Reet Saar
Kolmandat kevadet järjest on kirjandushuvilistel olnud põhjust tulla Märjamaa raamatukokku, kus kirjanik Arvo Valton on esitlenud oma uut raamatut või koguni mitut, aga Märjamaa aukodanikust kirjaniku loomingut on siin aastate jooksul esitletud ka muudel aegadel.
Seekord tutvustati lühiproosa kogumikku „Selgeltnägija ja muid mõistujutte“, mis ilmus juba 2018. aasta lõpus, ning aforismikogu „Kes viimasena naerab, naerab üksinda“. Viimane oli nii värskelt trükist tulnud, et kohalikest inimestest ei jõudnud keegi enne esitlust raamatuga tutvuda.
Lõõtspilli mänginud Eve Burmeister ja Ave Sinikas viisid oma pillilugudega kuulajad argipäevast välja ja häälestasid meeled kirjanduse lainele. Raamatute tutvustuseks ütles Arvo Valton, et „Selgeltnägija“ mõistulood on paigutatud kolme plokki. Esimeses on novellid, millest mõned on ilmunud ka Loomingus. Teises osas on unenäolised miniatuurid. Kolmandas osas on kõige satiirilisemad lood mitmesuguste elunähtuste ja isikute kohta.
Raamatu andis välja Petrone Print. Raamatu saatesõnades on öeldud, et neis lühilugudes on veidrust ja tavalisust, suure ilma muresid ja üksikisiku ängi, ahnust, rumalust, kiitust ja kavalust, kaasajooksikuid, bürokraate, elu mõtte otsijaid ja muidu targutajaid. Tõeni jõudmine selle raamatu absurdihõnguses ja irooniaga rikastatud maailmas on ebatavaline ja põnev rännak.
Aforismikogu „Kes viimasena naerab, naerab üksinda“ andis välja kirjastus Hea Lugu. Mõtteterad kogumikku valis välja Tiina Kaalep. Aforismide valimine kogusse olnud talle huvitav töö – iga mõttetera lugemise järel tuli teha paus ja loetu üle mõtiskleda. Valitud palasid esitas ta kuulajatelegi. Raamatu tutvustuses on öeldud, et kogumik koondab Arvo Valtoni seni ilmumata aforisme, mis võtavad kokku tema loomekreedo suhtumises inimestesse, loodusesse, suhetesse, loomingulisusesse, ellu ja iseäranis selle lõppu.
Kaalep rääkis ka, et Valton kirjanikuna on tema jaoks alati olemas olnud, kuid autori looming ei olnud teda kaua aega isiklikult puudutanud. Aga olles lugenud Loomingust Valtoni mälestuskilde, lähendasid need kirjutajat talle. Edasi järgnes juba koostöö. Tähistamaks omalt poolt Eesti riigi sajandat aastapäeva, andis nende kirjastus välja kümnest raamatust koosneva sarja „Kirjanikud omavahel“, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnut ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. Arvo Valtoni raamat „Ühises hoovuses“ avaski sarja. Kaalep lisas, et praegusel ajal loetakse vähem, kirjanike sari oli üks viis autoreid lugejatele lähemale tuua.
Valton on kirjutanud palju aforisme. Tema „Kogutud teoste“ 22. köide sisaldab neid koguni 577 lehekülge. Autor ütles, et tema aforismid tõukuvad tihti näiteks ilukirjanduse lugemisest ja loetu peegeldusest temas. Ta kordas oma varemgi öeldud mõtet, et aforismides on kordusi ja vasturääkivusi ja et ka see on täiesti loomulik.
83-aastane Valton on loominguliselt jätkuvalt viljakas. Mõni autor on endale seadnud päevase kirjutamisnormi, temal nii ei ole, aga ta kirjutab iga päev, sest „mulle see meeldib“. Kui hoog sees, tuleb uusi asju kui küllusesarvest. Alles hiljuti lisandus umbes nädalaga sadakond haikut. Valmis on käsikiri Põhjasõjast ja luulekogu ning kimbuke miniatuure. Tsükkel „Ajaloo hulgus“ sisaldab kümme minavormis lugu, mis ehk ilmuvad Loomingus. Valtoni „Kogutud teosed“ lõppes 24. köitega, aga seda saaks jätkata, sest lisandunud on kolme köite jagu loomingut.
Raamatute esitlus, mis ennekõike on suunatud konkreetse(te) teos(t)e tutvustamisele, võib viia jutu ka hoopis kaugematele radadele. Nüüd jagasid Kaalep ja Valton vastastikku lugemissoovitusi. „Ma pole eesti kirjanduses mitmete tunnustust pälvinud raamatute poolt, kui neis on sees tigedus või halva imetlemine. Mulle on väga oluline, et kirjandus kutsuks headusele. Kui soovite, siis see on minu kreedo,“ ütles Valton.
Eesti ühe populaarsema filmi, „Viimse reliikvia“ stsenaristilt küsiti, kas ta on juba näinud laineid löönud filmi „Tõde ja õigus“. Valton pole veel näinud ja lisas, et tema arvates ei ole Eesti küla põhiprobleemiks Andrese ja Pearu kemplemine.
Kirjastaja Kaalep kommenteeris oma tähelepanekuid Märjamaa raamatukogu riiulite vahel jalutamisest: et nägi siin kapsaks loetud luuleraamatuid ja mitmeid selliseid ohtrate kasutamisjälgedega raamatuid, mida poleks osanud arvatagi.
