Eha Metsallik, mesinik
Mõtsake, mu sõtseke,
mu sõbrake – mu vanune!
Mõtsake, mu emake,
mu ema-ema vanune!
Mõtsake, mu lapsuke,
mu linnupoju kullane.
Kuidas küll lätlased suudavad seadustada, et isegi lageraielankidelt ei tohi nad maha saagida 90-aastaseid ning vanemaid puid. Ka mõned Eesti metsamehed jätavad neid seemnepuudeks, kuid enamik ju langeb. Saeme oksa, millel ise istume!
Olen sellest kirjutanud ning kordan: missugune põhjatu varasalv on vanad laulud, pillilood, vanasõnad, murdekeeled – nende väärtus aina kasvab! Või ka vanad, suure elukogemusega (kortsulised ja kööbakad) inimesed. Ühed väärtuslikumad selles väärikuse reas on kindlasti korbalised, kortsulised vanad põlispuud, kus nad ka ei kasvaks. Loodus ei saa kunagi olla küps. Küpsed metsad on põlenud metsad.
Kas me peame kõigele meie looduses kiiresti noorenduskuuri tegema? Ei tohi öelda mürgitamine või lageraie. Viisakas inimene ütleb taimekaitse või metsauuendamine. Teeme jah täiuslikust ja väga keerukast ökosüsteemist uue (mono)tulundusmetsa. Kas me peame kõiki oma maastikke nii skisofreeniliselt uuendama, nagu me toimetame praegu ja juba ~20 aastat (pärast metsavahtide kaotamist) oma loodusega, oma metsadega, oma külade ja asulate ümbrusega? Et isegi kevadise raierahu ajal ei või päevakski langetustraktorid peatuda?
RMK metsadest on raierahu 40% FSC metsadest. 20 miljonit, mida RMK nüüd lõpuks hakkas riigile maksma pärast pikki aastaid vaidlusi ja kohtuprotsesse Riigikohtuni välja, on ju ainult 20 eurot Eestimaa ühe elaniku kohta! Millest too monstrum ju enamuse ise nahka pistab. Kõnelemata – just, pärast riigi tuludesse maksmise kohustuse tekkimist – alanud eriti ägedast lageraiete õigustamisest ja riigi toetamise vajaduse põhjendamist.
Eestimaa inimesed, kogu riik võidaksid tegelikkuses nii materiaalselt kui ka kultuuriliselt ja sotsiaalselt 100 korda rohkem, kui meie looduskodu alles jääks! Meil ei ole enam põllumajanduses riigimajandeid. Miks ei hoita kogu rahvale ja metsafaunale ning metsafloorale kuuluvaid metsi kogu riigi väljanägemise hüvanguks? Miks otsustab meie kõigi looduskodu vaesustamise, liigirikkuse hävitamise üle väike seltskond “majandusinimesi”? Miks ei lasta otsustajate hulka loodusteadlasi, muinsuskaitsjaid või ajaloolasi või pärandkultuuri kohalikke tundjaid?
Naljanumber on väide, et meil pole kunagi nii palju metsa (metsamaad!) olnud kui praegu. Oleme metsavööndi rahvas, kogu meie maa on varem metsaga kaetud olnud: sama taeva ja puudeliikidega juba aastatuhandeid. See, et Vene tsaarid jt valitsejad lasid Eesti metsad maha võtta ning tolle puusöega metallurgiat arendasid, ei tähenda, et meie maa oleks paljas olnud nagu praegu lage Euroopa, kus on juba ammu arutult metsi raadatud.
Mesinikuna tean ja näen, kui palju mesilassülemeid läheb (vaatamata mesinike oskustele ja osavusele) igal aastal oma põliskoju metsa mesipuid, seest õõnsaid põlispuid otsima. Kuid meie Eesti riik – kolme kõrgkooliga, kus õpetatakse loodusteadusi – pole suutnud seni väärtustada põlispuid! Sellest on liiga vähe, kui meil on Järvselja ja Alutaguse, veel mõned metsakesed ning mõned mõisapargid, mõned põlispuudega kalmistud või muinsuskaitsealused hiiepuud. Rabad maastike kaitsealadena ei tule põlispuude osas arvesse, kuna ka rabade (5% kahjustamata) ümbrused on lagedaks raiutud ning monometsadega kaetud.
Eestis on 6000 mesinikku. Kui igal mesinikul läheb minimaalselt 2 peret hooajal metsa poole, põliskoju plehku, siis see teeb vähemalt 12 000 mesilassülemit. Loodame (lootus sureb viimasena), et suur osa sülemeid siiski leiavad mõne paiga – õõnsuse, tühja taru või mõne korstna, kus uus elupaik sisse seada. Kuid ikkagi jäävad tuhanded õnnetud, kes lendavad sinna ja tänna, kuhu neid sajad otsijad-teejuhid mesilased kutsuvad, kuid sobivat mesipuud siiski ei leia ning kustuvad lõpuks kurnatusest. See ei ole metsatöösturile muidugi mingi argument õõnsate puude kasvama jätmiseks raielangile, kus nad enamasti niikuinii ümber kukuvad. Kuid seda õõnsat puud, mis võiks veel sada aastat kasvada, saavad asustada ka sajad teised eluvormid lindudest putukate ning samblikeni välja.
Meie loodusest kaugenenud haridus ju hirmutab kaela kukkuvate puude, mürgiste putukate ning kohutavalt mürgiste taimede eest. Olen mõttes vihane olnud isegi keskkonnaharidust koordineerivate institutsioonide peale, kes on muutunud kõik liiga elektrooniliseks. Arvutis (bussis) on jah kõik olemas, kuid looduses on õpetajad ise koos lastega vahel kui eksinud linnukesed. Üks professor (kõik tunnevad teda Eestis) on suutnud mitu põlvkonda metsandusharidusega metsade korraldajaid ära tinistada. 100 aastaks metsadele põnts!
On palju mõttetut klantspiltidega monometsade õppekirjandust. Täpselt samuti haritakse meie lapsukesi loodusteadustes kivist koolimajades ning õue või metsa, rappa päris loodust õppima minna ei õnnestugi! Tegelikkuses on olukord metsa minekuga nii nagu laulusalmis: Hei, ei tuuleke, puhuja huuleke: Kui mind emake ei vii, ma ei lähe iialgi… Kuid meie lapsed on ju suurema osa valgest päevaajast koolimajas.
Veel üks väike mesiniku näide saja-aastaste ning vanemate põlispuude vajaduse tõestamiseks meie looduskodus. Nimelt on meil hilised kevadised hallaööd-öökülmad, kui maapinnal ning ka põõsastel-puudel ~10 meetri kõrguselt saavad õiepungad kahjustatud. Kuid põlispuude ladvad sumisevad suvel – olgu need vahtrad või pärnad või tammed, sest kõrgemal jäävad õied alles. See on tegelikkus!
