Helerin Väronen
Eelmisel teisipäeval oli põhjust seada sammud Kohila noortekeskusesse. Projekti “Saame tuttavaks!” kaudu olid pagulastena Eestisse saabunud noored naised tulnud sinna õpetama rahvusroa tegemist ja patsipunumist.
Kui koos lapsega uksest sisse astusin, küsiti, kas me tuleme saviteraapiasse. Kuid meie sihtpunkt oli hoopis köök, kust levisid juba isuäratavad toidulõhnad. Egiptlanna Engie õpetas seal valmistama shawarmat, lähis-ida kultuuri üht lemmikrooga. Välja nägi see toit nagu tavaline vrapp, kuid igal piirkonnal on selle valmistamiseks oma nipid ja vürtsid. Tundus, et toidutegemisse olid kaasatud rohkem poisid. Või siis olid nad lihtsalt tüdrukutest näljasemad. Saime ka meie enne äraminekut fooliumisse mässitud poolikud shawarma rullid näppu. Minul pani see toit suu tõsiselt tulitama, laps aga kehitas õlgu, öeldes, et see on veel väga leebe.
Engie tuli Schengeni viisaga Egiptusest Eestisse koos oma lastega. Engie armastab Eestit väga ja siinseid inimesi peab ta väga meeldivateks ja lausa imelisteks. Engiest endast jääb mulje kui väga soojast ja südamlikust inimesest, nii et pole imestada, et tal on palju eestlastest sõpru.
Saime tutvuda ka virtuaalreaalsuse prillidega, mis andsid aimu sellest, milline on oma kodudest põgenenud laste elu. Purustatud koolimaja, põgenemine paadiga, pagulaslaagrid – trööstitu vaatepilt, millelt pilku ära keerata ka ei saanud, kuna selja taga on samasugune vaade.
Natuke aimu pagulaste ja siin elavate välismaalaste elust andsid ka kujundatud postkaardid, kus kirjas katkeid nende kogemusest. Näiteks Süüriast pärit Shereeni vaadati bussis kurja pilguga, kuid kui ta kommi jagas, inimeste suhtumine leebus. Angoolast pärist Raoul on Eestis elanud juba 30 aastat ja kogenud huvitavat kontrasti: 1987. aastal oli iga välismaalase nägemine suur rõõm, aga 2015. aastal suhtumine muutus. Postkaartide hulgas on näide ka ühe eestlasest pagulase kogemusest, kuidas ta 1944. aastal võõrvõimu eest põgenes.
Patside punumise töötoas tuli end slaavipäraste patside, mida meil tuntakse ka kalasaba nime all, punumiseks jagada paarideks. Laud oli patside jaoks vajalikke asju ääreni täis. Venemaalt pärit Natalja näitas ette, mida tegema peab ja juhendas vajadusel inglise keeles, kui midagi valesti läks. Kuna patside tegemine võttis päris kaua aega, me päris lõpuni oma soengutegemisega ei jõudnudki.
Projekti “Saame tuttavaks” raames on alates eelmise aasta algusest läbi viidud üle 40 ühisürituse, kokku saab neid olema 45. Raplamaa kolmas üritus tuleb 21. märtsil Tohisool, kui õpetatakse afgaani stiilis tikkimist ja araabia keelt. Projekti korraldavad Eesti Pagulasabi, Johannes Mihkelsoni Keskus ja Tartu Rahvusvaheline Maja. Projekti eesmärk on pooleteise aasta jooksul jõuda kolm korda igasse maakonda ning aidata luua keskkonda, kus rahvusvahelise kaitse saajad (pagulased), uussisserändajad ja siin elavad inimesed omavahel paremini tuttavaks saaksid, ning tutvustada eestlastele erinevaid kultuure.
