oma asju kaitsta. Tal on võimatu seal olla. Juhataja võttis ema kõige paremate kavatsustega sisse, sest ta oli kindel, et saab temaga hakkama, aga tegelikku olukorda ta ei teadnud. Peale selle, kui vahetada sellise diagnoosiga inimese keskkonda, ei oska üldse arvata, kuidas ta käituma hakkab.
Pedaja: Kui meil on majas füüsiliselt aktiivsed dementsed, kes liiguvad kogu majas, on meil kõik töös. Kliendid valvavad, et sellised inimesed uksest välja ei läheks. Tugipersonal, kui on õuealal tööl, valvab silmanurgast, et keegi kuskile ära ei läheks. Tegelikult kogu maja valvab, see on paratamatu. Kui me nad õue viime, siis juba keegi hõikab, et kuule, ta hakkas sinnapoole liikuma. See ongi väike tugivõrgustik meil endal maja sees.
Heinmets: Praegu kahjuks ei ole Eestis selliseid jälgimisseadmeid, mida eakatele panna, aga usun, et mõne aasta pärast on juba päris asjalikud asjad välja pakkuda. Elisa on välja töötanud põnniradari, praegu teevad eakate radarit. Hea on see, et sinna saab peale helistada, salvestada märguandeid. See aitab kodus elamist kauem säilitada. Kui nad oskavad väikeses kohas poodi minna, siis nad saavad seda teha ja kui on vaja, siis minnakse ja n-ö nopitakse nad üles.
Pedaja: Ütleme nii, et üldhooldus, mida tavahooldekodud pakuvad, mingil moel ikkagi aitab, aga tendents hakkab õnneks liikuma sinna suunda, et hakatakse korraldama eraldi teenust.
Heinmets: Meil on kindlasti vaja eriosakondi, aga me ei kata sellega kõigi dementsete inimeste hooldusvajadust. Nende jaoks on vajalik tavaline füüsiline ja sotsiaalne keskkond ja [hindamis]süsteem, et nad saaksid endale parima võimaliku koha ja oskusliku personali, sest tavaosakonnas on ka võimalik teatud määral nendega toime tulla. Kõige hullem ongi praegu see, et nad on tõrjutud, ei leia kohta. See näitabki nii lähedaste, personali kui ka terve ühiskonna madalat teadlikkust.
Väga hea on see, et sotsiaalministeeriumis on välja tulnud meede ehk saab taotleda toetust dementsusega tegelevate asutuste-hooldekodude füüsilise keskkonna dementsele inimesele sobivaks kujundamiseks.
Pedaja: Võin uhkusega öelda, et meie osaleme selles meetmes. Eskiisprojektis on Kuusiku tn 5 õueala kohandamine selliseks, et täna meil teenusel olev dementsusega inimene saaks turvaliselt liikuda ja ei tunneta, et on piiratud, kinni hoitud. Me asume ikkagi väga suure tee ääres ja piiritletud õueala meil ei ole. Ka Kaiu hooldekodu taotleb meetmest toetust turvaala rajamiseks.
Algre: Kas Eesti oludes on veel selliseid osakondi, kus õueala on niimoodi piiratud? Õueala on väga suureks abiks, sest sealt ei ole võimalik välja pääseda ja iseenesest on seal turvaline olla.
Heinmets: Neid on tegelikult mitmeid. Tartus Nõlvaku tänaval vaimse tervise hooldekeskuses on väga head olud, kolm korrust vastavalt staadiumile, õueala, aga sinna on järjekord. Viljandis on tehtud spetsiaalne ringmaja. Meil diakooniahaiglas on ja tean, et Keila haiglas on spetsiaalne osakond tehtud. Aga jällegi, järjekord.
Pedaja: Meile tuli aastaid tagasi klient, kelle diagnoos süvenes ja me ei saanud teda enam enda juures hoida. Ootasime kolm aastat järjekorras.
Heinmets: Samas on asutusi, kus eraldi osakonda ei ole, aga pädevus on olemas. TAI tegi pilootkoolituse, mille läbis kuus asutust. Minu meelest pole neist üheski spetsiaalset osakonda, aga lähenemine on selline, et terve asutus kuni koristajani saab koolituse. Me ei saa enam rääkida üksikutest spetsialistidest, vaid peame muutma töökultuuri terves asutuses, sest dementsusega inimeste hulk lihtsalt kasvab nii kardinaalselt järgmise 10-20 aastaga, et me ei suuda enam spetsiaalseid osakondi teha ja me peame ka mujal hakkama saama.
Mis on ikkagi põhjus, miks neid inimesi tuleb järjest rohkem juurde?
Heinmets: Haigestumine nooreneb, aga miks, seda ei ole välja selgitatud. Arvatakse, et see oleneb elustiilist, keskkonnatingimustest. Võib-olla on see väga väikeses osas ka päritav, kui mitu põlvkonda järjest on varase dementsusega, aga üldiselt ei ole tõestatud, et see on geneetiline. Stress, ülepinge, füüsiline aktiivsus – kõik kokku.
Moora: Nagu suhkruhaigus, mis järjest kasvab ja oleneb elustiilist. Me ei tea ka, kuidas ravimid mõjuvad, sest inimesed on erinevad ja elavad erinevates tingimustes. Kõik see kokku võib mõjuda.
Heinmets: Ravimite ületarbimine on meil kõigil. Kindlasti on hästi suur protsent alkoholidementsust ja see on meie enda teha. Nüüd räägime juba ka narkomaaniast, see mõjutab samuti aju. Kui anname endale uusaastalubadusi, siis võiks olla see, et joome vähem, et oma aju säästa.
Moora: Ma ei saa aru, kuidas ei ole häbi karjuda, et alkohol on kallis ja ma pean sellepärast Lätti sõitma, et viina kätte saada. Teha sinna autorallisid…
Heinmets: Sealt see meie dementsus tuleb!
Kui kõigi jaoks ei ole kohti, mida peavad tegema need inimesed, kellel tuleb hakata ise oma lähedastega tegelema? See eeldab ka oskusi.
Moora: Kõigepealt peaks varakult sümptomitele tähelepanu pöörama. Selline haigus on olemas, see ei ole häbiasi ja sellepärast me räägimegi teavitusest.
Algre: Meid teavitatakse igasugustel teemadel, aga kuni see meid ennast ei ole puudutanud, me seda ei märka.
Pedaja: Kui perearsti juures on käidud ja arusaam on olemas, et inimesel on algav dementsus, siis tuleb küsida valla kaudu toetavaid teenuseid. Meie keskus pakub ka koduhooldusteenust. Üks sügav dementne suutis olla kodus, sest tal oli nii suur unevajadus. Suurema osa päevast ta magas – nagu kass. Teda julgeti koju jätta, hooldaja käis ja toitis teda. Igaühega muidugi nii ei lähe, aga tuleb haarata igast võimalusest kinni, tulla rääkima. Inimene hinnatakse ära ja aidatakse mingi teenusega.
Heinmets: Kui räägime juba sügavast dementsusest, siis on koduhooldus või asutus. Aga enne seda võib olla 10 aastat. Isegi kui saame varase diagnoosi kätte, kust ma saan infot? Kui tal on varane diagnoos, suudab ta ette mõelda, kes hakkab tema eest otsuseid tegema või mida ta tahab, et temaga sügava dementsuse olukorras tehakse.
Moora: See on nagu testamendi tegemine, inimesed ei ole harjunud sellele mõtlema.
Heinmets: Sellepärast me sellest räägimegi tugigruppides. Teenused peavad olema sellised, et me aitame kodus elada. Praegu on mure, et kui saame diagnoosi, siis me tõenäoliselt tööl käia enam ei saa, jäämegi nelja seina vahele. Siin ongi sotsiaalse toimetuleku säilitamiseks oluline see, et mul on kuhugi minna – päevakeskus, erinevad ringid. Praegused tugigrupid on suunatud peamiselt lähedastele, aga ka nendele inimestele endile on vaja tugigruppe, koosolemise kohti, kogemusnõustamist omavahel.
Päevakeskus peab olema paindlik, sisu peab olema paljudele vastuvõetav. Olen palju kuulnud, et need on … kas just naistekesksed, aga mees keerab uksel ringi, kui näeb, et seal pannakse puslet kokku. Ma ei ole pusle vastane, aga teenus peab kaasas käima konkreetse kliendi väärikusega. Kui meil on eakate päevakeskused, aitab see hoida inimest kauem kodus, mis on riigile odavam ja säästab lähedast tööturul. Praegu on nii, et kui hooldus- ja järelevalvevajadus muutub juba päris suureks, sest inimene on kodus ohtlik endale ja teistele, pean töölt ära tulema, et teda valvata.
Moora: 1990-ndatel käisin Taanis. Seal olid sellistele inimestele n-ö päevalasteaiad, kus neil oli kindel päevakava. Nende eest hoolitseti nii hästi, et lapsed ei pidanud millegi eest vastutama. Nüüd räägitakse, et Taani vanurid on üksi ja alakaalulised, sest unustavad söömise ära. Oma perekonnast keegi enam ei tegele selle vanainimesega.
Heinmets: See on teine äärmus, praegu räägime sellest miinimumist, mis meil puudu on.
Algre: Kui ema diakooniahaiglasse viisime, sisenesid palatisse kohe terve osakonna töötajad, kes esimest korda pöördusid meie kui lähedaste poole, sest seniajani oli räägitud ainult haigega. Nad küsisid meilt, millega ta tegelenud on, millist elu ta on elanud, mis tööd teinud. Me olime kindlad, et ta ei haaku mingi tegevusega, teda enam ei huvita, aga sisseõpitud harjumused töötasid. Ema pandi õmblusmasina taha – ta oli eluaegne õmbleja – ja ta õmbles. Igasuguseid tegevusi mõeldakse välja ja pannakse inimesi tegema.
Pedaja: Neid tuleb tegevusse kaasata. Meil on ka päeva jooksul tegevusringe. Kui nad ka ise tegevuses ei osale, on nad vähemalt juures, nad on kaasatud seltskonda. Tehakse käsitööd ja neil on toidutegemise ring ja kes määrib võid või lõigub tomatit, teine ei suuda võib-olla midagi teha, aga on vähemalt juures, ei tunne ennast üksinda. Vanainimese depressioon on ka kiire tulema.
Moora: See nõuab osakonda ja personali.
Pedaja: Suurt tööd ja personali. Meie personal teeb seda täna ise, meil ei ole huvijuhti tavaosakonnas.
Kas on nii, et naistele on kergem tegevusi leida ja mehed jäävad rohkem nurka istuma?
Pedaja: See oleneb kaasamisest ja mehe huvidest. Kui elus pole enne huvisid olnud, siis seda ei saa ka peale suruda, aga naised on kindlasti aktiivsemad.
Heinmets: Kui räägime sügavast dementsusest, ei lähe näiteks beebiteraapia [beebinukkudega tegelemine] üldse ainult naistele peale, vaid ka meestele. Üks naisterahvas läks meilt mitu korda ära ja otsisime teda politseiga. Kui tõin beebinukud turvahälliga, pole ta kordagi välja läinud, sest ta peab lapse eest hoolitsema.
Minult on paar inimest küsinud, kas see pole nende lollitamine, aga ei. Ma arvan, et see on töö fragmentidega ja see annabki nende elule sisu. Ja see läheb meestele ka peale, aga mitte kõigile. Mõni mees on väga tõrjuv, aga mõni hakkab kussutama, ilusaid sõnu rääkima. Meestel toimib see jah väga hästi, mehed on ju väga head isad.
Tugigruppidest on välja tulnud mure, et isa hooldab ema, kes on dementsusega, ja ta ei taha emaga kuhugi minna, tunneb häbi. Mälukohvikud on ülemaailmselt käima lükatud sotsiaalne ettevõtlus, mis on suunatud laiemalt dementsusega inimesele, tema perekonnale, abistajatele, ka kogukonnale. Seal me hetkeks unustame ära, et oleme haiged. Dementsusega inimesed hakkavad omavahel suhtlema. Esimest korda oli 9. veebruaril mälukohvik Tallinna teletornis, kohale tuli 25 inimest. See oli super!
Me ei räägi seal dementsusest, vaid teletornist. Osalejatel hakkavad mälestused tulema. Kui näeme, et kellelgi on väga suured probleemid, on vaja nõustamist, siis kutsume tugigruppi. Mälukohvikud on praegu Tallinnas ja Sauel, aga sügisest laienevad üle kogu Eesti. See on üks vorm, mis on suunatud just haigetele. Selle kaudu toimub ka teavitustöö, stigma murdmine, et see pole häbiasi, kui lähedasel on dementsus.
Mis peaks veel ilmtingimata avalikkuseni jõudma?
Moora: Teavitamine on väga tähtis ja seda haigust ei ole vaja häbeneda.
Heinmets: Seminaridel on öeldud, et teenuseid ei ole, samas omavalitsused ütlevad, et nad ei saa teenuseid arendada, kui inimesed nende poole ei pöördu. Kui on ikka konkreetsed sümptomid ja koduteenuse vajadus, soovitan pöörduda omavalitsuse poole, et nad saaksid kaardistada vajaduspiirkonnad. Või siis pöörduda meie kompetentsikeskuse poole, me aitame mõelda ja nõustame.
Dementsusega on võimalik hästi, toetatult elada, aga Eesti kontekstis, kui saad nii raske diagnoosi, oled kuidagi üksi. Soovin, et me oleksime inimeste ümber, aitaks neid ükskõik mis tasandil, ei jätaks neid üksi. Jah, võib-olla alguses on eitusefaas, aga peame jõudma leppimisfaasi.
Pedaja: Tuleks ikka ise märku anda. Kui pereliiget lähedal ei ole, aga naaber märkab muutusi, siis julgelt teavitada omavalitsust, või Rapla näitel tulgu hooldekeskusesse, me niikuinii vallaga suhtleme. Igal juhul saame mingil viisil abi anda.
Algre: Lähedastele on ääretult oluline, et on koht, kust küsida infot. Teadmatus on kõige hullem. Meie saime siis teada, mis edasi tuleb teha, kui ema sattus Paldiski maanteele, sest tahtevastaselt tehti kohtuotsus. Paldiskis oli esimene spetsialist, kes ütles mulle, et sellise diagnoosiga inimene peaks olema turvalises ja lähedastest ümbritsetud keskkonnas, aga samas saime sealt professionaalset abi. Kui meditsiiniline personal ei ole ise diagnoosis kindel, võiks suunata lähedasi, öelda, mis edasi teha. Meil oli pere taga, otsisime ise võimalusi, aga kui on tegemist üksiku vanainimesega? Ta ei saagi ühel hetkel enam aru, et ta abi ei saa.
