Helerin Väronen
Aprilli lõpus jõudsid Sulu külamajja Velise Maydellide kabeli tammepuidust uksed, mis tehti üksiti siis ka “EV 100 igas külas” kingituseks. Sellised uhked uksed andsid meile põhjuse Sulu külamajja sõita, et rääkida nii uste tagasisaamisest kui ka Sulu külaelu muredest ja rõõmudest lähemalt.
Sulu külamajja oli kogunenud päris arvestatav hulk rahvast, nende hulgas ka kaks kuuest külas elavast lapsest.
Alustasime oma juttu küllatuleku peapõhjusest, kabeliustest. Nende tagasisaamisel on suurt rolli mänginud Jürgen Kusmin, kes rääkis, et uksed pärinevad Velise Maydellide kabelist, mis oli 1880. aastal ehitatud mõisaomaniku ja tema proua matusekabeliks. Ustel on kujutatud Maydellide ja Rosenite (mõisaproua suguvõsa) vapid. Uksed ise on aga vanemad, kunstiteadlaste hinnangul pärinevad need 16.-17. sajandist, mis tähendab, et Velise kabelisse on need uksed mujalt toodud.
1960-ndatel viidi kabeli uksed tollase muinsuskaitseameti poolt Tallinnasse. Ilmselt oli mõte neid kusagil vanalinnas ära kasutada, kuna vanalinna ülesvuntsimine olümpiamängudeks hakkas varakult peale. Jürgen Kusmin sõnas, et nende õnneks uksi ette panna ei jõutud. Kus need vahepeal olid, seda aga keegi ei tea ja uste ümber olnud portaal on aegade tuules kaotsi läinud. Aastaid eksponeeriti uksi Tallinnas Hobuveskis. Kes sinna etendusele sattus ja teadis, oskas neid seal teiste hulgas märgata. Paar aastat tagasi läks aga Hobuveski remonti ja Tallinna Linnamuuseumis töötav Velise juurtega Annely Miil andis märku, et oleks õige aeg uksed muuseumi hoidlast tagasi saada.
Jürgen Kusmin sõnas, et nad hakkasid siis Velise Kultuuri ja Hariduse Seltsi kaudu läbirääkimisi pidama erinevate ametiasutustega. Esialgne plaan oli uksed tuua Sillaotsa talumuuseumi, kuid läbirääkimised võtsid kaua aega ja muuseum väsis vahepeal ära. Nii sattusidki Velise kabeli uksed hoopis Sulu külamajja, kus on nende eksponeerimiseks päris hea koht. On ju külamaja olnud kunagine mõisa rehehoone, nii et ajalooga uksed on ajalooga paigas.
Jürgeni sõnul on paljud küll küsinud, kas on plaan uksed konserveerida ja kabelisse tagasi viia, kuid esialgu seda mõtet ei ole. Enne on palju suuremaid muresid, mis lahendada tuleb, aga Jürgen lubas, et kui maailm parandatud on, siis on kabeli ja uste taastamine kohe esimene töö pärast seda. Senikaua ootavad kaunid uksed vaatajaid Sulu külamajas.
Kuid Sulule ei tasu vaid nende uste pärast minna. Sulu külavanem Aile Pajula rääkis, et neil on praegu kolmeaastane jätkuprojekt Leaderi projektile “Koolitustega sidusama külakogukonna poole”. Selle toel tehakse keraamikakursusi, mida juhendab Piret Marks. Keraamikaahjust saaks lausa pikemalt rääkida ja omaette vaatepilt on selle töötamine. Sisuliselt iga kord helistatakse siis Ailele, et kas kõik on ikka kontrolli all, kuna korstnast on tuli ju väljas.
Külamajas toimuvad ka toiduvalmistamise kursused, mis on nii populaarsed, et isegi väljaspool projekti on kokku saadud, et näiteks kastmeid valmistama õppida. Koostööd tehakse MTÜ-ga Wäega Wärk, kes korraldab külamajas suviti pärimuspäevi.
Erinevaid sündmusi on Sulul aga mitmeid. Iga viie aasta tagant toimub külakokkutulek. Järgmine aasta tähistataksegi Sulu küla 630. aastapäeva. Läbi on viidud ka perepäevi, erinevaid töötubasid ja alates 2005. aastast, kui Aile külavanemaks sai, on traditsiooniliseks ürituseks vastlapäev. Traditsioonide hulka kuulub muidugi ka ühiselt jaanipäeva pidamine, talviti käiakse teatris ja sügisel käivad Kultuurisügise raames Sulul huvitavad esinejad. Sel aastal kavatseb Sulu esimest korda osa võtta valla kohvikupäevadest.
Külaelust oli Aile rääkima kutsunud kohalikud ettevõtjad – Anu, Tõnis, Silver ja Mart koos oma naise Viirega. Anu on abikaasa pere kaudu Sulule juurdunud. Tõnise ja Mardi pered on olnud Sulule sisse rännanud, kuid neid on alati seal koheldud kui omasid. Tõnis lisas, et teda tõi Sulule esiteks kaunis jõeäärne koht ja teiseks asjaolu, et Märjamaa on võrdlemisi heal järjel ja ääremaaks seda lugeda ei saa. Natuke võiks ta küll nuriseda selle üle, et vald ei ole piisavalt palju osanud majandusbuumi aega ära kasutada ega ettevõtjate jaoks majanduskeskkonna eest hoolitseda.
Hea tahtmise juures on mitmed Sulu elanikud suutnud oma tööelu korraldada nii, et ei pea nii palju kodunt kaugemal tööl käima. Näiteks teeb Silver oma ettevõttega Abimehe OÜ kõiki töid, mis parasjagu teha on vaja: olenevalt aastaajast kas metsalõikust, ehitust või transpordiga seonduvat. Kuidas selline kodulähedane töö välja tuleb ja kui suureks töömaht kasvab, seda näitab aeg, kuid Silver on veendunud, et ka kohapeal saab väärtusi luua ja ideid välja käia. Selleks ei pea kusagil linnas olema.
Mart koos naise Viirega on loonud väikese kohapealse ettevõtte Viirelind OÜ, mis tegeleb peamiselt vabalt peetavate kanade munade tootmisega. Neljas aasta läheb ka mesinduses. Ka neil on oma ettevõttega siht silme ees, et ei peaks Tallinnas iga päev tööl käima. Selle nimel tuleb iga päev tööd teha. Ja sõna otseses mõttes iga päev, 365 päeva aastas. Mart naeriski, et kui viitsid, siis teed ja annad süüa, kui ei viitsi, siis ikka teed ja annad süüa.
Sulu eripärad külalislahkusest lehmadeni välja
Sissekirjutuse järgi elab Sulu külas hetkel 30 inimest ja lapsi on nende hulgas kuus. Pool elanikest on sisserännanud, kuid kõik inimesed on Aile sõnul Sulule juurdunud ja külaelusse põimitud. Teiste arvates on siin suur roll just Ailel endal, kes on ääretult külalislahke ja sõbralik inimene. Talle olevat ka raske milleski ei öelda – kui vähegi aega on, tuleb külarahvas igas töös ja toimetuses kaasa. Erinevaid talgutöid on ühiselt tehtud päris palju. Näiteks korrastatud külaplatsi, teeääri puhastatud, puid tehtud, sauna värvitud ja lehti riisutud.
Aile sõnul on neid külas just paras hulk, et jõuab üksteisega suhelda ja rääkida. Seda üksteisega suhtlemist peab ta üheks suurimaks väärtuseks üldse.
Jürgen lisas, et eks juurte tunnetamine avaldab ka mingit mõju, kas ollakse selle paigaga seotud näiteks tänu suvekodule põlvkondi tagasi või ollakse jõudnud juba mõnusalt juurduda. Naabrid on ka parajas kauguses, tuli küll paistab, kuid on piisavalt privaatsust, ja kui tahad seltsi, siis pole ka kaugele minna.
Tühje maju on Sulul vaid paar tükki. Hiljuti osteti Sulul asuv Haimre mõisa karjalaut ära ja uutel omanikel on suured plaanid, kuid eks muinsuskaitse all olev hoone vajab kõvasti aega ja kannatlikkust.
Kunagi on Sulul asunud ka tellisevabrik, paberiveski ja kirik. Jürgeni sõnul on see vaid aja küsimus, kui Sulu oma kivikirve ka üles leiab. Ümberkaudu on neid kiviaegseid asulakohti ju välja tulnud ja pole üldse võimatu, et sellise jõe nii viljakatel muldadel võis mõni asula olla, lihtsalt faktiliselt on see veel tõendamata.
Sulu eripäraks on arteesiakaevud kõigis taludes, mis on väärtus omaette. Puhas põhjavesi tuleb ise maapinnale, nii et Viire sõnul on neil kõigil justkui oma nõiakaev õuel. Suur pluss on ka see, et Aile peab väikest lehma, keda lüpstakse käsitsi ja kellele ei söödeta tervet Mendelejevi tabelit sisse, nagu Viire sõnas. Aile lisas, et ju on talle see traditsiooniline elulaad niivõrd oluline, et veel ta lehmast loobumisele küll ei mõtle, kliente on tal ka piisavalt.
Kui vaid teed korda saaks
Kuid igal paigal ja külal on peale rõõmude ka oma murekohad. Ja enamasti on need väga sarnased ning ei erine siin teistest ka Sulu. Suurimad mured on ikka seotud interneti ja teedega. Jutte sellest, et maale saab kiirema interneti, on küll olnud, kuid seniajani tuleb Anu sõnul levi mööda maja taga otsida.
Teede kohta sõnas Mart küll naljaga pooleks, et kui olla kodus, siis ei taha sageli kodunt välja minna, kuna tee on halvas seisukorras, ja kui oled kodunt eemal, siis ei taha koju tulla, kuna tead, et tee on halvas seisukorras. Teel olev killustik kipub ka auto tagumistesse ratastesse lendama, nii et Mardile on töökojas sõna otseses mõttes ämbriga osa sellest teest kaasa antud.
Praegu on tee täitsa läbitav, kuid vahepeal oli aeg, kus tuli läbi Valgu Sulule sõita, kuna otsetee oli liiga kehvas seisukorras. Tõnis sõnas, et nad on ka valla poole pöördunud, allkirju kogunud, kuid sellest ei ole abi olnud. Anu sõnaski, et lihtne on leida vabandusi, kuid tegelikult tuleks otsida võimalusi.
Teehoolduse kohta ei ole Ailel halba sõna öelda, seda tehakse võimaluste piires hästi, kuid ei arvestata sellega, et aastaaegade vaheldumine lõhub teid ja need tolmavad tohutult. Kõigi soov ongi, et Märjamaa vald võtaks eesmärgiks saada kõik valla teed vähemalt tolmuvabaks.
Kui jutud kohvi ja maitsva rabarberikoogi taga räägitud said, tegime väikese tiiru küla peal. Haimre mõisa kõrvalmõisa valitsejamaja juures „tervitas“ meid uhke kivist lõvikuju. Renoveeritud muinsuskaitse all olev mõisahoone on aga veelgi uhkem. See kaunis mõisahoone on hetkel müügis. Kohe kõrval asuv Silla talu on hiljuti müüdud ja loodetavasti moodustavad need hooned ja ka nende omanikud tulevikus mõnusa koosluse.
Üle jõe asub kohe Mardi ja Viire pere talu, kus nad peavad kanu. Ja neid on palju, 751 on noori kanu ja vanemaid on umbes 500. See on ikka päris vägev vaatepilt korraga nii suurt hulka kanu näha. Ühes ruumis on neil noored, alles munemist alustavad kanad, teises ruumis on aga juba munevad kanad, kuked ja ka kalkunipaar. Näeme ära ka selle, kus kanad munemas käivad ja kuidas munad sealt karpidesse jõuavad.
Õues tiigi peal elavad neli hane ja kaks parti, kes uhkelt kohale ruttavad, kui peremees neile süüa tahab pakkuda. Oma osa nõuab ka kass ja paar haugatust teeb koer, kui tema valvatavale uksele liiga lähedale liigume.
Talust üle tee asub aga külaplats, kus uhkeks ehteks on küla kivi. Kohe platsi kõrval asuva silla kohta rääkis Aile, et selle kordategemisest saab sügisel kuus aastat ja jõel olnud kunagi ka koolmekoht.
Sulu on kaunis küla, kus on palju, mida vaadata, ja üritusi, millest osa võtta. Sealne külarahvas, eesotsas külavanemaga, on ääretult soe ja südamlik. Saaks veel vaid need teed ja internetiühenduse korda, oleks tegemist täiesti ideaalse elukeskkonnaga.
