Siim Jõgis
Rapla maakonna ja Leedu Raseiniai rajooni sõprussidemed ulatuvad tagasi üheksakümnendate aastate algusesse. Vahepeal tagasihoidlikus seisus olnud suhted on jõudnud taas aktiivsesse faasi. Pärast Raseiniai esindajate visiiti Raplamaale 2018. aasta veebruaris tehti märtsi lõpus vastuvisiit. Raplamaa delegatsiooni kuulus kuus liiget.
Visiit sai alguse teisipäeval, 26. märtsil ning kestis kokku neli päeva. Lõpule jõudis see reedel, 29. märtsil. Raplamaa delegatsiooni kuulusid Kohila vallavanem ja Raplamaa Omavalitsuste Liidu (ROL) juhatuse esimees Heiki Hepner (delegatsiooni juht), Märjamaa vallavanem Merlin Suurna, Märjamaa vallavolikogu esimees Urmas Kristal ning kaks Raplamaa Omavalitsuste Liidu büroo esindajat – Tavo Kikas ja Imbi Kalberg. Samuti kuulus delegatsiooni Raplamaa Sõnumite ajakirjanik Siim Jõgis.
Raseiniai linn asub geograafiliselt Leedu keskosas. Sinna pääseb mööda Klaipedat ja Kaunast ühendavat maanteed. Linn ise asub suurest teest pisut põhja pool. Linnulennult jääb Raseiniai ja Kaunase vahele 74 ning Raseiniai ja Klaipeda vahele 130 kilomeetrit. Tegemist on künkliku ja metsaga kaetud maaga. Raplast otse Raseiniaisse sõites kogunes kilomeetreid ligikaudu 500. Elanike arvu poolest on Raseiniai rajoon Rapla maakonnast mõnevõrra suurem. Nende veebilehele tuginedes võib öelda, et seal elab üle 40 000 inimese. Võrdluseks saab välja tuua, et 2018. aasta 26. juuni seisuga oli Raplamaal elanikke 33 299.
Venekeelne visiit
Kahe piirkonna vahelised suhted said alguse ligikaudu kolmkümmend aastat tagasi. Sõpruslepingule pandi allkirjad juba 1991. aastal. Aktiivsed on need suhted olnud vahelduva eduga. Varem haldas suhteid meie poolt Rapla maavalitsus, kuid pärast selle asutuse sulgemist võttis ülesanded üle omavalitsuste liit. Nemad korraldasid ka seekordse visiidi.
Enamikule meie delegatsiooni liikmetele oli see esimene visiit Raseiniaisse. Varem oli seal käinud vaid Tavo Kikas. Leedus võttis meid vastu Raimundas Petroševičius, kes on aidanud kahe piirkonna vahelisi sidemeid hoida ja elavdada juba pikka aega. Seekordse külaskäigu ajal ühtegi dokumenti ei allkirjastatud ning lepinguid ei sõlmitud. Küll aga kohtuti nii Raseiniai piirkonna kui ka Šiluva osavalla juhtidega. Kogu visiidi vältel suheldi põhiliselt vene keeles. Minule, kes ma vene keelt väga hästi ei oska, oli see tõeliseks keelekümbluseks.
Juba esimesel õhtusöögil avaldas kõige enam muljet see, kui oluliseks peavad leedulased suhteid Raplamaaga. Raimundas Petroševičius meenutas sõprussuhete algusaegu. Nõukogude Liidu lagunemisel kuulutas suurriik Leedule majandusblokaadi, lootes sedasi takistada nende lahkulöömist. Petroševičius rääkis, kuidas toona tunti puudust nii kütusest kui ka ravimitest ning neid kaupu veeti Leetu Eestist. Samuti oli tal väga hästi meeles, kes tol ajal Rapla maakonda juhtisid. Näiteks uuris ta õhtusöögilauas, kuidas läheb endisel Rapla maavanemal Kalle Talvistel. Sama küsis ta teiste Rapla maakonnas tuntud inimeste kohta nagu Olavi Pai, Tõnis Tõnisson ja endine Rapla maavalitsuse maaelunõunik Villem Uustalu.
Kui Petroševičius koos Raseiniai rajooni delegatsiooniga 2018. aastal Raplat külastas, andis ta Uustalule üle Leedu aumärgi. Pidulik tseremoonia viidi toona läbi Raplamaa Sõnumite toimetuses.
105 eurot
Seekordse Leedu visiidi esimene ametlik kohtumine oli kolmapäeva, 27. märtsi hommikul Raseiniai rajooni juhi Algirdas Griciusega. Tinglikult võiks teda nimetada Raseiniai piirkonna maavanemaks, aga vene keeles oli tema ametinimetus meer. Sama terminit kasutas enda kohta ka Kohila vallavanem Heiki Hepner. Kohtumine Griciusega oli viisakus- ning tutvumisvisiit. Kohapeal saime teada, et ta on ametis veel viimaseid nädalaid ning väga võimalik, et meie olime viimane külalisdelegatsioon, keda ta oma ametis sai võõrustada.
Kogu meie päevakava oli leedulastel täpselt paika pandud ning see paistis välja terve visiidi vältel. Kohe pärast külaskäiku maavanema juurde sõitsime edasi Šiluva osavalda, mis on üks osa Raseiniai piirkonnast. Kohapeal tervitasid meid osavalla juhid. Arutelude ja mõttevahetuste käigus tuli välja nii mõndagi põnevat. Näiteks kerkis üheks jututeemaks sotsiaaltoetuse maksmine töötutele. Tuli välja, et Šiluvas on asi korraldatud nii, et rahalise toetuse saamiseks tuleb soovijal teha heakorratöid kümnel päeval kuus ning neli tundi järjest.
Kui töötu on esitanud taotluse sotsiaaltoetuse saamiseks, kuid kümnel päeval tööd ei tee, jääb ta ka rahast ilma. Samas tuleb tõdeda, et ega see toetus väga suur just ole – 105 eurot. Šiluva osavalla juhid lisasid, et ilma jääb inimene toetusest ka juhul, kui ta ilmub tööle alkoholijoobes. Samas on üks tingimus, mille puhul toetust mingil juhul ära ei võeta – kui ta kasvatab väikeseid lapsi.
Lisaks külastasime Šiluvas kohalikku lasteaeda ning koolimaja. Tähelepanuväärne oli see, et tegemist oli renoveeritud ja igati korraliku haridushoonega. Meie jaoks ekskursiooni läbi viinud direktor tõi välja ka põhilised murekohad, millest suurim on vähenev laste arv. Ta nentis, et praegu on lasteaia ning kooli peale kokku 200 õpilast, aga mitte väga ammu aega tagasi oli see number 400.
Religioon
Paarkümmend kilomeetrit Raseiniaist põhja pool asuv Šiluva on ennekõike kuulus oma kristlike traditsioonide poolest. Koolimajast üle tee asub katoliku kirik ning sealt mitte väga kaugel Neitsi Maarja kabel. Tegemist on populaarse palverännakute sihtpaigaga katoliiklaste seas. Katoliikliku traditsiooni kohaselt ilmutas end 17. sajandil Šiluvas neitsi Maarja, kes hoidis süles väikest last.
Eestikeelses Vikipeedias on kirjas: “Legendi järgi ilmutanud end aastal 1608 või 1612 kohalikele karjastele last süles hoidev neitsi Maarja, keda on kujutatud ka alevi vapil. Toona elanud Šiluvas saja aasta vanune pime vanamees. Kui ta ilmutuspaika viidi, saanud ta nägijaks ja talle meenus, et ajal, mil protestandid sealse kiriku varad endile võtsid, mattis koguduse viimane preester kiriku dokumendid ilmutuspaika suure kivi juurde maha. Dokumendid kaevati välja. Aastal 1622 õnnestus katoliiklastel nende abiga viimaks pikale veninud kohtuprotsess kirikuvarade asjus võita ja neilt võetud maa tagastati kogudusele. Kuuldus ilmutusest levis üle kogu Leedu ja asula muutus palverännakute sihtpaigaks, ilmutust tunnustas ka Vatikan.”
Katoliikliku rahvana tunnevad leedulased selliste lugude üle uhkust. Eriti uhked ollakse selle üle, et 1993. aastal külastas kompleksi paavst Johannes Paulus II. Selle sündmuse mälestuseks püstitati ka talle kuju. Nii kohalik Šiluva kirik kui ka Neitsi Maarja kabel olid mõlemad tõepoolest muljetavaldavad pühakojad. Kohalikku ajalugu tutvustas meile kirikuõpetaja. Ausalt öeldes oli venekeelsest jutust kohati keeruline aru saada, kuid selles saab süüdistada ainult minu puudulikku keeleoskust. Korraks sattusin seetõttu ka piinlikku olukorda.
Ühel hetkel keset oma juttu pöördus kirikuõpetaja minu poole ning küsis: “A kak võ dumaite?” Küsimusest sain aru küll, aga tuleb tunnistada, et ma polnud tema varasemale jutule just eriti tähelepanu pööranud. Või ei saanud ma sellest lihtsalt aru. Igaljuhul ei osanud ma tema küsimusele midagi asjalikku vastata. “Vot eta ja ne znaju,” oskasin vaid lausuda. Õnneks kirikuõpetaja esialgu selle vastusega leppis ning jätkas oma juttu.
Hiljem tõlkis Heiki Hepner mulle ümber, mis vastust minult oodati. Nimelt oli õpetaja rääkinud lugu sajanditetagusest ajast, kui Šiluvas olid käinud kasakad. Minult ootas ta vastust küsimusele, kuidas minu arvates kohalikud elanikud külalisi vastu olid võtnud. Ausalt öeldes ei oleks osanud sellele isegi eesti keeles vastata.
Raseiniai sügispidustused
Neljapäeval, 28. märtsil viisid Leedu võõrustajad meid tutvuma Leedu sadamalinna Klaipedaga. Saksa keeles on see linn tuntud Memeli nime all. Saksa keisririigi ajal oli tegemist Saksamaa kõige põhja- ning idapoolsema linnaga. Oluline oli see just jäävaba sadamana Läänemere ääres.
Üks huvitav ajalooline fakt seoses Klaipedaga on seotud ka Natsi-Saksamaaga. Nimelt oli Memel viimane territoorium, mille Adolf Hitler liitis Saksamaa koosseisu enne Teise maailmasõja algust ning ilma sõjalise tegevuseta. 1939. aasta märtsis külastas ta linna ka ise ning pöördus kõnega linnarahva poole.
Klaipeda vanalinn jättis igati väärika mulje, ent kiirel jalutuskäigul tundus, et see on territooriumilt väiksem kui Tallinna vanalinn. Samal päeval viisid võõrustajad meid veel mere ääres asuvasse Palanga linna. Sealne põhiline vaatamisväärsus oli loomulikult merevaigumuuseum, kus saime ringi vaadata poolteist tundi.
Loodetavasti oli seekordne maakonnavisiit tõukeks, mis muudab Rapla ja Raseiniai suhted veelgi tihedamaks. Raimundas Petroševičiusega oli juttu koostöövõimalustest nii kultuuri- kui ka spordivaldkonnas. Heiki Hepner esitas Raseiniaile ka kutse külastada eesoleval sügisel Rapla maakonda. Esialgu tundub, et leedulaste visiit ei pruugi siiski veel tänavu teoks saada. Petroševičius tõi põhjusena välja, et ajakava on lihtsalt niivõrd tihe. Samas pakkus ta välja võimaluse, et mõni Raplamaa tantsukollektiiv võiks sügisel külastada Raseiniaid. Septembri kolmandal laupäeval on seal sügispidustused ning seal oleks võimalus mõnel meie tantsutrupil üles astuda.
