Mari Tammar
Lastekaitse Liit valib kord aastas eelmisel aastal ilmunud uudiskirjanduse hulgast välja hea lasteraamatu ja hea noorteraamatu. Heade noorteraamatute sekka valiti seekord ka Ene Sepa raamat „Taeva tühjad tribüünid”.
Raamatuid hindavad lastekirjandusega iga päev kokku puutuvad inimesed Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Eesti Lugemisühingust ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingust. Ene Sepp on Raplast pärit kirjanik, kelle sulest on ilmunud kuus noortele suunatud ja üks täiskasvanutele mõeldud teos.
„Minu jaoks on see raamat lugu sellest, kuidas ka väikesed juhused võivad kas enda või kellegi teise elu oluliselt muuta. Kui meil kõigil oleks võimalus mõningaid oma elu sündmusi teist või kolmandat korda läbi elada, äkki otsustaksime teisiti ja lõpptulemus oleks kardinaalselt erinev. Või äkki peaks juba esimesel korral veidi hoolikamalt mõtlema ja kaaluma?” jutustab Ene Sepp oma raamatust.
„Kõige rohkem on minuni jõudnud tagasiside, et “Taeva tühjad tribüünid” on pannud lugejaid mõtlema nendele hetkedele enda elus, kus nad sooviksid, et oleksid midagi teisiti teinud või teisiti öelnud. Raamat on lugejatega jäänud kauemakski ja ehk seetõttu jäi see ka otsustajatele silma,” mõtiskleb Ene, mis võis tunnustuse tuua.
Lastekaitse Liit peab heaks noorteraamatuks sellist raamatut, mis näitab maailma selle mitmekülgsuses, sisendab elujulgust ja -rõõmu, arendab empaatiat ja kutsub kaasa mõtlema ja arutlema.
Hetkel on Enel käsil juba uued käsikirjad. „Praegu on lõpusirgel “Medaljoni” kordustrüki ettevalmistamine, kuigi seal on mul üsna vähe teha. Rohkem töötan oma kuuenda raamatu “Jagatud suvi” järje kallal, kus peategelane Sigrid peab toime tulema ratsutamisõnnetuse tagajärgedega. Kui see valmis saab, võtan ette novembris kirjutatud “Lumelinnu surma” mustandi.
Ideid jagub, aega kipub vaid napiks jääma,” räägib Ene, kes ise elab hoopis kaugel Ameerikas.
„Ameerikasse tõid mind nii abikaasa kui ka töövõimalused. Abikaasa on mäesuusainstruktor ja mina olen ka hetkel mäesuusainstruktor ja plaanin jätkata suusapatrulli maailmas. Selleks on vaja aga natuke kindlamat talve ja kõrgemaid mägesid kui Eestis, nii et olemegi end siinpool ookeani sisse seadnud. Suvekuudel töötame Uus-Meremaa suusakuurordis ja nii palju kui võimalik, püüan ikkagi ka Eestisse jõuda.”
