Mari Tammar
Missid, maasikad ja marmelaad, pisarad, vägivald ja unistused, naised, ettevõtlikkus ja muutuv maailm. Need olid mõned märksõnad, mida ma Rapla esimesel Naiste Ööde filmifestivalil oma märkmikku kirjutasin.
8.-9. märtsil toimus Rapla uues kinosaalis esimene Naiste Ööde filmifestival NÖFF, millest saab loodetavasti Raplas pikk ja elujõuline traditsioon.
Programm oli kvaliteetne ja sügavalt mõtlema panevad filmid raputasid korralikult. Interjöör ja sündmuse stilistika mõnusalt glamuurne, samas natuke punk. Korraldus korralik ja läbimõeldud ja kui kõik ei sujunudki ideaalselt, tuldi olukorrast välja huumori ja aususega.
Vaadanud ära kõik neli filmi, osalenud raamatuesitlusel ja ühel arutelul ning süvenenud festivaliks tehtud kunstiprojektidesse, muutus minus midagi. Muutus minu arusaamine sellest, milline on kaasajal elav naine. (Ma ei taha teadlikult kasutada sõna kaasaegne naine, sest see ei ole see, mida ma mõtlen.) Naise roll on muutunud ja seda ilmselt pöördumatult ja need, kes peavad selle muutunud rolli esimestena omaks võtma, on naised ise.
Tundub, et naistes endas on veel palju juurdunud teisejärgulisuse tunnet – miks muidu sünnivad sellised lood, nagu me ekraanil nägime: andekad naised elavad oma mehe varjus, naine laseb ennast peksta, naised lasevad dikteerida oma elu sellel, mida teised temast arvavad ja mida nõuavad traditsioonid. Neist vanadest püksikutest peavad naised kõigepealt ise välja astuma ja julgema tunda end väärtuslikuna. Aeg on ennast kehtestada – aga mitte jõuga, vaid sitkuse ja loomulikult naiseliku tarkusega.
Katrin Klaebo idee luua Raplasse selline filmifestival on geniaalne.
Kindlasti tuleks jätkata valitud suunal ja tuua programmi alternatiivseid, mitte niivõrd põhivoolu filme. Pidades oma lemmikkinoks väärtfilmikino Artis, polnud festivalile valitud filmide käekiri mulle võõrastav. Festival on festival ja festivalifilm ongi mõnevõrra erinev reedeõhtusest sõpradega toredast äraolemisest kinos, mille saateks karbitäis popcorni ära krõbistatakse. Festivalifilm puuribki sinu luuüdisse, võib olla natuke häiriv ja ei ole nii lihtsakoeline.
Mis siis toimus?
Reede õhtul kultuurikeskusesse jõudes oli ukse ette lahti rullitud punane vaip. (Tulevikus, kui ilm on kevadisem, võiks see vaip festivali ajal loogelda üle meie keskväljaku kelmikate kurvide.) Uksel võtsid külalisi vastu ilusate trükitud lintidega missid, kes pakkusid maasikat ja šampust. Piletilaua juures andsid MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal liikmed tulijatele festivali esmaabikomplekti. NÖFFi esmaabitarveteks oli pisarate pühkimiseks kaunis pitsiga ääristatud taskurätt Ode disainilt, ripsmetušš Oriflame’ilt ja mustikamarmelaad, mis oli tume nagu öö, Minna Sahvrist. Kõige selle taga olid loomulikult ettevõtlikud naised, kes kogu festivali õnnestumise eest seisid.
Saali astudes ootas külastajaid fotosein, mille taustal sai lasta end pildistada. Elevus fotoseina ees ja ümber oli suur, sest naistele ju meeldib olla ilus ja pildistatud.
Ja siis algas festival. „Tere, kõik esimese NÖFFi esimesed külalised,” tervitas kohaletulnuid saali manager Siret Jakobson, kes kogu festivali vältel saalis toimuvat kureeris.
„Kallid naised, õnnitlen teid kõiki tänase päeva puhul nii Raplamaa Omavalitsuste Liidu poolt kui ka kõigi nelja valla meeste nimel,” ütles ROLi esimees Heiki Hepner naistepäeva puhul ja lisas, et ta on väga uhke selle üle, millega naised algava festivali näol on hakkama saanud.
„PÖFFi perel on hirmus hea meel, et Eestisse on tulnud veel üks uus filmifestival, mille olulisuses ei ole võimalik kahelda, sest naised on oluline osa meie ühiskonnast ja eriti uhked me saame olla selle üle, et eesti filmi naised on väga tublid. Nad on ilma igasuguste kvootide ja erisoodustusteta suutnud end rabeleda maailma tasemele. On väga tore, et selline initsiatiiv on tulnud Raplast, kus on väga palju ettevõtlikke, vahvaid ja vingeid naisi. Ma usun, et festival, mis sünnib sellisesse keskkonda, kus on iseenesest need teemad õhus, jääb kindlasti ellu. Hetkel on tegemist piloodiga, aga see piloot on uhkelt tehtud ja PÖFFi meeskond hoiab siiralt pöialt, et kõik läheks hästi,” rääkis PÖFFi juht Tiina Lokk video vahendusel.
„See on uskumatu, et idee, mis sündis minu peas eelmise aasta märtsi lõpus, rullub täna siin teie ees punasel vaibal tõelisusse,” ütles NÖFFi ideeautor Katrin Klaebo ja pälvis sellega publiku aplausi. „On väga oluline, et meie, naised, jääksime maakonda, kasvataksime oma lapsed siin ja hoiaksime kokku,” rääkis Klaebo MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal kooskäimise ideest ja festivali tagamaadest.
„Sellel sügisel oli üks murdepunkt meie ühingu elus ja see oli siis, kui Rapla maakonnas koostati arengustrateegiat kuni aastaks 2035 ja meid, ettevõtlike naiste juhatuse liikmeid kutsuti sinna töögruppidesse. Ja kui ma rääkisin sellest ENUTi konverentsil, siis kõik kuulasid mind suu ammuli ja küsisid: „Kas tõesti?”
Aga nii ongi. Me oleme kümme aastat siin seda tööd teinud, me oleme olnud pildil ja meiega arvestatakse ja meie räägime kaasa. Ja nüüd räägime kaasa läbi selle filmifestivali,” ütles Klaebo ja lõpetas oma tervituse lausega: „Öeldakse, et kunst päästab maailma, aga armastus päästab ka maailma. Me teeme koos maailma paremaks.”
Ekraanile jõudnud filmidest
NÖFFi filmiprogrammi pani kokku kirjanik ja režissöör Kadri Kõusaar, kes selgitas, et festivali programm näitab naisi erinevates sotsiaalsetes, poliitilistes, eraelulistes situatsioonides. “Minu jaoks on filmide puhul tähtis mitte ainult see, et seal on naistemaatika, vaid ka see, et film ise oleks hea ja vaadata kõlbaks. Kõik need filmid, mis programmis on, on head,” ütles Kõusaar. Samas lisas ta, et ideid, mida näidata võiks, oli tal rohkem, aga koostöös PÖFFi meeskonnaga sai selgeks see, milliseid filme oleks võimalik siia tuua.
„Tänane avafilm (Björn Runge „Abikaasa” – toim) oli üldse mu esimene mõte ja valik, kui Katrin Klaebo rääkis, et selline mõte on.” Küsimusele, kas Kõusaare arvates on kultuurimaastikul veel uute filmifestivalide jaoks ruumi, vastas Kõusaar jaatavalt ja ütles, et see on eriti tervitatav neis kohtades, kus selliseid asju veel organiseeritud ei ole. Raplaga Kõusaarel tugevat kontakti pole olnud, ent ta tunnistas, et keskkooli ajal oli tal siin boyfriend, kellele ta paaril korral siiski külla sattus. „Hiljem pole ma siia naljalt sattunud, ühe korra käisin esinemas siin ja ühel korral, kui oli Kirjanike Liidu üritus, pidin bussi pealt Pärnus maha minema, aga Kristiina pandi siin Raplas maha,” meenutas Kõusaar momente, mis tal Raplaga seostuvad.
Nimetatud film „Abikaasa” oli väga väärikas algus festivalile. (Tegemist on filmiga, mille peaosatäitja Glenn Close oli nomineeritud Oscarile.) Mina isiklikult sain filmist sellise elamuse, et avamisele järgnenud peole enam ei tahtnudki minna. Rääkis see ju noorest naiskirjanikust, kes ühel hetkel loobus usust, et teda kui noort naiskirjanikku võidaks avaldada ja lugeda. Seepärast kirjutas ta mehe varjus ja jäi üldsuse tunnustuseta, kui samas kõik tema meest jumaldasid. Loomulikult olid selles filmis veel palju keerulisemad ja kihilisemad liinid, ent mind kõnetas just see, et oma unistuste poole minnes tuleks olla vankumatu ja mitte tagasi põrgata ebaõnnestumistest ja teiste hinnangutest.
Laupäeva esimene film, vene režissööri Angelina Nikonova „Portree hämaruses” oli karm, raputav, näidates brutaalset vägivalda ja naiste kuritarvitamist – see oli tõepoolest haamriga pähe film. Aga selle karmuse seest jäi siiski kõlama usk, et armastus päästab. Pärast filmi toimus arutelu, kus rääkisid oma loo kolm naist, kes päriselus omal nahal vägivaldset suhet kogenud. Lood, mis kõlasid, olid karmid, aga siiski positiivsed selles võtmes, et ühel hetkel õnnestus neil naisel vägivaldsest suhtest välja astuda.
Margo Orupõld MTÜ-st Pärnu Naiste Tugikeskus (kelle eestvedamisel see filmiseanss ja pärastine arutelu toimusid) tutvustas rabavat statistikat. „2018. aasta jooksul pöördus Eesti naiste tugikeskuste poole 3390 abivajajat, seda ei ole vähe. Meil on Eestis 15 tugikeskust. Majutust vajas neis tugikeskustes aasta jooksul 135 naist. 2017. aastal kaotas oma elu lähisuhte vägivalla tõttu 8 naist ja ametliku statistika järgi on iga neljas naine lähisuhte vägivalla ohver. Ja me ei räägi ainult ohvernaistest, vaid ka nendes kodudes kasvavatest lastest. Lapsed on need, kes hakkavad seda mustrit edasi kandma,” rääkis Orupõld.
Film ja pärastine arutelu olid tõesti väga tõsisel ja olulisel teemal, mille ees ei tohiks pead liiva alla peita. Neid emotsioone, mida see osa festivalist minus tekitas, on raske kirjeldada, aga selle lubaduse ma endale andsin, et kui minu kaaslase käsi peaks minu vastu tõusma, pööran ma kanna pealt ringi ja ei lase sellel korduda.
Dokumentaalfilmide kassett „Juured” tõi vaatajateni kuue naise lühifilmid. Neist kõige hingeminevamad olid Aljona Suržikova film „Oodates imet”, mis rääkis lapse surmast, ning Anna Hintsi „Emaga kloostris”. Selle filmi peale mõtlesin ma veel päevi hiljem ja jõudsin selleni, et vägivaldses suhtes võib inimene olla ka iseendaga.
Festivali viimane film „Mida inimesed ütlevad” oli minu jaoks tõeline rosin. See rääkis noorest Pakistani tüdrukust, kelle perekond elas Norras. Filmi keskmes oli isa ja tütre suhe. Isa oli karm ja konservatiivne ning kehtestas jõulised ja vanamoodsad reeglid, kuidas tema teismeline tütar peaks nüüdisaegses Norra ühiskonnas käituma. Raamid, mis noort naist lõpuks lämbuma panid. Samal ajal, kui pereema seda kõike pealt vaatas ja muretses selle pärast, mida teised selle kogukonna Pakistani perekonnad neist arvavad, tõstes staatuse küsimuse ettepoole oma tütre heaolust. Traditsioonide ja põlvkondade võitlus on ajatu ja ei küsi maad, kultuuri ega aega.
Lisaväärtused
Filmiprogrammi kõrval tegi oma raamatu „Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!” esitluse Maire Forsel. Raamatu illustraator on samuti Rapla naine Hege Runnel. Maire rääkis vaimukalt ja hea enesehuumoriga väikeettevõtjaks saamisest ja sellel teel kohatud takistustest. Raamatuesitlus jättis tunde, et kõik on siiski võimalik ning see on ka Maire eesmärk selle raamatuga – innustada inimesi ise midagi tegema.
Festivali ruume kaunistas Rapla klaasikunstnike Kati Kerstna ja Kairi Orgusaare klaasikunsti näitus „DIALOOGID“. Kaunid klaasist läbikumavad tööd olid inspireeritud paljuski NÖFFi teemadest. Kati töö kandis pealkirja „Anomaaliad 2” ja Kairi töö „Vabadus lennata”.
Ehk kokkuvõttes võikski öelda, et see festival andis julgust nõuda oma vabadust ja lennuõigust ning südikust oma õigusi ja vabadusi kasutada.
„Mul on kerge pisar silmas,” ütles viimase filmi järel Katrin Klaebo. „See filmikunst mind tohutult puudutas, aga mind puudutas ka see ülipositiivne vastuvõtt minu ideele, et inimesed tulid sellega kaasa ja toetajad panid õla alla.”
NÖFFi suurim toetaja oli Harviker, mille juhataja Siiri Tamm on ka ise üks ettevõtlikest naistest. „Ma jäin väga rahule. Filmide valik oli täpselt kümnesse. Need on nii head filmid, mis siin Raplas praegu olid, et ma arvan, et keegi ei tohiks nuriseda. See ei ole ainult filmifestival, see on terve kahepäevane sündmus, kuhu ei tulda viis minutit enne seansi algust ja kust ei joosta kohe pärast lõputiitreid minema. Sa oled siin terve päev ja lähed koju emotsioonidest laetuna. See on hästi korraldatud ja siin on olnud nii huvitavad inimesed, jutud ja lood. Ja kõige tähtsam ongi see, et selle asja juures on lugu,” rääkis Siiri Tamm.
Loodame, et NÖFFi lugu kestab ja läheb järgmisel aastal sama sügavalt ja säravalt edasi, nagu ta algas.
