Mari Tammar
Anne Daniela Rodgers on Mahtra talurahvamuuseumi uus muuseumipedagoog, kes on selles ametis olnud pisut vähem kui kolm nädalat. Laiemalt on Anne Daniela tuntud aga hoopis kunstnikuna.
Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri ning magistriõppes interdistsiplinaarset kunsti. Ta on osalenud alates aastast 1995 mitmetel näitustel nii Eestis kui ka välisriikides ning tema töid on nii Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi kui ka Turu Kunstimuuseumi kogudes. Peagi saab tema töid näha Tallinna Kunstihoone kevadnäitusel, mis avatakse 27. aprillil.
Meie kohtume Anne Danielaga Mahtra talurahvamuuseumi õues, et rääkida nii kunstist kui ka muuseumitööst. Ta on meile mõnusaks istumiseks padjad valmis seadnud, aga ise toetab selja punakale kuuriseinale ja laseb mõnusal kevadpäikesel näole paista. Äsja on tal lõppenud lihavõtete teemaline muuseumitund ühe õpilasgrupiga.
Kuidas tund läks?
Mul on kolmel päeval olnud neli gruppi ja esimestel päevadel läksid kaks vasikat ikka aia taha ka, aga iga viga on selline, mille pealt saab õppida. Sa ei saa vigade peale pahane olla, kui need sind edasi aitavad. Kõige paremini töötavad laste peal ikka mängud. Nad tahavad õues olla ja möllata. Aga lapsed oskavad ka vaikselt olla ja kuulata – ja see on väga tore. Täna läks minu arvates juba super hästi. Aga, vabandage väga, Vesiroosi kool, kommid unustasin ikka anda.
Kust sa pärit oled, kus su juured on?
Minu juured ei ole Juurus. Tead, ma olen tundnud ikka, et olen juurteta. Praegu lendan täpselt nii nagu võililleebe. Lendan sinna ja tänna. Aga isa on Märjamaalt pärit, Tolli külast ja ema on leedulane. Ise olen Tallinnas sündinud ja kasvanud, aga umbes 17 aastat olen olnud Raplamaal. Nii et ma võiksin tegelikult öelda, et mul on siin sellised narmasjuured juba sees. Päris palju tunnen inimesi ja kohti ja ka mingid nurgatagused on läbi käidud. Ma olen selline uudishimulik inimene, et tahan ka kõik sopid läbi vaadata.
Kas sa tunned, et midagi on sinus Leedumaalt ka?
Mul on Leedust hästi ilusad lapsepõlvemälestused. Minu ema ristiema elas seal, kelle juures me käisime. Seal oli just sellist päikeselist ilma ja olid loomad ja oli see sõnnikulõhn. Sai heintes magada ja seal oli ka kaks minuvanust tüdrukut, kellega sai koos mängida. Ma olin lapsena kõik suved Leedus, kuni me saime Vääna- Jõesuusse suvila, siis hakkasime suviti seal olema.
Nüüd on need sidemed Leeduga nõrgad, aga mul on olnud Leedu saatkonnas näitus üleval ja üks teos oli ka Riigikogus eksponeeritud.
Aga sinu perekonnanimi Rodgers?
See nimi on mul abikaasa poolt tulnud Inglismaa keskosast. Isa poolt oli mul täitsa Eesti nimi Saaliste.
Mis need vormid on, mida sa kunstimaastikul oled loonud? Mis teemadega tegelenud?
Varem tegelesin rohkem sisevaatlustega. Oli videot ja installatiivseid töid ja ka skulptuure. Neid me tegime koos abikaasaga ka. Aga see läks kuidagi tumedaks kätte ja ma tundsin, et ei suuda enam niimoodi edasi. Kakskümmend aastat tagasi alustasin oma natüürmortide maalimisega ja see oli selline helge osa, kus ma sain hingepalsamit. See ongi nüüd peamiselt jäänud. Olen selle tumedama ja analüütilisema osa kõrvale jätnud ja keskendunud rohkem ilule.
Ega see ilu ole ka selline, mis kohe ennast kätte annab. Vahel on see kurb ilu ja vahel selline ilu, mis on peidetud. Vahel on isegi natuke kole. Näiteks sügisel äraõitsenud ohakad – sa võiksid ju öelda, et need on koledad, aga tegelikult on nad tohutult ilusad. Kuidas nende seemned madalas kontravalguses hõljuvad, milline rahu ja lõpp ja algus üheskoos.
Maalimine pakub mulle väga suurt naudingut. Need on need hetked, kui maailm peatub ja sa lihtsalt tunned selles ilmas olemisest rõõmu.
Kas see uus pärimuslik keskkond on inspireeriv ka loojahingele?
Ma praegu ei oska seda veel öelda, olen väga värskelt alles siia maandunud, aga pean ütlema, et mul on olnud sisemine tõmme vanade asjade ja tegemiste poole, mul olid ju Leedu maaelust need hästi helged mälestused. Kas see otse minu kunstiloomingusse jõuab, seda ma veel ei tea.
Olen siin olnud alles vähem kui kolm nädalat ja see on olnud väga intensiivne aeg, kunstile pole jõudnud palju üldse mõeldagi. Täna aitas Jaanus, meie juhataja, viia maalid Tallinna Kunstihoonesse kevadnäitusele. Jumal tänatud, et tema ära viis, kohutavalt kiire on olnud.
Mis sinu ülesanded siin muuseumipedagoogina on?
Alguses oli mul siin ikka sisseelamist vaja teha, et üldse aru saada, mis siin toimub. Mul on väga hea eelkäija olnud, Maire Põder, kes jättis oma kultuurikihi siia, mille olen kergelt üle nuuskinud. Nii sain natuke teada, mis siin toimub, ja Liivi, meie abi, on ka super parem käsi. Ta on palju rääkinud mängudest ja kuidas lapsi n-ö kätte saada.
Me räägime siin muuseumitundides vanast taluelust. Nii-öelda kohustuslikuna on meil põhiprogrammis kadripäev, jõulud, vastlad, lihavõtted, aga ülejäänu on nii, et ainult lase aga oma fantaasial lennata. Lihavõtteprogramm sai nüüd küll selleks aastaks läbi, aga kevadised haridusprogrammid jätkuvad ikka edasi, näiteks kohe hakkan koostama programme erinevatele vanuseastmetele „Loodusele sülle“. Enne kui õpilased koolivaheajale ära kaovad, tahaks neile kaasa anda ühe hea portsu armastust meid ümbritseva looduse vastu. Varsti tuleb sellekohane info ka kodulehele. Kohe lisakski siia, et armsad õpetajad, piiluge ikka meie kodulehekülge, seal on haridusprogrammides kogu aeg värske info meie tegemiste kohta.
Minu haridusprogrammid, mida ma Mahtra muuseumis tegema hakkan, hakkavadki kindlasti keerlema peamiselt keskkonnahoiu ümber. See on see, mida mina näen, kui vaatan vana talupojatarkust – kuidas oskasid nad loodusega kooskõlas elada, teda lugeda ja mõista, temast rõõmu tunda, teda oma kunsti põimida. Minu esimene ajutine näitus, mille muuseumis kokku panen, on näiteks metsateemaline, samuti on minu ülesanne sissetulevaid näitusi kureerida.
See on väga loominguline töö. Kõigile, kes vähegi viitsivad kuulata, ütlen, et see on Raplamaa parim töökoht. Olen väga õnnelik, et ma selle sain.
piisavalt kokkupuutepunkte. Fotol olev tool ja pildiraam on osa Mahtra talurahvamuuseumi ekspositsioonist.
Mis sinu enda lemmikmuuseum on?
Meile perega meeldis väga Sillaotsa muuseum, käisime seal mitmeid kordi, kui lapsed veel väikesed olid, meeldis, et seal saab asju puutuda. Kas mul päris lemmikmuuseumi on, ma ei tea, mind pigem puudutavad mingid teosed. Tate Modernis olin pisarateni liigutatud Monet’ „Vesiroosidest“, Ageni Kunstimuuseumis on samuti väike maalike poisikesest, kellel oli nii tõsine silmavaade. Kindlasti tahan Monet’ muuseumi Givernysse minna ja Rembrandti tahaks uuesti näha. Paljude teoste puhul, mis on raamatutes reprodutseeritud, sa ei taba nende fluidumit muidu ära, kui oled neid originaalis näinud. Van Gogh’iga 20 aastat tagasi oli just selline suur ahhaa-efekt. Võrreldamatu, kuidas olid reprod „Elujanus“ ja kuidas nad tegelikult reaalsuses vibreerisid.
Kuhu satun, siis ikka vaatan kohaliku muuseumi üle, aga et ma väga tihti samasse kohta tagasi ei satu, siis jäävad tihtipeale need külastused ühekordseks. Kumu ja Kiasma on küll sellised, kus korduvalt käin, aga jah, liiga palju on selliseid kohti, kuhu tahaks veel minna, aga igale poole ei jõuagi. Muuseumite tähtnäitused on paraku väga ülerahvastatud, näiteks Pierre Bonnard’i Tate Modernis oleks tahtnud pikemalt nautida, aga sa lihtsalt ei suuda selles rahvamassis nii kaua olla.
Kindlasti tahaks ka Sorollat Londonis näha, aga ma juba kujutan ette, millised massid seal liiguvad. Eks selle peab ära kannatama, peamine on ju see, et näed, kuidas on kunstnik oma pintslit liigutanud, millised on värvid ja ootamatused, kuidas on loodud atmosfäär. Eks ma olen vaimustuses peamiselt vanameistrite teostest. Pole ime, et nad üle aastakümnete ja sajandite oma inimlikkuse ja tundlikkusega siiamaani meiega kontakteeruvad.
Milline peaks olema sinu arvates kaasaegne muuseum?
Üks mu täiskasvanud sõber ütles, et talle sellised interaktiivsed väljapanekud ei meeldi. Ta rääkis, et läks ühte muuseumi ja seal oli pulk seinas ja kiri kõrval, et kujuta nüüd ette, et see on aer – viikingi aer. Ütles, et teda hakkavad sellised asjad juba täitsa ära tüütama. Ma kujutangi ette, et sihtgrupid on erinevad. Lastele meeldib, kui interaktiivset on rohkem, ja täiskasvanud tahavad rohkem informatsiooni.
Mulle endale tundub, et üks muuseum peaks olema hästi kujundatud – tee mis tahad, ma olen kunstnik, mulle meeldib kujundus. Minu meelest peaks esimene mulje kohe sind vaimustama, kutsuma edasi astuma ja seejärel saab juba sihtgruppe jaotama hakata.
Kas Mahtra talurahvamuuseum tekitab selle „oo kui põnev” tunde?
Mulle tohutult meeldib, et me saime endisesse Juuru vallamajja uued ruumid, nendesse sisse astudes oli mul küll kohe selline suur emotsioon, et oo kui head ruumid! Sinna tulevad meil avatud hoidlad. See tähendab, et kui inimene soovib vaatama tulla, siis me teeme uksed lahti ja ta saab seal ringi vaadata. Plaani järgi võiks selle osa suve lõpu poole valmis saada.
Sinna tuleb meil ka muuseumi ekspositsioonina vallaametniku tuba. Sellega läheb natuke rohkem aega, ilmselt saab valmis järgmise aasta alguseks. Tulevad ka näitused, võib-olla kaasaegsete kunstnike maalinäitused, aga see on veel kõik väga toores, pole veel jõudnud asju läbigi arutada. Püsiekspositsiooni võiks ka värskendada, aga eks see kõik hakkab paistma, küll jõuame sinnamaale ka.
Mida lähem tulevik muuseumis toob?
Meil on 18. mail tulemas muuseumiöö, selle aasta teema on „Öös on mustreid“. See sobib meile suurepäraselt, sest meil on väga hea kollektsioon tekkidest ja rättidest. Kudumisega seoses astuks ka ühe sammu tagasi ja paneme koos külastajatega kokku kangasteljed. Ma isiklikult olen sellest suures vaimustuses. Need teljed jäävad kokku ja hiljem saab lõimepikkuse ära ka kududa. Eks siis hiljem selgub, kas tõmbame uued lõimed peale või teeme ruumi teistele museaalidele.
Kuhu suunas sinu arvates Mahtra talurahvamuuseum liigub?
Mulle tundub, et meil läheb väga hästi, eriti just sellepärast, et me vallamaja ruumid saime. Tulge kindlasti vaatama, sest need on imeilusad. Ja meil on ju 35 000 museaali, tohutu suur kogu. Eks siis vaatab, kuidas neid paigutada nii, et ekspositsioonid oleksid atraktiivsed ja külastajaid tuleks ikka juurde.
Kas sa plaanid ka oma kunstiloominguga jätkata?
Kindlasti! Hetkel küll pean oma hinge muuseumiga jagama, siinne maailm on küllaltki sissepoole pöördunud, kunst aga viib mind suurele maailmale lähemale. Mõlemat on vaja – nii oskust vaadata minevikku kui ka seda, et jagada oma vaadet, mõtteid, tundmusi. Meie oleme ju tuleviku ajalugu, ei saa oma panust tegemata jätta. Aega targalt planeerides ja oma kirge säilitades saab paljude asjadega hakkama.
