Kas see, mis Eestis valimiste järel käima läks, peaks olema kuidagi üllatav? Üllatav ei saa olla ka Reformierakonna langus. Nad säilitasid küll endale ustava valijaskonna, kuid kaotasid kogu ülejäänud Eesti usalduse. Ja vaat see ei ole juhtunud praegu ning ootamatult.
Võõristamine algas juba Andrus Ansipi peaministriks olemise ajal. Mõni inimene lihtsalt ei tohi pikaks ajaks kõrgele poliitilisele ametikohale jääda – liigne enesekindlus sünnitab üleolekutunde, mis uuristab autoriteeti. Ansipiga just niimoodi juhtuski ja vaen arrogantse peaministri vastu kandus üle ka erakonnale. Paraku ei suutnud parteibroileritest poliitkukkedeks sirgunud erakondlik järelkasv tekkinud olukorda adekvaatselt hinnata ja jätkas sellest kohast, kus Ansip lõpetas.
Esimeseks valusaks tagasilöögiks oli 2016. aasta sügisene väljakukkumine valitsusest. Ilmselt on seda tänaseni võetud kui juhuslikku viga, mille heastamises Riigikogu valimistel oldi samahästi kui kindlad. Ja valimisvõit saadigi. Paraku tuli see tänu teiste parteide halvustamiseks ette võetud intriigidele. Kindlasti teenis niisugust eesmärki vahetult enne valimisi suurejooneliselt üles võetud Rainer Vakra (sotside) vastu suunatud plagiaadiprotsess, aga ka kära sügisel valmiva Kohtla-Järve riigigümnaasiumi (Keskerakonna) ümber. Need on vaid mõned näited, mis vähendasid küll vastaste häältesaaki, kuid kahandasid paljude silmis ka Reformierakonna usaldusväärsust.
Vähe sellest, just nimelt Reformierakonna äärmiselt üleolev ja enesekeskne suhtumine on toomas meile valitsust, kus ühe (üsna söaka!) osapoolena teeb kaasa ennast paremäärmusliku jõuna esitlenud EKRE. See, mida oli pool aastat tagasi raske uskuda, on nüüd reaalsuseks saamas.
Jah, see on otseselt Reformierakonna äärmiselt üleoleva käitumise tagajärg. Tuletagem meelde, kuidas tituleeris erakonna esimees Kaja Kallas toonast peaministrit Jüri Ratast ja mis ta rääkis Keskerakonnast, sotsidest ning isamaalastest.
Ilmselt ei ole väga suuri kahtlusi, et praegu kõnelusi pidavast kolmikust sünnibki lõpuks uus valitsusliit. Samas – midagi ei ole kindel enne, kui viimane allkiri on viimasele paberile alla pandud. Iseküsimus, kuidas see Eesti tulevikule mõjub. Ühelt poolt on vara vanduda, et see võiks meid hukutada. Väga võimalik, et kolmik saab olema vägagi töine ja üldse mitte ülemäära äärmuslik, sest võib ju loota, et koalitsioonikõnelused tulid ka EKRE liidritele ootamatult. Oleks nad seda enne uneski näinud, olnuksid tunduvalt vaoshoitumad. Ja juba ongi märke, mis viitavad, et see, mille puhul enne valimisi rusikaga vastu rinda taoti, on muutumas teisejärguliseks. Iseküsimus, kui palju saab usaldada poliitilist jõudu, kes nii kiiresti ja nõnda kardinaalselt prioriteete vahetab.
