Inge Põlma, Tõnis Tõnisson
Vahel tundub, et inimestel, kes elavad Tallinnas või Tartus või Pärnus, on ikka veel hoiak, et ah Rapla, ma olen sealt vist kunagi läbi sõitnud. Või siis jõuavad üleriigilisse meediasse siitkandist vaid skandaalsed lood. Muu kas ei ületa uudiskünnist või ei seostata seda maakonnaga.
Kas kohapeal on liiga vähe tehtud, et end sise- ja välisturistide või kasvõi ettevõtjate silmis “isuäratavaks muuta” või oleme liiga rahul selle Tallinna külje all olemisega ega pea vajalikuks täiendavalt pingutada.
Rapla maakonnas hakatakse välja töötama uut mainekujundamise ja kohaturunduse strateegiat, mis peaks muuhulgas vastama küsimusele, kellele ja mida me turundada tahame.
Seekordses Raplamaa Sõnumite vestlusringis osalesid Marika Jahilo (ERR-i turundusjuht), Heli Lints (Märjamaa valla kultuurinõunik), Mari Tammar (ajakirjanik, pärimusmuusik, kultuurisündmuste korraldaja), Varri Väli (Kehtna valla arendusnõunik), Tavo Kikas (ROL-i arendusjuht), Janek Kadarik (SA RAEK juhataja), Raivi Juks (ettevõtja, Atla Mõis OÜ).
Kikas: Uues maakonna arengustrateegias on see [turundus – toim] üks olulisi teemavaldkondi. Kuidas selles teemas edu saavutada? Tõenäoliselt tuleb öelda, et järjepideva ja plaanipärase tööga. Üksikute sähvatustega võib küll klikke koguda, aga pikaajalist edu sellega ei saavuta.
Väli: Kuulun tulevase turundusstrateegia ja Raplamaa näo loomise meeskonda. Eelkõige seisab meie ees ülesanne enda jaoks selgeks teha meie pärlid, need ära defineerida, luua sinna juurde tugevad töögrupid ja tooted, et oleksime nende kaudu nähtavamad ja Raplamaa oleks kutsuvam ja populaarsem.
Juks: Olen kogu elu olnud ettevõtja. Natuke üle 20 aasta tagasi ostsin lagunenud ja maha jäetud Atla mõisa ja olen seal loonud mitmed kaubamärgid, viimane neist on Atla õunanapsu tehas. Meil on veel väga palju plaane. Raplamaa jaoks saabki niimoodi töötada, et tuleb ise midagi teha ja otsida koostööpartnereid. Muidugi peavad olema struktuurid, kes aitaksid koordineerida, aga katusorganisatsiooni ei peaks looma, vaid see peaks tekkima loomulikul teel – tegijad ühinevad, leiavad mingi ühisosa.
Lints: Märjamaal nagu Raplamaalgi otsime oma identiteeti, kuidas end nähtavaks teha, edasi minna. Samuti olen sel aastal laulu- ja tantsupeo Raplamaa kuraator ja me otsime, kuidas end kõige paremini rongkäigus nähtavaks teha. See on üks koht, kus maakonnana saame ennast näidata. Ja mida näidata, selle üle on meil hästi suured vaidlused komisjonis. Loodan ka siin toredaid mõtteid saada. Me peame seda üheskoos tegema, sest laulu- ja tantsupeo rongkäik pole ainult laulja-tantsija asi, vaid sellega saab kogu maakond pildile.
Seoses laulu- ja tantsupeoga saame Tuletee terveks nädalavahetuseks endale, kui meil on samal ajal memme-taadi pidu, Rapla melu. Selle teekonnaga käib ka meedia kaasas, nii et pääseme kolm päeva pildile ja peame seda maksimaalselt ära kasutama.
Tammar: Mina tunnetan, et meil pole maakonnas kokku kirjutatud sellist lugu, mida me järjepidevalt jutustaks. Meil on palju eredaid pärle, aga selleks, et pärlikee kokku panna, oleks vaja ühte ühendavat lõnga. See olekski lugu. Me võiksime alustada sellest, et hakkame seda lugu kokku kirjutama. Kui meil müüte ei ole, siis loome need. Näiteks meid ümbritseb väga palju rabamaastikke ja väidetavalt on Rapla ehitatud soo peale. Võiksime rääkida müüti, et Rapla maakonnast on nii palju andekaid inimesi pärit sellepärast, et rabaaurud annavad andekust ja vaimulendu.
Kadarik: Mina olen siia pagenud Saaremaalt, kus kõik tundub palju ilusam ja on oma vägilased ja lood. Olen alati öelnud, et kui Saaremaal oled, on sul vastas meri või praamijärjekord ja sa oled eraldatud, sunnitud koostööd tegema. Aga olles 22-23 aastat Rapla elanik, leian, et muru pole seal rohelisem ja meri pole ka ainult päästja.
Miks just turism on oluline majandussektor? Minu väide on see, et numbrid on olulised küll, aga absoluutselt ebapiisavad, et sellele tähelepanu pöörata. Siin on väga palju muid emotsionaalseid aspekte, miks selle valdkonnaga rohkem tegeleda. Meil ei ole ju ettevõtet Raplamaa Plast, aga on Raplamaa Turism. Raplamaa plasti- või metalliettevõtted eraldi sellist koostööd ei tee, aga turismiettevõtted teevad. Küsimus on selles, millisel määral seda tehakse ja kuidas see toimib; kui iseseisvalt ja kui palju peab sektor olema panustanud.
Rapla maakond on minu meelest täitsa huvitav kooslus. Kui Heli ütles, et meil on MärjaMAAL samasugused küsimused laual nagu RaplaMAAL, siis see on väga huvitav ütelus.
Lints: Tundub, et see on igal pool Eestis nii, et kõik otsivad, kuidas ennast nähtavaks teha. Äkki me dramatiseerime seda liiga üle. Laupäeval vaatasin “Maahommikut” ja seal oli kaks lugu Raplamaalt. See on ju super! Me ei saa väga kurta, et meist ei teata midagi või et me pole nähtavad.
Me ei ole seadnud eesmärgiks rääkida turismist, vaid sellest, kuidas Raplamaa neli valda ennast näidata saavad.
Jahilo: Olen peaaegu kogu teadliku elu töötanud meedias ja turunduses ja viimased 15 aastat käinud igal aastal maailma kõige tugevamal turunduskoolitusel Cannes’is. See tähendab, et nädala jooksul näed maailma parimaid kampaaniaid. Muidugi me jääme siin Eestis päris paljudes asjades kõvasti alla. Siiski on üksikuid säravaid tähti. Aasta tagasi jõudis Elroni rongikampaania shortlist’i.
Me oleme Eestis nii vähe turumajanduses elanud, sellepärast ongi meil turundamine ja müük suhteliselt nõrgad asjad. Miks see teema on üles tõusnud Eestis tervikuna ja maakondades? Me peame aru saama, kes me oleme, sest sellest sõltub meie majandus. Kui Rapla on hästi tuntud ja nähtav, me turundame ennast paremini, siis see tähendab, et siia tuleb siseturiste, ka välisturiste ning võib-olla märkab mõni ettevõtja, et siin on äge koht, kus võib midagi teha.
Tõesti, kui suudaksime leida ühe loo või kandva idee, mille taha kõik Raplamaa ettevõtted tahaksid koonduda, siis oleks hästi vahva. Kõige hullem on, et me ei suuda seda ühte lugu leida, isegi Eesti tasandil oleme hädas. 15 aastat tagasi oli Eesti lugu Welcome to Estonia, mis osteti väga kalli raha eest ühest Inglismaa agentuurist, sest tol hetkel polnudki Eestis midagi, mida turundada. Ainuke asi, mida sai öelda, oli, et Eesti ootab.
Kui konkreetseks minna, siis ma arvan, et Mari mõte rabamaast on väga hea. Kui pärlid välja noppida, on minu jaoks kõige tugevam bränd Ööbiku gastronoomiatalu. Siis Varbola linnus ja puupäevad, Rapla kirikumuusika festival, Kapa Rock ka, siis uus naiste filmifestival, Särina festival. Üksikuid toredaid sündmusi on, aga võib-olla tõesti on probleem selles, et see pole suuremaks kasvanud. Kõige paremini ongi ennast Eesti maakondadest turundanud Saaremaa. Välisturistide jaoks on Saaremaa kindlasti number kolm pärast Tallinnat ja Tartut, aga nad on ka väga hästi kasutanud oma märki: “Saaremaa toode” on märk, mida kõik tootjad kasutavad.
Tammar: Mis puudutab tooteid, siis raba ümber saab neid teha päris palju erinevaid. Näiteks Minna Marmelaad saab teha rabamarmelaadi, Atla mõis rabaürtidest napsi, Mamma saaks toota samblasuppi. Ja kõige kohta saaks öelda, et see on “Raplamaa rabab” tootesari vms.
Jahilo: Rabamaa või puhas loodus, mets, mahedus… Äkki rõhuda sellele. Raplamaa on natuke nähtamatu, sest pole nii tugevat identiteeti. Tallinna lähedus on ühelt poolt eelis, aga teiselt poolt miinus. Eelis on tõesti see, et tallinlasele on Rapla ideaalne koht, kuhu üheks päevaks tulla. Peame mõtlema, mida talle pakkuda, mida ta saaks siin teha.
Tammar: Sellel lool võibki olla mitu kihti. Aluskiht võiks olla pärimus ja pärand, millele saame toetuda ja selle kaudu pakkuda brände ja turismiprogramme. Teine kiht võiks olla ettevõtlustasand, et oleme kättesaadavad, sõlmpunkt, mitte läbisõidukoht, kus kõik saavad kohtuda, tuua ettevõtteid, kuna kõik on lähedal. Kolmas oleks n-ö kreem ehk andekus, ehk siduda meilt läinud anded tagasi Raplamaaga. Sellist väga kindlalt ühe-kahe juurde jäämist ma ei pooldagi.
Väli: Ega ma turismist pääse, kui räägime identiteedist ja kutsumisest. Ka Jõgeva ei ole ajalooline maakond, aga nad on teinud küüslaulufestivali, sibulatee, Kalevipoja on ka endale võtnud. Need on viimase alla kümne aasta jooksul tekkinud. Kas suudaksime sellisesse ideestikku tekitada oma loo, millele tekiksid punktid, koonduksid ettevõtted, tekiks teenindus? Alati peab selline teekond päädima mingisuguse teenindusega – suveniiriostmise, toitlustamise võimalus.
Kehtna vallas tahaksime teha sellise turismitee, mis algab Keava mägedest, läheb üle soode, Paluküla ja Mukri raba ja lõpeb Järvakandis, kus süüa saab. See ei tähenda, et ring ei võiks suuremaks minna. See toetuks loodus- või jalgratta- või pereturismile.
Kui räägime laiemalt, siis on maakonna arengustrateegias Järvakandi kui klaasipealinn. Seal on väga tugev funktsionaalne tehas, seal on ainulaadne muuseum. Seda on võimalik mitte väga suurte kulutustega ja koostööga teha rohkem klaasipealinnaks. See poleks ainult turismi, vaid ka tööstusala areng.
Küsimus on ka selles, et Raplamaal peaks tekkima oma nimetaja. On see mõisad või keraamika, klaasitööstus. Võib-olla on laste huvihariduses võimalik tekitada ühtne baas, mille põhjal tekivad mingid tooted ja arendused. Nelja valla puhul on väga lihtne mõningates asjades kokku leppida.
Jahilo: Kohila keraamikasümpoosion on üle kogu maailma üsna tuntud. Aga taiesed seisavad vallavalitsuses lihtsalt nurgas, neid ei eksponeerita kuskil. See tundub tohutu raiskamisena. Kutsutakse kokku tippkunstnikud, tehakse hullult kihvte asju ja siis nad kuskil seisavad. Oma valimisliidus tahaksime luua Kohilasse kunstigalerii, mis oleks ühtlasi külastuskeskus, kohvik. Natuke nagu Atla mõis.
Väli: Meil ongi üks idee Raplamaa keraamikapäevad. See on selline üritus, kus kutsume kokku keraamikuid, kes avavad oma näitusmüügid kogu vallas, ja hakkame sellest kasvatama sellist üritust, mis on tehtud nii osalejate rahaga kui ka väikese toega. Ideestik on väga korrektne, Raplamaast hakkab tekkima keraamikalaada või keraamikapäevade kuvand. Me ei pea hakkama keraamikatööstust tegema, vaid võõrustame Kehtnas või Järvakandis või Lelles mingeid gruppe siit või mujalt Eestist või Soomest. Keegi sõidab vankritega, toitlustust pakutakse nendest nõudest. See on üks näide üritusest, mis hakkaks kõnetama algul tallinlasi, siis kogu Eestit ja ka välismaalasi. See tooks ka ettevõtjatele kasu.
Jahilo: Sibulatee või toidutee on väga hea idee, seda hakati ehitama kuskil kümme aastat tagasi, aga nüüd on see väga suureks läinud. Sel aastal tulid inimesed bussidega Soomest ja Rootsist. Ja see on maailmas väga selge trend. Minu välismaalastest sõbrad on väga palju öelnud, et miks te turundate Eestit jälle läbi käpikute, miks te ei räägi sellest, et teil on maailmatasemel köök, väga-väga hea ja puhas toit väga heast toorainest. Kui turist tuleb siia, siis kaua ta ikka sõidab, käib ja vaatab. Kahe-kolme tunni pärast tahab ta süüa või kohvi juua. Äkki suudaksime Raplamaal tekitada toidutee. See on raske ja ambitsioonikas, aga võib-olla alustada kodurestoranide või -kohvikute päevadest. Siis saavad kõik katsetada ja proovida. Me ei sihi seda Ööbiku taset, las tema olla teenäitaja, aga me teised võtame, ma ei tea, koduste toitude nädalalõpu. Toiduga on suhteliselt kindel, et see toob alati palju inimesi.
Kadarik: Sibulatee toimib koostööna, ainult oma maakonna mõistes ei ole siin midagi teha. Küsimus on, et kui meil on kartulivorst, kas me peame siis tegema kartulivorstifestivali ja seome selle mingi koostöövankri ette.
Väli: See ei ole üldse paha näide. Sloveenias on kartulifestival ja see on hullumeelselt populaarne. Aga Raplamaa kartulifestival või kartulipäevad…. Tooraine on lihtne, perenaise serveerimine või natuke midagi muud juurde ja siit see tuleb.
Kadarik: Ma olen päris kindel, et meil tekib sündmustest igalühel oma top 10. Küsimus turunduses on alati see, kellele ja mida sa turundad. Ma olen Varriga 100% nõus, et kui sul ikka toodet ei ole, siis sul ei ole midagi turundada.
Miks on niimoodi, et me ei ole Kohila keraamikasümpoosionit teinud suureks üle-eestiliseks sündmuseks?
Tammar: Vahel tundub, et kitsama valdkonna inimeste arvates see ongi nišiasi. Nemad ise väärtustavad seda, aga pole julgenud ennast niimoodi letti lüüa, et meie olemegi teie Nokia. Samas on meil ka Raplamaa kaasaegse kunsti keskus, mis samuti sobib kunstipärlikeesse. Nad teevad tõepoolest väga professionaalseid näitusi nii kohapealt kui ka toovad maailmast Raplamaale kohale.
Kadarik: Sellistel puhkudel tuleks alati küsida korraldajalt, mis põhjustel rohkem rahvast ei käi. Ehk miks Särina festivalil ei käi sada korda rohkem inimesi või miks ta ei kesta nädal aega, siis sellel on oma põhjused. Laiemas vaates on meil vaja aru saada, mis põhjused seal on. Võib-olla on asi dialoogis, et tuleks suursündmuste korraldajad kokku kutsuda ja vaadata, mida arendada või on mingid piirangud.
Jahilo: Ma arvan, et keraamikasümpoosioni korraldajad ei positsioneeri ennast Raplamaale. Nemad teevad oma asja ja meie ise peaksime seda laiendama üle kogu maakonna. Nii nagu Otepää teeb oma suusatamisega. Kõik nad elavad sellest, kui mingi suursündmus on, osalevad vabatahtlikuna.
Väli: Vastus küsimusele, miks me ei ole seda teinud – kümne vallaga on seda väga raske teha. Nelja vallaga on võib-olla natuke lihtsam. Teiseks, alati tekib see küsimus, kas oleme valmis investeerima, looma Raplasse kui keskusesse midagi, ilmselt piirkonna või hoone baasil, mis hakkakski tööle. Mõtleme juba täna, et see on, kuhu viie aasta pärast tullakse, kus toimuvad suured asjad ja mis toimib koos hotelli ja toitlustusega. Võib-olla on see koht hoopis Varbola linnus, aga Rapla suhtes oleks ikkagi infrastruktuur mõeldud. Midagi suurt ja töötavat, on see 500+ kohaga saal või areen, mille ümber on kõik koos, aga see on teema, kui tahame saada mingi keskse ürituse või sündmuse või ka midagi perioodiliselt toimuvat. Selleks, et midagi sageli toimub, peab olema baas.
Tammar: Mulle väga meeldib mõte, et võiks kokku kutsuda festivalide korraldajad. Särinaga on meil vahel selline tunne, et me leiutame jalgratast. Aga meil on kirikumuusika festival, Kapa Rock, Varbola Puu jne. Oleks väga hea vestelda ja arutada sama asja tegijatega koos. Neil võib olla selliseid kogemusi, mida meil veel ei ole ja mille baasil meie saaksime õppida. Ja võib-olla saaksime teha mingisugust koostööd, et tekitada seda pärlikeed kõik koos.
Kui tehakse suuremaid maakonnaüleseid arendusprogramme, nt maine- ja turundusteemal, siis võiks kaasata ka erinevaid vanuserühmi – et kindlasti oleks esindatud ka nooremaid – ja ka erinevate valdkondade esindajaid. Mitte ainult turismiettevõtjaid, vaid ka festivalide korraldajaid ja pärimusvaldkonna inimesi.
Väli: Igal juhul ongi see laiapõhjalise ideedebaasi loomine. Anda kõigile, lasteaiast hooldekoduni, ette kolm küsimust: mis on Raplamaa nägu, tippsündmus, oma idee. Keegi peab olema tugiisik, kes korjab vastused kokku. Raplamaa Sõnumid võib ka seda küsida.
Juks: Sellest pole eriti räägitud, aga Alta mõisa päevad on ka juba 13 aastat kestnud. Eelmine aasta käis 1000 inimest vaatamata sellele, et oli tantsu- ja laulupidu. Sel aastal on juba programm koos. Võtame osa ka avatud mõisate ja avatud talude, maaturismi päevadest.
Jahilo: Kas veel mõnes mõisas midagi toimub? Kas Ingliste mõis tegutseb?
Juks: Ta kahjuks seisab.
Väli: Üks ettevõtja pani “Näkiliste välimääraja” järgi üheksa näkikuju jõe äärde ja täna teeb näkiliste muuseumi. Aga see puutöö! Puu on väga eestlaslik materjal, kõik poisid-tüdrukud peavad oskama puuga meisterdada, Varbolas on alge olemas. Meie tegime eelmine aasta EV100 kingituseks sada pesakasti. Kõik tulid kaasa, isad-vanaisad. 190 pesakasti sai valmis. Sel aastal teeme pingid. Iga kool teeb puitosa. Järgmiseks aastaks küsime õpetajatelt ideed. Teeme kogu Raplast puutöö maakonna! Ainuüksi meil on neli suurt puidutööstusettevõtet.
Jahilo: Meil Kohilas on vineeritehas.
Tammar: Puuga saab siduda pärimust. Sellega seostub Varbola Puu, Paka mägi, Paluküla hiiemägi. Puu lugu saab väga hästi muinaspärimusega siduda.
Kikas: Sellist ühte imelugu, ühist ideed minu arvates ei leia, ja kas peab olema? Neid lugusid võib olla mitu, mida rääkida. Lood, mis Eestis töötavad, on mingil teemal või erilisel kultuurinähtusel põhinevad, neis ei ole mingit pistmist konkreetse valla või maakonnaga. Suruda maakonna piiridesse või suruda terve maakond ühe loo sisse pole minu arvates võimalik. See oleks väga vägisi tehtud. Pigem tuleks tegeleda nende ideedega, mis on elujõulised.
Olgu nad väikesed, sest mis kasvab, see kasvab. Me ei saa neile öelda, et neil on kohustus kasvada kümme korda suuremaks. Kui nad on valmis suuremaks kasvama, siis omavalitsused ja teised ametkonnad annavad tuge, aga ma ei näe, et me saaksime seda niimoodi vägisi tekitada. Kui ei ole tekkinud suuri maailmakuulsaid asju, siis selleks on mingid põhjused. Ma ei usu, et põhjuseks on see, et Raplamaal puudub üks ja imeline lugu.
(Järg lk 14)
(Algus lk 12)
Jahilo: Lugusid võibki mitu olla, aga mitut lugu on palju raskem turundada. Lood tekivad ise. Mis on elujõulised, neile panna turundustööriistad juurde ja võime need teha veel suuremaks. Turundus on eristumise kunst. Muidu ongi palju erinevaid ja keskpäraseid asju, kui ühtegi ei võimenda üle, siis ei olegi oma nägu.
Turunduse mõte on leida toredad, tugevad küljed ja neile turundustööriistad juurde panna. Turunduse seisukohalt on Raplamaa bränd, kuvand natuke nõrk, võiks tugevam olla. Bränd ei ole see, mida me ise arvame, vaid see, mida sinust, sinu tootest või piirkonnast arvavad teised.
Kadarik: Minu arust me vahel häbeneme kasutada Raplamaa nimetust. Väga äge oleks, kui oleks Järvakandi pudelitööstus ja Järvakandi klaasitehas, nagu Saaremaal on Saaremaa Lihatööstus. Raplamaal käid läbi, kasutad hüvesid, saad väga ägeda festivalielamuse, aga kui mu sõber käis Varbola Puul, siis ta ka käiski Varbola Puul, mis juhuslikult on Raplamaal. Mina igaljuhul kutsun üles piirkonna nimetust kasutama ja seostama teisi meie ägedaid brände Raplamaaga. Küsimus ongi, kes seda teha saab.
Tammar: Noorema põlvkonna vaimuinimestel on Raplamaa eksponeerimine väga populaarne. Sten-Olle Moldau käis hiljuti “OP!” saates rääkimas ja kandis Raplamaa pusa. Mina ütlen samamoodi väga julgelt, et olen Raplamaalt pärit ja räägin sellest uhkuse ja armastusega.
Kadarik: Julgen öelda, et viimase kümnendi suurim Raplamaa turundustegu on ikkagi Rapla korvpallitiim.
Juks: Kui otsime, mida siin teha ja mis on meie tipud, siis tuleks selekteerida, mis iseenesest toimivad, ja mis lähevad edasi ainult tänu toetustele – toetust saab, siis toimib. Kogu selle asja segaseks ajamisega nõrgestame neid tegijaid, kes niikuinii teevad, ja hoiame elus neid, kes ainult sellel hetkel ja selle jaoks toimivad.
Kuna olen keraamikas nii sees, siis see on nagu silmus kaelas, mis tõmbub koomale. Tohisool on keraamikat keldrid täis, midagi kuskile panna ei ole, aga need maksavad. Neile on alla pandud töötunnid, materjalid, põletus, energia. See on ressurss, mis hävib. Keraamikamaailm on selline, et sa ei leia ostjaid nii palju. Võid üks aasta kokku kutsuda need tädid, kes köögis midagi teevad, aga järgmine-ülejärgmine aasta on nad lihtsalt kõik väsinud. Nad ei saa tagasi seda, mida nad on panustanud, ja see sureb ära. Aga toiduvärk on vägev, sest toit süüakse kohe ära, kui see vähegi süüa kõlbab. Ja see juba toimib meil. Mina võtan ka väga aktiivselt osa RAEK-i toidukoolitustest ja tegelen gurmeega.
Kikas: Toidutemaatika võib olla küll üks asi, mis kätte ära ei sure ja mis võib jätkuvalt hästi toimida, eriti kui leida seosed teiste valdkondadega juurde. See ei ole ainult turismiteema. See on ka selles valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele väike kompvek, mis kutsub siia oma tegevust arendama. Ja loob elanikkonnale positiivse kuvandi.
Väli: Toidutee teema algas Eesti Maaturismis umbes kümme aastat tagasi. Olin üks selle algatajaid. Hakkasime õpetama ettevõtjaid, Vaidlesime VTA-ga. Hakkasin tegema Eesti Toiduteed, praegu on sellel olemas oma koduleht. Teine hea näide on kodukohvikud, mis algasid Hiiumaal. Praegu on seda kõige paremas mõttes kloonitud. Aga toitu saab arendada ainult seal, kus on inimvoolud või oled nii kõva tegija nagu Ööbiku gastronoomiatalu, ja toidu puhul on tähtsad kaks asja – kvaliteet nagu Ööbiku gastronoomiatalus või piirkondlik omapära.
Lints: Kartulivorst on vaimse kultuuripärandi nimistus.
Tammar: Ja kui ma Märjamaal õpilastele rääkisin, et kartulivorst võiks olla nende Nokia, siis kõlas selline ah, mis mõttes nagu. Aga kõik teadsid seda, sest kõigi peredes või lähikonnas on seda valmistatud.
Kikas: Käisin aasta lõpupoole Pärnumaa arengufoorumil, seal oli kartulivorst – Pärnumaa maitsed. Ehk sul ei pruugigi midagi nii massiivselt alla, aga loeb see, kui sellega välja tuled.
Jahilo: Turunduses on väga oluline, et lihtsalt võtadki selle oma looks. Prantslased räägivad, et hollandlased on võtnud ainult juustukerad kasutusele, et tegelikult tehakse Prantsusmaal palju paremat juust, aga just Holland on juustumaa.
Tammar: Torupilliga on samamoodi. Šotlased lihtsalt okupeerisid selle, aga tegelikult on torupill pärit väga erinevatest regioonidest ja eesti torupill on vanem kui šoti torupill.
Väli: Kui meil hakkab läbivalt olema see Raplamaa toode nimetuses, olgu see puit, keraamika või Mamma toode, siis tuleks nendes asjades kokkuleppele jõuda. Mina võitlen selle eest, et meil oleks üks lugu, mida teised toetavad. Muidu me ei ole edukad. Arutaks ikkagi seda, kas see võiks olla Raplamaa = puit.
Jahilo: Selge on see, et hea turundus algab sinust endast. Kui meile see meeldib, me usume seda, siis kommunikeerime seda ka väljapoole, et Raplamaa on kihvt koht ja me tunneme uhkust selle üle.
Kikas: Kui me ei usu sellesse, mida teeme, ise endast head ei räägi, pole põhjust oodata, et ka teised seda teevad. Mul viskab alati üle, kui maakonna sees hakkab see jutt, et ah see pole ikka põlismaakond. Kui kaua me seda kokku paneme? Kus müüb maakond kui selline? Mitte kuskil. Viljandimaal lööb Mulgimaa, Peipsiveere müüb, mitte maakond. Rapla loo puhul tajun natuke ohtu, et ise rõõmsalt mõtleme seda lugu, aga see jääb muuseumiriiuli looks.
Jahilo: See peaks olema lihtne ja kaasahaarav lugu, millega saab iga inimene liituda. Selleks on vaja inimeste, eriti ettevõtjate tagasisidet. Millega rahvas ise tahaks ennast samastada. On see puu- või rabamaa, kartulimaakond, või klaasi-keraamika-kunsti…
Juks: Üks sakslane ütles kunagi, et kui inimesel üldse ideid ei ole, aga on natuke raha, teeb ta restorani. Meie maal on olnud nii, et kui sul mõtteid ei ole, aga saad natuke toetust, siis sa teed keraamikatöökoja. Kes vähegi viitsis, ostis projektirahaga keraamikaahju.
Väli: Räägime lihtsalt, kas tahaksime olla puidumaakond.
Kadarik: Mina oleksin pigem klaasimaakond.
Väli: Kas iga talu saab klaasiga liituda? Ei saa. Puidutööga võib igaüks liituda.
Kikas: Võrus on lausa puiduklaster.
Jahilo: Me võime võtta ka maheda toidu. Eesti tahab saada maheriigiks.
Väli: Kui teeme plaane, siis kõigepealt sõnastatakse idee, siis vaadatakse tähtaeg, määratakse vastutaja ja siis vaadatakse raha ka üle. Kui ei ole tähtaega ega vastutajaid-eestvedajaid ära nimetatud ja raha on miinuses, siis ei tule sellest midagi.
Tammar: Praegu toimus välistamismeetod: keraamika ja toidu jätsime välja. Alles jäi raba.
Kadarik: Oleme kasutanud hüüdlauset, et Raplamaa rabab ja rokib, aga kui Järvakandi Rabarock ära kadus, me natuke taandusime sellest. Tegelikult võeti see loosung väga hästi omaks.
Tammar: Touresti hüüdlase “Rabavalt ilus Raplamaa” on geniaalne, aga seda võiks natuke kohendada ja panna “Rabavalt andekas Raplamaa”, mis hõlmaks rohkem detaile, ka sportlikkust, vaimukust, loomeannet.
Jahilo: Kas andekusega eristume teistest Eesti piirkondadest?
Kikas: Ei pruugi, aga seda on niimoodi kommunikeeritud, et meil on rohkem kui teistel. Meie räägime alati, et Rapla maffia on igal pool. Ma võtaks üles selle sõna, mille üle annab erinevaid brände keerutada – rabav. Raplamaa ja rabav läheb hästi kokku. Võibki olla rabavalt ilus ja rabavalt andekas, aga kindlasti mitte rabavalt rabasid täis.
Tammar: Minu arvates on “Kindel käeulatus” natuke oma aja ära elanud. Keegi ei kasuta tavakõnes sellist sõnaühendit. Vaiko Epliku välja pakutud “Eesti kõige paremini hoitud saladus” või “Rabav Raplamaa” paneb pildi paremini käima.
Jahilo: “Kindel käeulatus” on täiesti tühi lause.
Kadarik: Isegi Coca-cola muudab oma pudeli kuju. Ma olen nõus, et võib-olla on see loosung oma aja ära elanud, aga see on tehtud koostöös professionaalidega ja omas ajas ta töötas. Täna ruulib rabav palju rohkem.
Väli: Me peame vaatama, kuidas investor ja turist Raplamaa peale vaatab, kuidas ta mõtleb ja mida ta siin teeb. Samamoodi võib mõelda, et ka Raplamaa inimene on klient.
Mul on hea meel, et meie ei pea siin laua taga tegema otsuseid ja keegi ei hakka meie käest küsima, kas need on elluviidavad. Palju huvitavat sai ära räägitud, aga palju olulist jäi rääkimata. Mida öelda kokkuvõtteks?
Jahilo: Niipalju ägedaid sündmusi toimub Raplamaal, siin on vahvaid inimesi, kes on nõus veel rohkem panustama. Kui ROL või RAEK võtaks palgale turundusjuhi, kes tegeleks Raplamaa nähtavuse parandamisega, ideede kokkuviimisega, siis muutuks kõigil elu paremaks ja paistaksime paremini välja.
Kadarik: Olen hästi tänulik meie kohalikele tegijatele. Minu eluunistus oleks, kui ERR-i korrespondent saaks ühe neljandiku oma tööelust veeta Rapla maakonnas.
Tammar: Kuidas me ka turunduse ja oma maine kujundamisega tegeleme, peaksime seda tegema professionaalsel, mitte harrastussportlase tasemel. Vahel endale tundub, et teen hea tulemuse, olen täitsa tubli, aga suures pildis see uudisekünnist ei ületa. Kui oleks professionaalne inimene, kes nõustaks maakonnas erinevaid ettevõtjaid, kultuurisündmuste korraldajaid enda turundamisel, oleks väga palju lihtsam.
Lints: Mina sain aru, et oleme rabavalt rikas Raplamaa. Ideed ongi suhteliselt ühel tasemel. Kõige-kõigemat ideed ei kerkinudki esile, mis tähendabki, et oleme rikas maakond. Mõtted on käima läinud, miks mitte ka rahvast kaasata.
Juks: Vestlusring on väga hea, seda peaks kordama ja tänasest teemast edasi minema. Tänased tegijad peaks kaardistama, meil on üritusi ja tegijaid. Täna ei ole ma kuulnud väga tublist üritusest Miss Raplamaa. Seal on lai auditoorium, paljud meie tegijad saaksid seal ennast eksponeerida, toetada.
Väli: Peame looma strateegia. Kui meil on tooted, peavad taha tulema Raplamaa ettevõtted. Kui loome nägu, peab see sobima, Raplamaa inimesed peavad sellest vaimustuma ja seda edasi kandma kõikvõimalike vahenditega. Siis oleme edukad.
Kikas: Turundusvaldkonnas ei ole tähtis võimalikult kiiresti joosta, vaid peab ka teadma, kuhu sa jooksed. Spordiala puhul on oluline treeneri või kohtuniku roll, kes selgitab reegleid. Alati ei pea olema tegemist jooksmisega, ka kümnevõistlusega võib tuntuks saada.
