Siim Jõgis
Tanel Vahter (33) määrati ametlikult Lääne päästekeskuse Raplamaa päästepiirkonna juhiks tänavu 1. märtsil. Tegelikult täitis ta selle ametiga kaasnevaid ülesandeid juba 2019. aasta algusest kohusetäitjana.
Tema on see, kes vastutab kogu päästevaldkonna toimimise eest Rapla maakonnas. Vaatamata noorele eale on tal Päästeametis kogemust peaaegu viisteist aastat ning see keskkond talle enda sõnul sobib.
Esmakohtumisel jätab Vahter endast mulje kui tõsise ellusuhtumisega ja pühendunud inimesest. Ta on teinud Päästeametis karjääri ligi viisteist aastat ning jõudnud nüüd päästepiirkonna juhi ametikohale. Selleks on ta läbi teinud kõik tasandid alates päästjast kuni peaspetsialistini.
Alustas ta päästjana, sealt edasi sai meeskonnavanemaks ja pärast seda operatiivkorrapidajaks. Praegusele ametikohale päästepiirkonna juhina eelnes veel peaspetsialisti töökoht. Kuhu siit edasi? Vahter ütles, et praegu keskendub ta oma värskele ametikohale ning kaugemale ei mõtle. “Sellist ambitsiooni mul küll praegu ei ole, et pürgida näiteks Päästeameti peadirektori kohale,” sõnas ta.
Vabatahtlik pääste
Varem täitis Raplamaa päästepiirkonna juhi rolli Raul Aarma. Kui tema sellelt ametikohalt käesoleva aasta alguses lahkus, korraldati konkurss, mille Vahter võitis. Uude ametisse määrati ta ametlikult 1. märtsil. Raplamaa päästepiirkonna juhi ametiülesanded võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks võib välja tuua elukutseliste päästetöötajate juhtimise ning nõu ja jõuga toetamise. Neid on Rapla maakonnas kokku üheksakümmend. Teine ülesanne on tegelemine Raplamaa vabatahtlike päästjatega.
Vabatahtlikke komandosid on meie maakonnas kümme – Rapla vallas neli (Vahastu, Kaiu, Kuimetsa, Lipa), Kehtna vallas kaks (Kehtna, Lokuta), Märjamaa vallas neli (Vana-Vigala, Varbola, Laukna, Valgu). Üks huvitavamaid neist on Laukna. Raplast 50 kilomeetri ning Märjamaalt 30 kilomeetri kaugusel asuvas Laukna külas on igati toimiv vabatahtlike päästjate komando. Nimekirjas on seal ligikaudu kakskümmend inimest, kellest aktiivseid sündmustele reageerijaid on küll vähem. “Nende seas on nii naisi, noori kui ka mehi ning nad tegelevad väga aktiivselt tuletõrjespordiga,” rääkis Vahter.
Maakonna teises otsas asub Vahastu. “Kui mina mõtlen vabatahtliku päästekomando peale, siis tulebki silme ette Vahastu. See asub Raplamaa mõistes ääremaal, seal on kirik, väike pood ja päästekomando ning inimesed elavadki nii,” rääkis Vahter. 2019. aastal on sinna liikmeid juurdegi tulnud. Nende seas ka neli naisterahvast, kes soovisid vabatahtlikuks päästjaks saada.
Mis puudutab vabatahtlike päästjate arvu kasvamist või kahanemist, on viimastel aegadel neid Vahteri sõnul pigem juurde tulnud. Seda nii meie maakonnas kui ka terves riigis. Keeruline on leida inimesi, kes oleksid valmis nipsust õnnetustele reageerima, kuid mida rohkem liikmeid on, seda parem. Kaasa saab aidata ka ennetustööd või tuletõrjesporti tehes.
“Hea tava on see, et vabatahtliku komando nimekirjas oleks 12-15 liiget, kellel oleks koolitused tehtud. Loomulikult on selliseid komandosid, kus on liikmeid vähem (Varbola, Valgu, Lipa, Kuimetsa), aga Lauknal ja Lokutal on see number näiteks üle kahekümne,” rääkis Vahter.
Õpingud päästekolledžis
Tanel Vahter on pärit Kärust, mis praeguse haldusjaotuse järgi kuulub Järvamaale. Ka seal tegutseb vabatahtlik päästekomando ja Vahter on selle liige olnud ligi kümme aastat ja tegutseb seal mentorina. Vahteri päästealane tegevus sai alguse 2004. aasta sügisel, kui ta alustas õpinguid sisekaitseakadeemia päästekolledžis. Sama aasta kevadel oli ta lõpetanud edukalt õpingud toonases Rapla ühisgümnaasiumis (praeguse nimega Rapla Kesklinna kool).
Juba keskkooli lõpus oli Vahter veendunud, et tahab saada päästjaks. Seda ametit polnud pidanud ei tema isa ega vanaisa. Sisseastumiskatsetele läks ta koos ühe klassivennaga. Mõlemad said kooli sisse, kuid klassivend otsustas sellest võimalusest loobuda. Vahter alustas neli aastat kestnud õpinguid. “Minu info sisekaitseakadeemia päästekolledži kohta pärineski klassivennalt. Vanemad soovitasid ka sinna minna. Ütlesid, et see on mehine ala,” rääkis ta. Mehine valdkond on see küll. Näiteks ei ole Raplamaa kutseliste päästjate seas praegu ühtegi naisterahvast. Kõik on mehed. Paides ja Lõuna-Eestis on ka naissoost elukutselisi päästjaid.
Päästekolledži lõpetas Vahter 2009. aastal. Õpingute keskele mahtus ka üks aasta ajateenistust kaitseväes. Õppetöö kõrvalt käis ta viimastel aastatel juba ka päästjana tööl. Seda tegi ta Kohila komandos. Sinna jäi ta tööle ka pärast kooli lõpetamist. Kohilas täitis ta esmalt päästja ning seejärel meeskonnavanema ülesandeid. Sealt edasi avanes võimalus asuda Raplamaa operatiivkorrapidajaks ning Kärust pärit noormees haaras sellest võimalusest kinni. Ta täitis selle ametiga kaasnevaid ülesandeid kuni 2015. aastani, kui operatiivkorrapidamisgrupp Raplamaal reformi käigus likvideeriti.
Metsatulekahjud
2018. aasta suvi jääb eestlastele meelde suure palavuse poolest. Meelde jääb see ka päästjatele ning ennekõike rohkete metsatulekahjude tõttu. “Olen seda varem ka öelnud – 2018. aasta suvi oli meile väga vajalik,” sõnas Vahter. Ta selgitas, et nii temale endale kui ka kolleegidele tundus, et suured metsatulekahjud on möödanik. Ette polnud neid tulnud juba mitu aastat. Viimane selline kulupõlengute ja metsatulekahjudega täidetud suvi oli olnud 2006. aastal. Nüüd piisas ühest kuumast suvest, et nende ohtlikkus taas esile kerkiks.
Ka Rapla maakonnas oli seis kohati päris tõsine. Tuli ka seda ette, et mitu metsatulekahju oli korraga. “Suve lõpuks olid kõik päästjad vanad metsatulekahjude hundid. Nooremad päästjad polnud nendega varem kokku puutunudki,” rääkis Vahter. Nüüd on kevad ja soojad ilmad jälle tulemas. Igakevadine probleem on loomulikult kulupõlengud. Vahter tõdes, et paaril viimasel aastal ei ole need enam väga palju muret valmistanud.
Hoopis teine olukord oli muidugi 2006. aastal. Siis ainult komandohoonete uksed käisid ja sireenid huilgasid ning masinad sõitsid taas maastikupõlenguid kustutama. Praegu seda pilti naljalt enam ei näe.
Ühe põhjusena tõi Vahter välja, et inimesed ongi hoolsamad. Ka ennetustööd on Päästeamet parajalt teinud. Nüüd on näha, et see tõepoolest kannab vilja. Maastikupõlenguid tulebki vähem ette, kuid mõned siiski on ning alguse on need saanud just inimeste hooletusest.
Viimastel aegadel on paljud väljakutseid olnud seotud toidu kõrbemisega. Inimesed panevad toidu pannile praadima ning jäävad ise magama või lähevad kodust minema ning tulemuseks ongi tossu ja kärsahaisu täis köök. Alles hiljuti tuli selline sündmus ette ühes Mahlamäe korteris. Inimene pani toidu ahju küpsema, jalutas ise poodi ning kui sealt tagasi tuli, oli päästeoperatsioon tema korteris juba käimas.
Keerulised väljakutsed
Oma karjääri jooksul Päästeametis on Vahter silmitsi seisnud mitme keerulise väljakutsega. Ühena nendest tõi ta välja metsatulekahju, millele tuli tal reageerida noore meeskonnavanemana. Ta meenutas, et see leidis aset Rapla- ja Harjumaa piiril.
“Raske oli see väljakutse seetõttu, et me reageerisime lihtsalt kulupõlengu peale. Ühel hetkel tõusis tuul ja tuli levis kiiresti metsani. Külaelanikud tulid meie juurde ja ütlesid, et teisel pool teed põleb ka. Lõpuks kasvas see kolmanda astme metsatulekahjuks ja ma pidin sellega alustava meeskonnavanemana toime tulema,” rääkis Vahter.
Lisaks on tal Kohila aastatest meeles veel üks tõsisem väljakutse. Reageerida tuli liiklusõnnetusele Tallinna-Pärnu maanteel, milles osalesid liinibuss ja kaks sõiduautot. Vahter jõudis kohale koos autojuhiga.
“Jõudsime esimesena kohale. Buss oli kraavis, üks auto samuti ning teine auto oli sõitnud vastu puud. Ühes autos oli neli inimest kägaras koos ja me hakkasime neid vabastama. Lõpuks läks kõik õnneks hästi, aga see nõudis väga kiiret tegutsemist. See jääb eluks ajaks meelde,” kõneles Vahter.
Vahel küsitakse tema käest, kas raske kannatanu või surmaga lõppenud õnnetused jäävad kuidagi eriliselt hinge peale. Ta vastas, et tegelikult mitte. “Sa võtad seda kui tööd ja ei saa mõelda, et issand kui õudne. Minu ülesanne on õnnetusse sattunud inimesi aidata,” sõnas Vahter.
Õnneks pole tal enda karjääri jooksul ette tulnud olukordi, kus oleks põhjust karta oma elu või ohutuse pärast. Neid hetki ei ole olnud palju, kui on tulnud joosta pea ees tulle inimesi päästma.
Kui rääkida politseinikega, teavad nad öelda, et kõige tihedam tööaeg jääb kuu algusesse ning nädalavahetuste peale. Siis on inimestel palgad ja pensionid käes ning vaba aega sisustatakse alkoholi tarbimisega. Vahter ütles, et päästjate jaoks kuu algused ja nädalavahetused väljakutsete arvu poolest ei eristu. Küll aga tuleb tõdeda, et viimased traagilised tulesurmad Lõuna-Eestis on iga kord olnud seotud alkoholi tarvitamisega.
Kui palju Raplamaa päästekomandod väljakutseid saavad? Vahter ütles, et ööpäeva jooksul keskeltläbi ühe. Mõnel päeval pole neid ühtegi, teisel päeval tuleb ette jälle mitu. See aga ei tähenda, et päästjad vabadel hetkedel lihtsalt magaksid. Vähemalt sama oluline osa kui päästel, on ka ennetustööl.
Raplamaa Sõnumid kohtub Tanel Vahteriga reede, 22. märtsi pärastlõunal ning sama päeva hommikul oli ta käinud Hagudi koolis rääkimas esimese klassi õpilastega. Teemaks oli ohutus veekogude ümbruses. Siseveekogudel käimine on keelatud alates 18. märtsist. Lisaks kalameestele peavad seda keeldu tõsiselt võtma ka lapsed ja lapsevanemad. Pole kellelegi üllatus, et soojade ilmadega muutuvad jääolud väga kiiresti.
Vastutus
Tanel Vahter on töötanud Päästeametis peaaegu viisteist aastat. Käesoleva aasta lõpus saabki täpselt viisteist täis. Enda sõnul talle see keskkond sobib ja meeldib. Senise aja jooksul on ta täitnud viit ametikohta. Selline võimalus avaneb vähestel. Vahteril on olnud ambitsioonikust pürgida kõrgemale ning seni on see tal õnnestunud.
“Minu jaoks on see olnud täiesti loomulik liikumine. Kuhu edasi? Eks aeg näitab. Minu eesmärk ei ole kindlasti see, et päästepiirkonna juhi amet oleks vaheetapp kuskile kõrgemale pürgimisel. Töö käib praegu siin,” rääkis Vahter.
Vastutus on muidugi suur, sest vastutada tuleb päästevaldkonna toimimise eest kogu Raplamaal. Kui kellelgi on terviklik ülevaade Päästeameti tegevusest Rapla maakonnas, siis on see just Tanel Vahter.
