Helerin Väronen
Rapla keskraamatukogus tervitas 22. märtsil Mari Tammari raamatu “Hundihüüdja” esitlusele tulnuid teistmoodi olustik, kui on tavaliselt sellistel üritustel. Ettetõmmatud aknakatted ja helidemeri koos huntide ulgumisega muutsid saali justkui hundikoopaks.
Algatuseks rääkis Mari “Hundihüüdja” loomise tagamaadest, sellest, kuidas tegelikult sai asi alguse hoopis samanimelisest lavastusest. Pikemalt võib taustast lugeda meie 20. märtsi kultuurilisast “Kukitemuki”, kus Mari avab saamislugu artiklis “Kui teatrist saab raamat” veelgi põhjalikumalt.
Vanasti olid mõisate juures päriselt olemas hundihüüdjad, kes olid abiks hundijahil. Kuid Mari raamat ei räägi ainult sellest. “Minu “Hundihüüdja” sees ei ole ainult see lugu, et vanasti olid sellised hundihüüdjad, seal on ka see lugu, et meist igaühe sees on hunt ja vahel kui me tunneme, et meil oleks vaja rohkem jõudu, julgust või ka vabadust, kuna hunt on ka vabaduse sümbol, siis võime seda hunti enda seest välja hüüda,“ selgitas Mari.
Kuid seal on ka mehe ja naise lugu ning just seda poolt aitas esitlusõhtul koos Mariga avada Markus Bachmann. See, kuidas nad koos „Hundihüüdja“ lugu meile silme ette tõid, ajas heas mõttes külmavärinad peale, tõid loetu palju lähemale ja muutsid omasemaks.
Ettelugemiste vahepeal rääkis Mari, kuidas Raplamaa ja tema kodukandi ümbrus on teda inspireerinud ja raamatusse sattunud. Näiteks on raamatus korduv motiiv maaliinibussiga sõit, mis pärineb ajast, kui Mari ise Kehtnasse, Juuru ja Inglistele tööle sõitis. „Maaliinibussidega sõitva maainimese nägu oli väga inspireeriv ja see olukord ise ka,“ sõnas Mari. Kirjeldades kirikut, oli Maril silme ees Juuru kirik, kolhoosikeskuse puhul aga Kehtna ja Kodila, kus viljapõldude vahel asuvad paneelmajad.
Oma koha on raamatus leidnud ka Virtsu raudteetamm Rapla lähedal, mille ääres Mari lapsena käis maasikaid ja seeni korjamas ning vihtu tegemas. Raamatus ristub peategelase Kadri tee raudteetammiga. Kõige otsesem vihje Raplale on aga kohvikustseenis, kus Kadri ja Artur istuvad ja samal ajal on seal üks spordimeeskond elavalt arutlemas. Selliseid hetki väikelinna staaridega ehk meie korvpallimeeskonnaga koges Mari tihtipeale Pargi Restos.
Tegelaskujude kohta on Marilt tihti küsitud, kas neil on ka prototüübid, kuid need on segu erinevatest isikutest ja peegeldus temast endast. Tegelaskujud Kadri ja Katariina segunevad ka omavahel, kuid nagu Ly Ehin esitlusel sõnas, on aru saada, et jutt on Eesti naisest, tema valusast sidemest esivanematega, loodusega, lapseootusest ja kallima igatsusest.
Üks teema, mida raamat puudutab, on usk. Nii maausk kui ka kristlik usk. Selles on justkui vastuolu, kuid see on taotluslik, rääkis Mari. Ta võrdles ususüsteeme kangaga. „Budistlik õpetus on natukene nagu oranž puuvillane kangas, kristlik õpetus on siidine kangas ja pärimuslik usk on takune kangas, kuid nad kõik on ühtmoodi kangad, lihtsalt katsudes ja tunnetades on neil erinevad energiad. Ma usun, et kokkuvõttes on nad sama ja ei ole vastuolus panna neid kokku. Ideaalis võiks need mõlemad olla meis olemas, kuna need kihistused on meie kultuuris olemas.“
„Hundihüüdja“ kirjutamine õpetas Marile distsipliini ja tundma sellist nähtust nagu inspiratsioon. Kui ta varem kirjutas siis, kui vaim peale tuli, siis käsikirja tähtaeg sundis teda kirjutama pidevalt. „Sa ei pea ootama inspiratsiooni. Kui hakkad reaalselt kirjutama, hakkavad asjad juhtuma. Üks sõna viib teiseni, üks mõte viib teiseni. Sinna protsessi tuleb lihtsalt sisse minna.“
Mari lisas, et tema õde oli pärast raamatu lugemist sõnanud, et päris Jaan Kross ta pole, lugedes sai nii nutta kui ka naerda ja järgmiselt raamatult ootab ta seda, et Mari ei kirjutaks iseendast.
Raamatuesitlus oli ideaalne treiler neile, kel raamat veel lugemata, ning ilmselt oli ka hea inspiratsiooniallikas neile, kel mõni lugu hingel, kirjutamisootel. Kõik on võimalik, tuleb lihtsalt teha esimene samm.
