Mari Tammar
Minu esimesed teatrikülastused leidsid aset vanuses, millest ma ise suurt midagi ei mäleta. Ema pani mulle ja mu õele jalga valged sukapüksid ja selga teatrikleidi. Mäletan, et minul oli punane kootud kleit ja õel valge. Teatrisse sõidu võttis meiega ette aga hoopis mu isa, kes toona üheksakümnendate alguses oli üks vähestest isadest, kes julgel sammul lapsed käekõrval ringi käis. (Toona polnud isaks olemine veel moes.)
Teatrisse sõit sai alguse Rapla raudteejaamast, mille perroonil põnevusega rongi sai oodatud. Reis Tallinnasse möödus vagunis ringi joostes, kus vahel mõni tore tädi kommigi pakkus.
Tallinnasse jõudnud, oli meie sihtkohaks mõistagi nukuteater. Perepärimus räägib sellest, kuidas mu õde otsustanud etenduse vaheajal põrandale pikali visata ja jalgadega taeva poole siputada – aga eks vaheaeg olegi ju jalgade sirutamiseks.
Ehkki ma toonaste etenduste sisust midagi ei mäleta, on nukuteater kahtlemata oluline koht, kus paljud pisikesed inimesed saavad oma esimese teatrikogemuse, mis sillutab teed eestlaste teatriarmastuse püsimisele. Kui ma möödunud pühapäeval NUKU teatris käisin, sattusingi hetkele, kui üks ema pärast etendust väikselt tüdrukutirtsult küsis, kas too tahab veel teatrisse tulla ning sai jaatava vastuse, sest nähtud etendus oli tõesti hea.
Pollyanna õpetab rõõmumängu
Käisin vaatamas nukuteatri lavastust „Pollyanna”, mille peaosas on Kohilast pärit neiu Tiina Adamson.
„Pollyanna” on ameerika kirjaniku Eleanor H. Porteri 1913. aastal ilmunud raamat, mis räägib orvuks jäänud tüdrukust, kes kõigest hoolimata on väga elurõõmus ja kes suudab sellega nakatada ka oma kibestunud tädi ja ülejäänud väikelinna, kuhu ta elama saadetakse.
„Ses maailmas, kus elame – eriti aga vist siin ringkondades, kus tegeldakse loomingulise eneseväljendusega –, on kannatus väga hinnaline. Mida ängisem on inimene, seda tõsiseltvõetavam, sügavam, kütkestavam ta on. Kannatust õilistatakse kõigis meediumites, see on muudetud normaalseks hingeseisundiks,” arutleb kavalehel „Pollyanna” dramatiseerja Priit Põldma. „Polyanna ei eita valu ega kannatust, vaid loob maailmamudeli, kus rõõm on võimalik. Tuletab meelde, et kõik on vaatenurga küsimus. Millega sa kaasa lähed? Millele oma tähelepanu suunad?” lisab Põldma ja tema sõnad puudutavad väga.
Siis algab etendus.
Mööda lava serva voolab valguse jõgi – see on etenduse esimene ohoo-elamus, ja muusika ja Tiina lauluhääl teine ohoo. Lugu ja mäng on väga puhas ja detailitäpne, selgete piirjoontega ja kergesti jälgitav. Pollyannal on punane valgete täppidega kleit, teenijal valge põll ja vanatüdrukust tädil range krunn – kõik on nii, nagu ühes sedamoodi loos olema peab. Teatud mõttes on tegelased stereotüüpsed, aga lavastaja pole neid stereotüüpe võimendanud, vaid otsinud igaühele inimlikku omapära. Tundub, et kõik üleliigne on suudetud kõrvale jätta ja alles jäetud vaid kõige olulisem. Mõned naljad on natuke multifilmipärased, et noh, mitu korda sa ikka sellele haigele jalale otsa jooksed või üht ja sama tooli pikali ajad, aga see ei häiri – ma lihtsalt märkan seda.
Kõige olulisem on aga lugu ise, mis räägib rõõmu leidmisest ka neist hetkedest, kui rõõmu ei tundu olevat. „Tahad, ma õpetan sulle rõõmumängu? Rõõmumängus on ainult üks reegel: leida iga asja juures midagi, mille üle rõõmustada ja tänulik olla,” õpetab Pollyanna. See lugu mõjub teraapiliselt ja kojusõit rongiga on helgem ja värvilisem kui tulek. Ka teatris kohatud paar Raplamaa perekonda kiidavad etendust ja ütlevad, et tegemist on tükiga, mis sobib kogu perele.
Soovitan soojalt vanematel võtta oma lapsed käekõrvale ja minna nendega teatrisse. Teater ei kasvata ainuüksi kultuurilembust, vaid ka eneseväljendamise oskust ja empaatiavõimet. Nukuteater kasutab oma eesõigust suhelda väikeste teatrikülastajatega vastutustundlikult.
