Mari Tammar
14. aprillil toimus Tallinna Lauluväljakul suur vabaõhukontsert Kõigi Eesti Laul, mis tõi kokku muusika ja poliitika.Poliitilisi avaldusi seal küll ei tehtud, ent kodanikuliikumine „Kõigi Eesti” on käivitunud siiski viimaste poliitiliste sündmuste tuules. Nende kodulehelt võib lugeda: „Me ei saa vaikides pealt vaadata, kuidas meie riik rööbastelt maha tõmmatakse. Tänane poliitiline olukord seab ohtu Eestile olulised väärtused.”
Mina pole oma FB pilti südamega ehtinud, mis on selle liikumise logo, ent seadsin oma sammud siiski lauluväljakule, et saada paremini aru, millega tegemist on.
Sündmuse alguses tsiteeris video vahendusel Leelo Tungal A. H. Tammsaaret: ”Aga vahetevahel kokku tulla ja üheskoos mängida, mida võiks rahvas ilusamat ja isegi kasulikumat? Tulla, üksteist näha, üksteisele silma vaadata, tunda, et kuulute kokku töös ja mängus, elus ja surmas – mida tahate veel?”
See tsitaat annab hästi edasi meeleolu, mis Kõigi Eesti Laulul oli. Päike paistis, muusika mängis, inimesed naeratasid ja vaatasid üksteist.
Esimese artistina astus lavale pärimusmuusik Mari Kalkun, kes esitas ka ühe regilaulu. See rääkis metsast ja sellest, et seal kasvavad erinevad puud, ent kas need põlgavad üksteist? Ei need põlga, nende ladvad hoiavad kokku.
Nii tüüris kontsert kõige põhilisema suunas. „Kõigi Eesti seisab kaasava, hooliva ja turvalise ühiskonna eest, mis on kõigi Eestis elavate inimeste Eesti. Kõigi Eesti kutsub üles lõpetama valetamine, ühiskonna erinevate liikmete vastandamine ja hirmutamine. Kõigi Eesti seisab vabaduste eest – mõttevabaduse, sõnavabaduse, arvamusvabaduse.” Need väärtused on kirjas Kõigi Eesti kodulehel ja neist rääkisid ka päevajuhid Reimo Sagor ja Jekaterina Novosjolova. Üks rääkis eesti, teine vene keeles, lisaks oli laval ka viipekeele tõlk.
Üle lavalaudade käis 18 eesti ja eestivene artisti. Kuna ka videoklippidel ja kõnelejatel oli venekeelne tõlge, oli see üle aastate ägedaim integratsiooniprojekt. Eesti ja vene noored olid ühisel laval ja ühtmoodi lahedad. Nägin seal kontserdil üht Narvast pärit tuttavat ja küsisin, kas ta tunneb, et see on tema Eesti. Ta vastas: „Ma tunnen, et see on minu Eesti, kui see Eesti aktsepteerib mind. Ja praegu ta aktsepteerib.”
Muusikute vahel oli ka kõnelejaid. Enam kõnetas mind Sillaotsa kooli õpetaja Mari-Liis Nummerti mõtteavaldus, kes rääkis meie ühiskonna kolme sorti vaesusest – kuulamise vaesusest, kohtumiste vaesusest ja koosmeele vaesusest. „Mind teeb kurvaks dialoogide nappuse aeg. See, et oleme dialoogi valmis astuma vaid sellega, kes on meile nähtavalt sarnane. /–/ Mitu Eestit mahub ühe väikese Eesti sisse? Väikese Eesti sisse peab mahtuma ainult üks Eesti. /–/ Erimeelsuste ületamiseks on vajalik lähedus. See tähendab teise mõistmist omana, mitte võõrana. Me ei tohi rääkida inimestest hulkades – et on meie ja nemad. Vahel tundub mulle, et meie ühiskonna meie grupp on liiga kitsas ja sinna ei mahu kõik meie ühiskonnas elavad inimesed. Inimesed, kes täna ja tulevikus sinna kuuluda tahaksid. Kui meie grupis on kitsas, siis tuleb kiiremas korras ümber jutustada see, kes see meie on,” rääkis Nummert.
Tõepoolest, kes on see meie ja mis tingimusi me seame neile, kes tahavad meie hulka kuuluda?
Kolmel korral tuli mul sellel sündmusel liigutuse klomp kurku. Esimest korda siis, kui nägin, kui paljudel on käes sinimustvalged lipud. Teine kord, kui kõik need tuhanded inimesed tegid foto jaoks kätega südame märke. Ja kolmas kord, kui lauldi üheskoos hümni. Need olid kõik need korrad, kui tehti midagi üheskoos.
Minu maailma see sündmus ei muutnud, aga värskeid mõtteid andis küll. Ma loodan, et see kõik oli vaid millegi suure algus ja diskussioon nendel teemadel jätkub. Niimoodi kokku tulla on parem kui lihtsalt käed rüpes istuda. On hetki, kui vaikimise asemel tuleb rääkida – või siis laulda. On hea, kui vaim võtab vahel võimust.
