Helerin Väronen
Kui esmaspäeval kogunes meie toimetuses ROL-i büroo, kõlas ka lause, et inimene tahab saasta oma seest välja saada. See lause puudutas kommentaariume ja mõningaid sotsiaalmeedia gruppe, kus harva käib suuremalt läbi mõni positiivne teema, enamasti leitakse ikka midagi, mille kallal hammast teritada.
Selline negatiivsus käib justkui lainetena. On perioode, kui kõik on rahulik ja siis äkki oleks inimesi tabanud nagu hullushoog või viirus. Kõik on kuidagi nii kurjad, vastikult kadedad ja vaidlevad igas asjas vastu. Ka ise tunnen sellistel perioodidel, et raske on positiivseks jääda, kõik ajab jubedalt närvi. See üleüldine negatiivsuse foon haarab endasse ja keeruline on sellest läbi murda.
Kõige enam langevad sellise valimatu sõnadelaviini alla need, kes on tavapärasest erinevad, kelle mõttemaailm või käitumine ei ühti massi omaga. Enam küll tuleriidale teistsuguseid ei saadeta, kuid sõnadega ollakse varmad teisi surmama, omavoliliselt kohut mõistma.
Kergesti antakse esmamulje põhjal hinnanguid, teadmata teise täit lugu. Ei mõelda aga sellele, kuidas halvustavad sõnad või ka lihtsalt altkulmu heidetud kuri pilk teisi mõjutada võivad. Iga sõna ja ka iga mõte on energia.
Seda juttu kirjutades pandi mind ennast proovile. Istusin ühes oma lemmiklinna lemmiksöögikohas, kui sisenes naisterahvas, kes alguses käitus täiesti normaalselt, mõne aja pärast pööras aga täiesti ära. Salaja kaasa võetud veini mõjul hakkas naine valjuhäälselt segast juttu ajama ja appikutsutud turvamehi jalgadega peksma. Tema jutust on mul meeles vaid see, et alguses kurtis ta, kui valus tal on ja ükski valuvaigisti ei aita, ja kui teda välja taheti visata, sõnas ta, et lootis selles paigas kohata rohkem mõistmist ja budistlikku suhtumist.
Selle naise räuskamine häiris mind ja automaatselt tekkis mõte, et ta on hull või segane. Alles pärast sain aru, et ju andsin samamoodi hinnangut, teadmata tema tegelikku lugu. Sellises olukorras tuleb jääda võimalikult neutraalseks vaatlejaks.
Paratamatult aga seda negatiivsust, saasta ja tahet mõnele halvasti öelda aeg-ajalt tekib, ei saa kogu aeg rõõsa ja roosana ringi käia. Aga negatiivsust tuleks kuidagi teistmoodi endast välja saada, niimoodi, et sellega teistele haiget ei tehta. Kui kellegi käitumine häiris, kirjuta sellest näiteks luuletus. See ei oleks mõeldud kellelegi näitamiseks, kuid endal hakkab kergem. Hea variant on sportimine, jooksmine ja võitluskunstid on ilmselt parimad. Mind on kirjutamise kõrval aidanud kõige paremini koristamine ja käsitöö. Esimene emotsioon saab selle käigus lahtuda ja kui veel lõpuks ongi teisele midagi öelda, siis on see esialgse mõttega võrreldes väga leebe.
Mõni õpetab vahel, et negatiivseid tundeid ei tohi välja näidata, kuid enda sisse kogu jama ka koguda ei saa. Mu eesti keele õpetaja rääkis kunagi loo, miks selline kogumine hea pole. Kord elanud üks elevant. Ta sõi esimesel päeval, ei kakanud. Sõi teisel päeval, ka ei kakanud. Sama juhtus kolmandal päeval. Ja kui siis neljandal päeval tulema hakkas… Ehk parem on see negatiivne tunne võimalikult ruttu endast välja saada, mitte hakata endasse koguma. Praegu ümberringi vaadates tundub neid kogujaid päris palju olevat.
Ilus kevad on käes ja see oleks palju ilusam, kui oleks rohkem naeratusi, lahkeid sõnu ja üksteisemõistmist!
