Mari Tammar
Hüpnosünnitus on maailmas üha laiemalt leviv sünnitusabi praktika, mis õpetab, kuidas oma beebi võimalikult pehmelt ja loomulikult ilmale tuua. Väidetavalt on nii prints Williami kaasa Kate Middleton kõigi oma kolme lapse kui ka prints Harry kaasa Meghan Markle oma esiklapse sünniks sama meetodi abil valmistunud.
Hüpnosünnitus on laiapõhjaline sünnituseks ettevalmistav programm, mis kätkeb endas praktilisi teadmisi sünnituse kohta, erinevate lõdvestus- ja hingamistehnikate õppimist, ent ka positiivset mõtteviisi. Sageli antakse põlvkonnalt põlvkonnale edasi hirmu, et sünnitus on raske ja valus, ent hüpnosünnituse filosoofia järgi võib sünnitus olla loomulik ja pehme, vahel ka valutu kogemus.
„Naise keha oskab tegelikult sünnitada, see on looduse poolt nii ette nähtud,” räägib hüpnosünnituse koolitaja Kiia Paal last ootavatele paaridele, kes on kogunenud hüpnosünnituse tutvustustundi. Sätin ennastki helgesse ja kreemikasse tuppa, kus igaüks saab keset patju, vaipu, tumbasid ja tugitoole endale mugava koha valida. (Olen kuulajatest ainus naine, kellel pole beebikõhtu ja noort isa käevangus.)
„Hüpnosünnitus ei tähenda seda, et naine sünnitaks hüpnoosi all ega saaks oma sünnitust kontrollida – just vastupidi. Hüpnosünnituse juures on naine väga teadlik, mis tema kehas toimub ja ta saab ise protsessi juhtida,” selgitab Kiia, kes on sertifitseeritud hüpnosünnituse koolitaja ja ka kaks enda kolmest lapsest selle tehnika abil ilmale toonud.
Sõna hüpnosünnitus tuleneb sellest, et naine on sünnituse ajal maksimaalselt lõdvestunud ja töötab oma keha ja instinktidega kaasa. Sellesse seisundisse aitavad teda viia enesesisendused, õige hingamine ja eelnevalt omandatud lõdvestustehnikad.
„See on keha ja meele koostöö,” räägib Kiia ja lisab, et naine viib end sellesse seisundisse ise ehk rakendab enesehüpnoosi. Samas ei välista hüpnosünnitus meditsiinilist abi, enamasti sünnitataksegi sünnitusmajas meditsiinilise järelevalve all.
Esmane, millega hüpnosünnituse kursustel tegeletakse, on sünnitusega seonduvad hirmud. „Suurim kingitus, mida emad saavad oma tütardele teha, on sisendada neile sünnituse osas rahu ja enesekindlust. Õudusjuttude rääkimisega võetakse last ootavalt naiselt justkui õigus tema enda sünnikogemusele,” selgitab Kiia.
Hüpnosünnitus on justkui sünnituspsühholoogia, mis on väga sarnane spordipsühholoogiaga. „Selleks, et lõdvestustehnikad jääksid sinu kehamällu, tuleb neid harjutada, nagu harjutatakse pillimängu või treenitakse spordivõistluseks,” räägib Kiia. Ideaalne aeg hüpnosünnituse kursuse läbimiseks oleks raseduse keskel, et keha jõuaks õpitu omandada, aga võib alustada ka varem ning abi on tehnikatest ka üheksandal raseduskuul alustajatel.
Spordipsühholoogia ja hüpnosünnituse ühisosa on ka positiivsed enesesisendused ja visualiseerimine. Ühtlasi õpitakse programmi käigus sünnituse füsioloogiat ja anatoomiat nagu tavalises perekoolis.
Tutvustustundi kogunenud peredele selgitab Kiia, kuidas emakas kokku tõmbub ja siis jälle avaneb ning kuidas liikudes ja püstisemates asendites gravitatsioon sünnitust toetab. (Selili asendis tuleb naisel gravitatsioonile vastu töötada.) Samuti räägib ta oksütotsiinist (armastushormoonist) ja endorfiinist (looduslikust valuvaigistist), mida meie keha toodab ja mis sünnitust toetavad. „Kõik, mis seostub armastusega, aitab last sünnitada,” ütleb Kiia ja lisab, et meeste roll on sünnituse juures väga oluline.
Lisaks massaažile ja hellitustele, mida mees saab naisele sünnitusel jagada, saab ta naisega koos teha hingamisharjutusi, lugeda ette afirmatsioone ja visualiseerimisharjutusi. Kuna sünnitustoas on oluline luua toetav atmosfäär ja paari ootused ja vajadused ämmaemandaga läbi rääkida, on mehe roll olla sünnituse juures ka diplomaat, logistik, toitlustaja, DJ, sisekujundaja jms.
Rahuliku sünnituse eelduseks nimetabki Kiia vaikust, rahu, soojust, turvalisust, hämarust ja privaatsust. Eesti sünnitusmajades on personali teadlikkus hüpnosünnituse tehnikast üha enam kasvamas. Samas on oluline, et pere oskab küsida endale vajalikke küsimusi ja oma ootusi personalile väljendada, et tekiks sõbralik ja toetav koostöö.
Tänaseks on Eestis hüpnosünnituse koolituse läbinud üle 400 paari, kelle sünnituslugusid lugedes ja kuulates saan kinnitust, et tõepoolest on loomulik ja pehme sünnitus võimalik.
Merli, Siimu ja Johanni lugu
Merli on Raplast pärit noor naine, kes on lõpetanud Rapla ühisgümnaasiumi ja läinud edasi õppima Tallinna. Kuigi Raplas ta enam ei ela, käivad nad abikaasa Siimu ja väikese Johanniga siin sageli. Kohtun nendega Rapla lastepargis, kus nad on seitsmekuuse Johanniga jalutamas.
„Kui me esimest korda hüpnosünnituse kuulutust nägime, siis me tegime selle üle nalja ja mõtlesime, et mis asi see veel on,” ütleb Siim, kes tunnistab, et nad alguses mõtlesid, et on Merliga selle jaoks liiga realistid. Lugenud selle kohta aga artikleid, mõtles Merli, et miks mitte proovida, uusi teadmisi annab see kindlasti.
„Me olime kaks korda hüpnosünnituse loengus ära käinud ja sattusime tavalise perekooli loengusse. Seal jäi meile kõrva ainult see, kui palju valu meid ees ootab. Hüpnosünnituse loengus räägitakse aga sellest, et see on loomulik asi ja üldse ei peakski valus olema,” räägib Siim, mille poolest kaks lähenemist tema jaoks totaalselt erinesid. „Sünnitus on loomulik osa naise elust ja see ei saa olla valus,” ütleb Merli, lisades, et õppinud bioloogiat, tundus talle hüpnosünnituse lähenemine igati loogiline.
Nemad alustasid hüpnosünnituse koolitusega raseduse neljandal kuul ja olid kodus igati eeskujulikud harjutajad. Nad võtsid ka järeleaitamistunde ja värskenduskoolitust vahetult enne sünnitust. „Me võtsime sellest maksimumi,” ütleb Siim ja seda tõestas ka väikese Johanni sündimise lugu.
Pidulikul päeval, kui Johann sündima hakkas, tegi Merli rahulikult kodus Napoleoni kooki. „Tundsin ühel hetkel, et natuke kahtlane tunne on, aga sellist ebamugavustunnet võib tunda aeg-ajalt iga rase. Nii ma küpsetasin neid Napoleoni koogi laaste edasi. Vahepeal hingasin ja mõtlesin, et ega see vist veel see asi ei ole,” jutustab Merli. Mingil hetkel oli ta siiski Siimule kirjutanud ja öelnud, et kuidagi imelik on ja midagi vist toimub, et jube tihti on. Siim oli siis küsinud, et kui tihti siis. „Noh, kolmeminutiliste vaheaegadega,” oli Merli vastanud. Siim siis uuris, kas ta on ämmaemandale teatanud, aga Merli selgitas, et ei ole, sest ta pole kindel, kas see on sünnitus. „Aeg-ajalt midagi tuikab, aga see on ka kõik,” oli ta Siimule öelnud.
Kui Siim koju jõudis ja hakkas äpiga mõõtma, tuli välja, et tuhud käisid juba vähem kui kolmeminutiliste vahedega. „Ma olin vahepeal kontakteerunud ka ämmaemandaga, aga ta ütles, et vara veel haiglasse minna, sest ta ei kuulnud neid hääli, mida ta ootas – Merli ei teinud häält,” jutustavad mõlemad.
„Ma helistasin uuesti ämmaemandale ja ütlesin, et meil on juba kaks kuni kaks ja pool minutit need tuhud, et äkki oleks ikka aeg haiglasse hakata minema. Ämmaemand palus minna Merli kõrvale, et kuulda, mis häält Merli tuhu ajal teeb. Merli ainult nohises. Ämmaemand palus siis kõhtu kirjeldada. Ma siis rääkisin, kuidas see lainetab tuhude ajal ja siis ta ütles, et hästi, saame haiglas kokku,” jutustab Siim.
„Sõitsime siis haiglasse ja läksime sünnitustuppa. Seal siis ämmaemand vaatas, kaugel avatus on, ja kui Merli laua peale läks, hakkasin mina neid hüpnosünnituse asju kotist välja otsima. Meil olid LED-küünal, kaelatugi, kõlar, mõtlesin, et hakkan kardinaid ette ja muusikat käima panema, nagu meil oli sünnitusplaani koostades kokku lepitud.
Aga ma jõudsin ainult küünla välja võtta, isegi mitte käima lülitada, kui ämmaemand küsis, mis asendis Merli sünnitada soovib. Ja siis Merli istus järile, ja mina läksin talle selja taha ning kahe pressiga oli laps väljas,” räägib Siim. Ka selle kahe viimase pressi ajal ei teinud Merli mingit häält. Hingas rahulikult nina kaudu lapse välja. „Haiglas jõudsime olla 23 minutit. Ämmaemand ütles, et tõeliselt välja hingatud beebi,” lisab Merli.
„Kogu selle hüpnosünnituse kursuse eesmärk on õppida õigesti hingama ja oma keha lõdvestama. Sinu keha teab, mida teha. Kui sa suudad ise jääda rahulikuks, siis sa ei tõmba oma lihaseid pingesse ja beebi saab loomulikul teel sündida,” selgitab Merli.
Öeldakse, et hüpnosündinud beebid on rahulikumad ja seda Johann ka tõesti on.
Kui Merli haiglast koju jõudis ja tuhudega vaheldumisi küpsetatud Napoleoni koogi põhju nägi, pidi ta nentima, et need olid tulnud küll päris lapergused. „Aga maitse oli koogil ikka täpselt sama hea,” kiidab Siim oma kaasat.
Kristjani, Evelini ja pisikese Helena lugu
Evelin ja Kristjan on pärit Märjamaalt, nad on lõpetanud Märjamaa gümnaasiumi ja edasi asunud õppima Tallinna. Täna elavad nad taas Märjamaal. Oma hüpnosünnituse kogemustest kirjutab Evelin järgmiselt.
„Hüpnosünnitusest saime esimest korda teada sotsiaalmeediast. Käisime 2018 suvel tutvustavas loengus ja otsustasime sügisel kursuse läbida.
Alguses oli Kristjan skeptiline, aga pärast arutelu oli ta nõus sellest osa võtma. Käisime enne ja hüpnosünnituse kursuse ajal ka ITK (Ida-Tallinna Keskhaigla) perekooli loengutes. Peamine erinevus ITK loengute ja hüpnosünnituse vahel oli see, et ITK-s räägiti üldistest põhitõdedest, aga hüpnosünnitusel keskenduti rohkem enda sisemisele ettevalmistusele.
Tähtaeg oli meil 11.12 ja just sellel päeval hakkas mingi tegevus pihta. Midagi hullu algul polnud. Vaatasime koos telekat ning tundsin tuhusid. Alguses arvasin, et tegemist on n-ö libatuhudega, kuid kella kahest mõtlesin, et kuidagi kaua juba kestnud ja käisin duši all.
Kuna elame Märjamaal, äratasin umbes kell 3 mehe üles. Autosõidu ajal kuulasin terve tee hüpnosünnituse loengust saadud lõdvestusharjutust. Umbes 1 tunni pärast olime ITK-s ja mind kirjutati sisse 4.42.
Tuhud olid regulaarsed, aga avatus oli null. Otsustati, et mind jäetakse sünnieelsesse palatisse ja Kristjan läks veel tööle. Kuulasin terve aeg lõdvestusharjutusi edasi ja tänu harjutustele läks aeg kiiremini ja sain isegi natuke magada.
Umbes kell 11 oli avatus juba 3 cm ja mind viidi üle sünnitustuppa ning tunni pärast jõudis Kristjan ITK-sse tagasi. Siis läks õige trall lahti. Kristjan oli tänu koolitusele väga enesekindel ning nii muuseas jõudis ta palati koduseks muuta, nii nagu meile oli loengutes soovitatud. Meil olid kaasas valguspallid, LED-küünlad ja kõlar, kus kostis kogu aeg lõõgastav muusika vaheldumisi lõdvestusharjutustega.
Kuigi hüpnosünnituse kursusel tuletati korduvalt meelde, et kodus tuleb ka harjutusi korrata, ei olnud me ausalt öeldes kõige eeskujulikumad õpilased.
Sünnitusel oli mehest väga palju abi, sest ta oli koguaeg mu kõrval ning tuhude ajal aitas mul hingamist kontrollida.
Kell 16 oli avatus juba 6 cm ning umbes kell 18 täisavatus. Laps sündis kell 19.39 ning lapsega oli kõik suurepäraselt korras. Saime ilusti hakkama ilma valuvaigistite ja sekkumisteta. Meie eesmärk oli algusest peale, et sünnitus peaks olema loomulik ja meditsiinilist sekkumist me ei soovi.
Kuna tegemist oli meie esimese lapsega, valdas meid loomulikult sünnituse eel mingil määral teadmatus ning see oli ka üks põhjuseid, miks otsustasime hüpnosünnituse loengusse minna. Nagu eelpool kirjutatud, käisime samal ajal ikkagi ka ITK perekooli loengutes, sest arvan, et sünnituseks ei saa kunagi olla piisavalt ettevalmistunud. Kuigi hüpnosünnituse loengud olid põhjalikud ja seal õpitud harjutused aitasid sünnituse ajal lõdvestuda, oli samas väga palju kasu ka perekooli loengutest.
Hüpnosünnitus aitas meil õppida lõdvestuma ja vaimselt ettevalmistuda. Kuigi me kodus harjutusi väga palju ei korranud, siis isegi korra loengus läbi tehtud harjutustest oli sünnituse käigus palju abi. Tegemist on väga huvitava ja täiesti teistsuguse vaatega loomulikule sünnitusele.”
