Helerin Väronen
Kuna haridus- ja teadusministeerium on käesoleva aasta kuulutanud eesti keele aastaks, toimub ja on juba toimunud mitmeid sündmusi, mis eesti keelt väärtustavad. Üks selline on kümnes maakonnas toimuv eesti keele päev, mis reedel, 29. märtsil jõudis ka Raplasse.
Rapla gümnaasiumisse kogunesid nii õpilased kui ka eesti keele huvilised kuulama ja vaatama põnevaid ettekandeid. Päeva alustasid gümnaasiumi õpilased, kandes ette oma versiooni Doris Kareva luuletusest “Kõik on õrn”. Märjamaa draamaring oli kokku seadnud tekstipõimiku “Meie keel”, mis näitas humoorikalt tänaste noorte omavahelise suhtluskeele stiilinäiteid kui ka eesti keele tõelist ilu.
Edasi tulid lühikesed ettekanded, mis kõik kuidagi eesti keelega seotud. Kohanimenõukogu aseesimees Peeter Päll pidas ettekande “Raplamaa vanu kohanimesid”. Väga palju ei ole alles kroonikaid, mis kohanimesid sisaldaks, kuid teada on siiski kaks peamist: Henriku Liivimaa kroonika ja Taani hindamisraamat. Praegu on parim kohanimesid käsitlev teos paar aastat tagasi välja antud “Eesti kohanimeraamat”.
1241. aastast on Rapla kihelkonnas teada umbes 40 kohanime, millest 30 on praeguste nimedega hästi kokku viidavad. Mõni nimi on aja jooksul jäänud võrdlemisi samasuguseks, mõni aga sootuks muutunud. Vanimad talunimed on mainitud juba Taani hindamisraamatus ja mõisaürikutes. Need on samuti ajas muutunud ning Pällil on kahju, et põlised talunimed on kadumas.
Jüri Metssalu rääkis kohapärimuse andmebaasist ja kaardirakendusest, mis on tema igapäevasteks töövahenditeks Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivis. Kohapärimuse arhiivitekstide osakaalult oleme maailmas esirinnas. Kohapärimuse andmebaasiks on Koobas. Kogu info seal küll vabalt kättesaadav ei ole, kuna osa tekste puudutavad arheoloogiliselt tundlikke paiku.
Kohapärimuse uurimine ei ole aga vaid tekstides tuulamine, see nõuab ka maastikul käimist, pärimuses mainitud kohtade otsimist ja inimestega suhtlemist. Metssalu tutvustas geoportaal.maaamet.ee lehekülge, kus kaardiserveri alt on leitav kohapärimuse kaart. Ja see kaart räägib sõna otseses mõttes eesti keeles. See sisaldab videosid, tekste, helisid ja fotosid uuritud paikadest.
Keelemees Jüri Viikberg kõneles Hans Tiismanni, Alust pärit misjonäri, rännumehe ja keeleinimese elust. Tiismanni sünnist möödus jaanuaris 190 aastat. Omas ajas oli ta eriline inimene, kes koolitas iseennast, oli koolmeister Palestiinas ja Eestis ning asutas Alu kooli. Tema keel oli iseäralik ja Viikberg tõi sellest mitmeid huvitavaid ja naljakaid näiteid. Maateadus oli tal mulduse kirjeldus, joonistamine oli wiirutamine, kehaline kasvatus ülespungimine. Mugandatud näidetest: pagar – taignasepp, ekvaator – maa-keskkaal. Tuletised: kolonist – sisserändlane, sadul – istur, kvartal – nelik.
Sellest, kuidas aga üldse emakeelepäeva tähistamine alguse sai ja milline on keeleinspektsiooni igapäevatöö põhiseaduse kontekstis, kõneles Ilmar Tomusk. Emakeelepäeva pidamine sai alguse Rein Siku 1988. aasta artiklist “Võtaks kivi ja…”, milles ta tegi ettepaneku emakeele ausamba loomiseks. Idee langes viljakale pinnasele, kuid läks peaaegu kümme aastat, et emakeelepäeva riikliku tähtpäevana hakataks pidama.
Tomusk leidis, et iga inimene peab olema põhiseaduse läbi lugenud, teadmaks oma õigusi, kohustusi ja vastutust. Keele seisukohast on põhiseaduse preambula kõige olulisem, kuna see näeb ette eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise. Iga uut seadust peakski vaatama selle pilguga, kas see toetab nende väärtuste säilimist või mitte.
Kuigi Eesti riigikeel on eesti keel, on jätkuvalt näiteks volikogudes inimesi, kes ei mõista eesti keelt. Samuti on keelelisi puudujääke arstidel ja õpetajatel. Olukord on läinud iga aastaga küll paremaks, kuid arenemisruumi on veel palju.
Kuid isegi eesti keelt osates ei pruugi kõik alati nii mõistetav ja selge olla. Just sellest rääkis Katrin Hallik Eesti Keele Instituudist. Oma ettekandes “Selge keel kui mõtteviis ja tööriist” tõi ta mitmeid näiteid, kus mingites dokumentides või reklaamides olev keel on kas mõistetamatu või väga mitmeti mõistetav. Kirjutamise eesmärk on edastada sõnumit, kuid sellest on raske aru saada, kui tekst sisaldab palju arusaamatuid sõnu, lauseehitus on keeruline või on tekstil mitu tähendust. Hallik andis mitmeid näpunäiteid, kuidas kirjutada ja toimetada selget teksti. Selge keel ja sõnum on teisest hoolimise ja küpse ühiskonna märk. Varem oli suhtumine, et kui kodanik tekstist aru ei saa, siis on viga tema rumaluses, aga nüüd on hoiakud muutunud ja arusaamatu tekst näitab kirjutaja ebapädevust.
Päeva viimane ettekanne esitas küsimuse, kuidas rääkida masinatega. Sellele otsis vastust EKI kõneuurimise ja kõnetehnoloogia osakonna vanemteadur Liisi Piits. Ta andis põhjaliku ülevaate kõnetuvastus- ja sünteesimeetoditest. Kõnesünteesimeetoditest on kasu ka kõigil tekstikirjutajatel. EKI kodulehelt saab alla laadida HTS-hääle, mis loeb kirjutatud teksti ette ja niimoodi tulevad välja näiteks tähevahetusvead, mida speller ei leia. Lühike vastus ettekande pealkirjas esitatud küsimusele on aga lühike: masinatega tuleb suhelda eesti keeles.
