Mari Tammar
Kuna postikannetega on Raplamaal olnud alates jaanuarist tõrkeid, Omniva on nentinud, et neil napib töökäsi ja mitmed postiljonid on libedusega kukkumise tõttu haiguslehel, võtsin ette ajakirjanduliku eksperimendi ja käisin ühel päeval postiljoniks (tänapäeval on see ametinimetus postikuller).
Valisin selleks kolmapäeva, kui ilmub ka Raplamaa Sõnumid, et näha, kuidas meie leht lugejate postkasti jõuab. Päev postikullerina pani mind lugu pidama neist inimestest, kes lähevad välja iga ilmaga ja hoolitsevad selle eest, et leht jõuaks tellijani.
Pidin kell 6.30 olema Rapla jaotuskeskuses. Lükkasin äratust mitu korda edasi, sest kuidagi ei tahtnud ärgata. Süüa nii vara ka ei tahtnud. Uksest välja astudes nägin, et sajab kergeid lumehelbeid, Mahlamäe tänav oli tühi ja hall. Ilm jäi selliseks terveks päevaks.
Jaotuskeskuse maja ees seisis rida Omniva autosid, mille peal kiri: „Auto täis rõõmu”. Pärast kuulsin, et postikulleri mitteametlik ametinimetus ongi rõõmutooja.
Kui mina uksest sisse astusin, oli jaotuskeskus juba usinat sagimist täis. Postitöötlejad tulevad tööle juba kell 4.45. Sisse astudes lõi ninna värske trükivärvi lõhn.
Tutvun oma mentori Janeliga, kes on postikullerina töötanud Omnivas kaheksa kuud. Tema võtab mind oma postiringile kaasa. Esialgu on tal käsil aga kande komplekteerimine. See tähendab, et kõik postikullerid teevad ajalehepakid, mida nad hiljem välja viivad, ise valmis. Selle jaoks on neil kanderaamatud, kus on tellijate nimekirjad, aadressid jms. Tegemist on täppistööga, et kõik tellijad saaksid ikka need lehed ja kirjad, mis neile suunatud. Seega ei julge ma käsi veel külge panna, sest ei taha segadust tekitada.
Eks eksimusi tule vahel ikka ette, aga Janeli ja tema lauakaaslased Lea ja Liina teevad küll oma pakke pühendunult. Voldivad lehti nii, et käed trükivärvist mustad. „Ohh jummal!” ütleb üks neist naerdes. Ta oli Autolehe asemel pannud ühele tellijale kogemata Naistelehe. Õnneks tuli see kontrollides välja.
Vaatan jaotuskeskuses omapäi ringi. Teadetetahvlil on kutse üheskoos bowlingut mängima tulla. Ühisüritusi tehakse sageli. Koos on käidud kinos, teatris, kelgutamas, ujumas jne. Kaks korda aastas toimuvad ka kogu Omniva ühised üritused.
„Kui puhkusel oled ja mõnda teise linna sõidad, näed ainult postkaste,” räägib Liina postiljonide „kutsehaigusest”.
Mina leian aega, et värske Raplamaa Sõnumite number läbi sirvida. Naised nendivad, et postikullerid on nagu kingsepad, jagavad lehed laiali, aga ise uudiseid lugeda ei jõua.
Kokku on Rapla maakonnas Omnivas 31 töötajat, neist 10 Märjamaal. Mõned postikulleri ametikohad on täitmata ja nendele kohtadele on võimalik kandideerida. Kõige kriitilisemal ajal, kui korraga läks pensionile mitu postikullerit ja libeda tee tõttu kukkunud postiljonid murdsid oma käed ja jalad, käisid rivis olevad postikullerid tööl isegi poolhaigena ja tegid tavapärasest pikemaid tööpäevi. Pingelise olukorra tõttu on ka postiringe muudetud ja Rapla kesklinn, kus koormus kõige suurem, on jaotatud erinevate postikullerite vahel ära. Nii peab Janeli, kes tavaliselt sõidab Hagudi ja Uusküla kandis, kandma nüüd laiali ka osakest Mahlamäe posti.
Kui Janeli saab oma ringid komplekteeritud, on meil kokku kuus kasti lehti, mõned pakid ja tähitud kirjad. Viimased tuleb üle anda personaalselt allkirja vastu. Etteruttavalt võin aga öelda, et keegi tähitud kirja saajatest polnud kodus. Nii et kirjad lähevad õhtul uuele ringile.
Lisaks ajalehtedele ja kirjadele lähevad posti vahele ka väikesed Hiinast tellitud pakid. Nende postkasti paigutamine on väikeste postkastide korral keeruline. „Pane endale suur postkast, mitte linnumaja,” on postikullerite ühine soovitus. Ideaalne postkast on ilmastikukindel, piisavalt suure avaga ja tähistatud aadressiga, soovi korral ka nimega.
Kanname kastid autosse. Kell on 9.20, kui istume masinasse ja hakkame sõitma. Kõigepealt on meil osa Mahlamäest, siis sõidame Uuskülla.
Telli endale kleeps!
Haaran lehepakid ka endale kätte ja proovin õige lehekomplekti õigesse postkasti pista. Lehe postkasti panemisel on terve rida olulisi detaile. Esiteks tuleb leht panna postkasti kinnine äär eespool, siis ei kuku inimesel seda postkastist võttes kirjad jms vahelt välja. Seejuures tuleb tähele panna, kas leht tuleb postkasti panna pikuti või laiuti või keskelt kokkumurtuna. See kõik sõltub postkasti kujust. Postkaste on aga väga erinevaid. On väikeseid ja suuri, terveid ja katkiseid, värvilisi ja roostes. Vahest kõige kummalisem postkast on Uuskülas, kus leht tuleb susata ühe torujupi sisse. Kõige vahvamad postkastid on aga Nõmme külas.
Kolmapäeval reklaami ei tule, aga neil päevadel, kui on reklaami päev, on postikulleritel veel suurem kogus materjali laiali vedada. Reklaame saadetakse Tallinnast lähtuvalt postkastide arvust. Hommikul peab postikuller need sorteerima ja komplekteerima vastavalt kandeplaanile. Lõpuks võtab ta selle kuhja koos ajalehtedega sülle ja viib füüsiliselt iga postkastini kohale.
Kui sa tõesti reklaami ei soovi, ole hea ja telli internetist kleeps, et sinu postkasti reklaami ei pandaks. Nii teed sa postikulleri töö mitu korda kergemaks ja pääsed ka ise soovimatust reklaamist. Kõige lihtsam on panna internetiotsingusse „reklaamist loobumise vorm” ja siis tuleb link Omniva kodulehele, kus pead täitma lühikese avalduse. Sulle saadetakse kleeps ja tehakse registris muudatus, et juba Tallinnas reklaamiosakonnas sinu postkasti jaoks reklaami ei väljastataks.
Vaja ainult pesu ja sokke
Omniva poolt on postikulleritele ette nähtud põhimõtteliselt kogu töörõivaste komplekt: püksid, särk, talvejope, suvejope, vest, fliis, paksem müts ja nokamüts. Lisaks saavad postikullerid jalatsite kompensatsiooni. Ainult pesu ja sokid peavad endal olema.
Minul nii head ilmastikukindlat jopet ei ole nagu Janelil ja nii hakkab autost sisse ja välja hüppamise ja tuule-vihma pärast minu krooniline õla- ja kaelavalu tunda andma. Proovin sellest siiski üle olla ja mitte kaevelda.
Janeli ütleb, et pole kordagi mõelnud, et ei taha tööle tulla. Kui soovis töökohta vahetada ja nägi Omniva kuulutust, ütles kohe oma elukaaslasele, et kui võetakse, siis tema läheb. Ta ei kahetse. Janeli räägib, et alguses ei tundnud ta end autoga sõites kuigi kindlana, aga postikulleri amet annab palju autosõidu praktikat juurde ja nüüd on ta manööverdamises osav. „Mu elukaaslast isegi juba häirib see, et ma igale poole sisse tagurdan,” räägib Janeli naerdes.
Kuidagi ajalooliselt on nii, et postiljonid ja koerad väga suured sõbrad ei ole. Ka Janeli ringil on kurja häält tegevaid koeri, kellest üht ta väga pelgab, sest koer hüppab suurte käppadega aia peale ja lõriseb nii, et valged hambad välguvad. Postikuller peab aga aia küljes olevasse postkasti kibekiirelt lehed suskama, nii et käsi koera hammaste vahele ei jääks.
Ent on ka erandeid. Janeli on suureks sõbraks saanud ühe väikese mustavalgekirju koeraga, kelle nimi on Mummi. Kuigi üldiselt ei soovitata postikulleritel koeri puutuda, siis Mummile peab Janeli pai tegema, muidu koer solvub ja jääb teda taga nuuksuma. Mummile tegi Janeli jõulude ajal ka väikese kingituse ja sai isegi šokolaadi näol kingituse vastu.
Jõulude ajal käivat postikulleritel muuseas üsna sageli päkapikud. Postkasti peale või sisse on jäetud komme või küpsiseid. Sügiseti antakse ka õunu ja kevadel näiteks vahtramahla. Pererahvas, kellele Janeli pensioni viib, oli ka teda sünnipäeval meeles pidanud. „See teeb südame soojaks,” ütleb Janeli. Maainimesed ikka väga ootavad postikullerit, saan ma tema jutust aru. „Mina võin küll öelda, et minu kanderingi inimesed on sõbralikud, viisakad ja mõistvad. Mul on vist väga kuldsed kliendid,” ütleb Janeli ja lisab, et Koigi külas on eriti südamlik rahvas.
Asi, mis meele siiski mõruks teeb, on külavahe kruusateed, kus on auk augus kinni. „On kohe aru saada, kas on riigitee või kohaliku omavalitsuse tee. Riik hoolitseb oma tee eest. Kohalik omavalitsus kas ei raatsi või tal pole ressurssi. See on ju auto lõhkumine,” näitab Janeli teed, mis on tõesti kehvas seisus. Hagudi külas oli talvel ka üks tee kinni tuisanud ja lahti lükkamata, nii et Janeli esiti lumevalli sõitis ja siis tuldud teed mööda tagasi tagurdas. „Ma ei sõida maasturiga ringi. Kui ma pääsen läbi, siis ma pääsen,” ütleb Janeli ja nendib, et halbade ilmaolude tõttu on paraku jäänud tal mõnel korral leht viimata.
Saiakesed ja šokolaad
Kell on 12.30. Teeme Jaama Hepa tanklas peatuse. Janeli võtab kuuma kakaod. Kõrvalpoest ostame saiakesi. „Ma ei taha lõuna ajal kõhtu väga punni süüa, muidu ei jõua pärast liigutada,” selgitab Janeli oma menüüd. Kolm šokolaadi ostab ta ka, mille hiljem ära krõbistab. Päev on veel pikk ees.
Küsin Janeli käest, millised iseloomuomadused peaksid postikulleril olema. „Töötahe, aus, kohusetundlik, rõõmsameelne, hea suhtleja, aktiivne, meeskonnatööd peab oskama teha,” loetleb Janeli. Seda kõike temas leidub. Ta on tõesti ülimalt positiivne ja mõnusa suhtlemisega, nii et pikk päev ühises autos läheb kiiresti ja kogu aeg on millestki rääkida.
Kohe pärast lõunat läheme üht tähitud kirja ära viima. Tuleb aga välja, et Janeli oli sarnase nimega tänavad segamini ajanud ja sellise nimega inimest, keda otsisime, selles majas üldse ei elagi. Uksele tulnud naine on aga väga mõistev ja ütleb: „Pole midagi, teil on raske töö.” Autosse istudes punastab aga Janeli kõvasti ja ütleb, et see on nüüd küll päeva pirn. Senise kaheksa kuu jooksul pole tal veel sellist asja ette tulnud.
Kui auto ninaotsa Hagudi poole pöörame ja laiade põldude vahelt läbi sõidame, jutustab Janeli, et postikulleri tööd tehes näeb ta tihti väga kauneid loodusvaateid. Sageli silkavad kitsed üle tee, talvel nägi ta lumes hullavat rebast ja salapäraseid suuri jälgi ja põllu peal oli kord suures loigus paar päeva peatunud üks suur luigeparv. „Pole vaja loomaaeda minnagi. Tule postikulleriks ja saad osa loomaaiast,” ütleb Janeli muheledes.
Kui päeval vahel energia otsa saab, keerab Janeli autoraadio kõvemaks, laulab ja tantsib või sööb mõne šokolaadi, siis tuleb energia tagasi.
Janeli on tegelikult õppinud kokaks ja kelneriks, aga ühegi teise tööga pole ta nii rahul olnud kui postikulleri omaga. Ta tahaks küll ka juuksuripaberid saada ja rekaloa teha. „Siis ma olen rekanaisest juuksur,” naerab Janeli. „Kui ma olen endale midagi eesmärgiks võtnud, siis ma selle ka täide viin,” lisab ta.
Tagasi Raplasse jaotuskeskuse juurde jõuame 17.15. Oleme tavapärasest graafikust tund aega maas, seega juhul, kui eelmise nädala kolmapäeval leht hilines, oli selles ajakirjanik süüdi, kes iga posti juures pildistas. Tuju on siiski hea, sest teel sai kohatud oma saadetise kätte saanud rõõmsaid inimesi. Kokku sõitsime maha 108,6 km. Janeli tööpäev aga jätkub, sest ära tuleb teha aruanne ja valmistuda järgmiseks päevaks.
Päeva alguses ütles mulle päevajuht Liina, et tõelised kangelased on need, kes lähevad iga ilmaga välja ja hoolitsevad selle eest, et post igaühe postkasti jõuaks. Ta rääkis postikulleritest, kelle näol on tõesti tegemist rõõmu toovate kangelastega.
