Vivika Veski
Kristjan Jaak Petersoni kombel selle maa keele järele hüüdval emakeelepäeva kontsert-luuleõhtul Rapla kultuurikeskuses jõuti arutluseni eesti keelde tungivate ingliskeelsete väljendite üle.
„Kas siis selle maa keel …” küsis reede õhtul Rapla kultuurikeskusesse emakeelepäeva tähistamisele kutsuv plakat 19. sajandi kirjaniku Kristjan Jaak Petersoni sõnadega. Õhtu oli täidetud emakeelse sõnaga luules ja muusikas.
Luulet lugesid Ly Ehin ja Mathura ehk Margus Lattik. Laulsid segakoor August07, Rapla Laulustuudio lastekoor ning Riinimanda koorid. Koore juhatasid Urve Uusberg ja Pärt Uusberg. Õhtut juhtis Valter Uusberg.
Ly Ehin luges ette oma tütre Kristiina Ehini luuletuse kaks aastat tagasi ilmunud luulekogust „Kohtumised”. Luuletus kõneles autori kohtumisest eaka iirlannaga. Autor uuris talt, miks iirlased ei kõnele oma keeles, vaid räägivad inglise keelt. Iirlanna vastas, et alguses hakkad oma keele hulgas kasutama üksikuid ingliskeelseid väljendeid, sest tundub, et omakeelsed pole nii head ja tabavad, tasapisi tuleb neid juurde ja nii ta läheb.
Ly Ehin leidis, et tundugu pealegi mõni eestikeelne väljend ingliskeelsest kohmakam, ikka võiks omas keeles öelda. Samas tunnistas ta naerdes, et ega ta isegi pole mõjuta jäänud. Ta meenutas emakeelepäeva toimkonna koosolekut, kus ta oli mingil hetkel sõnanud: „Ega siis niiväga ka pushima (eesti keeles „suruma, ponnistama”) pea.” Ly Ehin tõdes, et inimene on ekslik, ent ta märkas oma viga ja püüab seda parandada.
Ly Ehin tegutseb ka psühhoterapeudina. Nõustamistöös on ta näinud, et koolilapsed janunevad müüdi järele. Teatud vanuses laste seas on äärmiselt menukas Ameerika kirjaniku Rick Riordani „Percy Jacksoni” fantaasiaraamatusari. See kõneleb noorte pooljumalate, nn poolevereliste võitlusest kurjuse jõududega. Samal ajal ei taha lapsed midagi teada kooli kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvast Oskar Lutsu „Nukitsamehest”. Ehin näeb selle taga ka seda, kuidas eesti kirjandust koolis vahel õpetatakse. Ta teab last, kes on saanud „Nukitsamehe” eest rea ühtesid, kuna talle ei jää meelde tunnis nõutud üksikasjad Mõhu ja Tölpa tegemistest.
Laulupeo laulud
Valter Uusberg väljendas heameelt, et emakeelepäeval pannakse välja lipud. „Lipp teeb emakeelepäeva materiaalseks,” leidis ta. Ta ütles, et käsilolev emakeeleõhtu räägib keele haprusest ja vaprusest.
Koorid kandsid ette laulusid, mis kuuluvad ka tulevase juubelilaulupeo repertuaari. Õhtu muusikaosa algas Pärt Uusbergi loodud kantaadiga „Igaviku tuules”. Kantaat on kirjutatud Kristjan Jaak Petersoni ja Juhan Liivi sõnadele. Seal kõlab ka kuulus luulerida „Kas siis selle maa keel …”. Aga sõnadel on lisaks regivärsitasand.
Margus Lattik rääkis oma kohtumisest India luuletajaga, kes kirjutas hindi keeles keele ökoloogilisest hävingust. Nii nagu looduses, nii ka keeles vajavad kõige enam kaitset kõige õrnemad osad.
Lattik luges ette nii enda kui ka teiste luuletajate loomingut. Ta alustas haikudega, mis ta oli kirjutanud Hongkongis. Haikud koosnevad viiest pluss seitsmest pluss viiest silbist. Traditsiooni kohaselt loetakse iga haiku ette kaks korda, sest esimene kord kipub jutt kõrvust mööda minema.
Ta kandis ette ka teiste luuletajate loomingut, algul autorit nimetamata. Kes autori ära tundis, pälvis õhtujuhilt kommi. Autoreiks olid Artur Alliksaar, Jaan Kaplinski, Juhan Liiv, Anna Haava, Timo Maran ja ettelugeja ise.
Kõlas veel Eino Tambergi, Tõnis Mägi, Kadri Voorandi, Tõnu Kõrvitsa muusika. Tõnis Mägilt esitas koor laulu „Ilus oled isamaa”. Selle kirjutas Tõnis Mägi 1976. aastal 28-aastasena. Koorile on selle 2010. aastal seadnud Tõnis Kõrvits. Valter Uusberg juhtis tähelepanu, et kuigi laul on kirjutatud sügaval stagnaajal, on selle meeleolu optimistlik. See loob visiooni ilusast hommikust. „Vähemalt hommikud olid ka stagnaajal helged,” muheles Valter Uusberg.
Kogu kontsert-luuleõhtu ajal jooksis seinal taustaks pildirida Jaak Soansi loodud Kristjan Jaak Petersoni skulptuurist Tartus Toomemäel.
