Rehabiliteeritud küll, aga kuritegu ei taheta tunnistada

Eile seitsekümmend aastat tagasi kell 12.32 hakkas Tapa raudteejaamast liikuma kaubavagunitest koostatud ešelon, mille lastiks olid 25. märtsi öötundidest alates kokku korjatud inimesed – valdavalt naised, lapsed ja vanakesed. Töökõlbulikke terveid mehi oli nende hulgas vähe.
Mehi oligi vähe, nad olid kas ilmasõja rinnetel hukkunud, vangilaagrites tapetud, Läände põgenenud või ikka veel metsadesse varjunud. Üldse lähetati noil 1949. aasta märtsikuu viimastel päevadel Eestimaa eri raudteejaamadest Venemaa suunas teele 19 ešeloni, kus oli kokku 1057 vagunit, millesse oli topitud 20 535 inimest. Neid, nagu juba öeldud, valdavalt naisi, lapsi ja vanakesi süüdistati sellest, et nad olid kas natsionalistid ja bandiitide käsilased või kulakud. Kulak oli Nõukogude Liidus ametlikult käibel olnud pejoratiiv ehk halvustussõna, mida kasutati inimeste kohta, kes olid kuulutatud rahvavaenlasteks, sest olid rikkamad kui teised.
Nende üle ei olnud kohut mõistetud ja neile ei andnud keegi ka võimalust ennast kaitsta. Neile öeldi ainult nii palju, et peavad alluma käsule, millega on neid määramatuks ajaks sundkorras Eestist välja saadetud, aga nad ei teadnud, kus on sihtpunkt ja mis neid ees ootab. Nende vara, mida oli kogutud aastakümnete jooksul ausalt tööd rabades, jäi siia ja selle jagasid, väga sageli lihtsalt varastasid, nood teised, kes ei olnud eriti jõukad.
Kui väljasaadetud ükskord viiekümnendate lõpus tagasi jõudsid, pidid nad oma eluga nullist alustama, sest nende kodudesse olid kolinud võõrad ja nende elamistarbeid (abieluvoodeid, riidekappe ja rõivaid, sööginõusid, laste mänguasju) tarvitasid samuti võõrad. Keegi ei olnud nende ees justkui midagi võlgu… Nad olid küll Siberist koju lastud, aga mitte õigeks mõistetud. Nad olid jätkuvalt nagu paariad, kellele võidi iga hetk meenutada, mis on nende isiklikesse toimikutesse kirjutatud ja mida see võib tähendada.
Kõigil neil ei olnud õigust isegi oma endistesse kodukohtadesse naasta, neil ei lubatud elada ja töötada suuremates linnades ja mõned, tegelikult kümned kui mitte sajad, ei tohtinud isegi Eestisse naasta, nad pidid ennast kuskil mujal, mõnes muus N.Liidu paigas sisse seadma.
Enne N. Liidu lagunemist väljasaadetud rehabiliteeriti ehk siis tunnistati juriidiliselt nende süüdimõistmine alusetuks. Ka mahalastud ja vangilaagrites surnuks piinatud või näljutatud rehabiliteeriti. Aga mitte keegi ei vabandanud kordasaadetud kuritegude pärast – ei too kunagine N. Liit ega tema õigusjärglane Venemaa. See tähendab, et kuritegusid ei ole ka hukka mõistetud ja pole kinnitatud, et midagi sellist ei sünni enam mitte kunagi.