Mari Tammar
5. aprillil avati Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses „Saksa kevade” puhul saksa kunstnike näitus „Me oleme kohal”. Näitusel osalevad kunstnikud Wolfgang Tietze (maal), Daniela Melzig (klaasitrükk) ja Kristin Meyer (installatsioon). Näituse kuraator on Riin Pallon.
„Ühel hetkel tuli äratundmine, et saksa kunstnikud võiksid tulla siia selle pagasiga, mis neil on, oleksid siin ja see muudaks midagi selles kohas. Näiteks need klaasitrükid akna peal. See oleks justkui läbi Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal tehtud fotode vaadata Raplat,” rääkis Riin Pallon ja viitas akendel olevale esialgu ehk nähtamatuks jäävale kunstile. Näitusel olevad maalid jutustavad Riinu sõnul koha otsimisest ja suurlinnaga lepituse otsimisest. Neil maalidel võib näha vaateid Pariisist, New Yorgist ja ka Leipzigist.
Saali keskmes on „Läbikäidav maal” ehk ruumiinstallatsioon ühest päikesekarva toast.
„Minu jaoks on Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa näol tegemist kohaga, kus ei ole suuri linnu. Raplamaa on ka vaikne koht ja see ühendab minu jaoks neid piirkondi,” rääkis Riin, kes on ise mõnda aega Saksamaal õppinud ja kohaletulnud kunstnikke ka saksa keeles tervitas. „Pärast pikka ettevalmistusperioodi saavad kunstnikud tõesti öelda, et nad on siin kohal, nagu ütleb ka näituse pealkiri,” alustas Riin näituse avamist.
Saksa keeles tervitas kunstnikke ka ROL-i esimees Heiki Hepner, kes ütles, et sellised näitused sisaldavad ja sisendavad inspiratsiooni ja rõõm on sellises keskkonnas olla.
Saali keskmes olev ruumiinstallatsioon sündis Raplas kohapeal. Eelnevalt oli kunstnik Kristin Meyer saatnud nimekirja asjadest, mida tal selle ehitamiseks vaja läheb. „Me käisime ja nuiasime inimestelt ja poodidest vanu pappkaste,” rääkis Riin muheledes. Sarnast tööd tegi kunstnik teist korda ja ütles, et kuna aega oli vähe, oli tal ka spontaansuseks vähem ruumi.
Ka klaasitrükid akendel sündisid siin, kuigi vajalikud prindid olid kunstnikul kaasa võetud. Kunstikeskuse akendest välja vaadates võib aknalt leida vana meremehe näo, ajaloolise laeva ja vana sadama ning majaka. Kunstnik Daniela Melzigile meeldib väga see kontakt, mis nende kahe maailma vahel tekib – tema kodumaa ajalugu ja inimesed on siin Eestis ja neid vaadates näeb Raplat. Tema fotoseinal on aga vanad arhiivist leitud fotod, mida on digitaalselt klaasile töödeldud, ja kobara mustvalgeid fotosid Teise maailmasõja aegadel Sileesia kandis elanud naistest. See töö „Goldbergi juveelid” on austusavaldus Goldbergi naistele, kes suutsid hoolimata sõjast säilitada oma ilu, naeratuse ja tugevuse.
Maalikuntnik Wolfgang Tietze, kes on oma maalidel kujutanud erinevaid linnavaateid, ütles, et tema jaoks on oluline leida selle kohaga kontakt, mida ta maalib, ja põhjus, miks ta seda teeb. Ta maalib seda, mida ta on näinud ja teeb seda peast.
Tekstid teoste kõrval on olulised, et mõista näitusel eksponeeritud töödega kaasas käivaid lugusid.
„Eesti on nende jaoks väga eksootiline koht. Nad ütlesid kohe jaa, et nad tahavad tulla. Tundub, et nad naudivad seda, et nad saavad Eestis olla,” rääkis Riin.
Klaasikunstnik Daniela Melzig ütles, et tema arvates on Rapla midagi Ameerika ja Venemaa vahepealset. Ta näeb siin metsikut loodust ja vähe inimesi ja see on tema arvates väga huvitav. Kui ta lennukiga maanduma hakkas, nägi ta lund ja järve ning kujutas ette, kuidas ta seal uisutaks.
Wolfgang Tietze igatses Rapla peal kõndides drooni, et saaks linnulennult vaadata seda, milline on linna struktuur ja kuidas see arenenud on.
Kristin Meyeri esimene emotsioon Raplast oli, et see on välja venitatud nagu vorst ning et siin pole sugugi inimesi. Näituse avamisele kogunenud inimesed panid teda üllatuma ja küsima, kust nad järsku välja tulid. Ühtlasi ütles Meyer, et Rapla valgus on erinev kui neil, tema jaoks tundub see väga sinine.
„Saksa kevade” ajal on kaasaegse kunsti keskuses ka tasuta filmiõhtud, kus võib näha dokumentaalfilme Saksa kunstnikest. Filmid on saksa keeles ingliskeelsete subtiitritega.
