Helerin Väronen
Tänavusel looduskaitsekuul “Igaühe loodusoihd” toimus laupäeval, 25. mail keskkonnameti korraldatud matkapäev Kõnnu järve matkarajal.
Vaatamata heitlikule ilmale oli matkalisi peaaegu suure bussi jagu. Oma 4,5 km pikkust matka alustasime Kõnnu järve matkaraja alguses Lohu külas. Seal ootas meid ka matkajuht Romet Vaino, kes tegi matkal väikseid peatusi, et rääkida, kuidas looduskeskkond mõjutab inimest nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja miks on oluline loodusmaastikke säilitada.
Loodust peab Vaino enda jaoks peegliks, mis võimaldab tal iseendaga paremini suhelda. Looduses olles vabaneb ta ühiskonna ootustest ja otsused, mis seal tulevad, on kooskõlas tema tõelise minaga. 99% oma eksistentsist on inimene elanud metsikutel maastikel, tehiskeskkond on uus nähtus, millega me kehad veel kohanenud pole. Kuigi loodus on sellest tingituna nii-öelda meile sisse kirjutatud, ei tunne mitte kõik end looduses kohe hästi. Selleks, et suhe loodusega saaks tekkida, peab inimesel olema igapäevane ligipääs loodusele, ja mentor, kes oleks looduses saatjaks.
Suhet loodusega võrdles Vaino suhtega kahe inimese vahel, mis vajab pidevalt tööd.
Jaapanist on pärit selline mõiste nagu metsakümblus, mis sisuliselt tähendab seda, et loodusesse minnakse avatud meeltega, proovitakse ruumi tajuda läbi kõikide oma meelte. Kasutades oma meeli, tekib kohalolu ja toimima hakkab parasümpaatiline närvisüsteem, mis tagab lõõgastunud oleku ja isetervenemise. Sellises režiimis peaks närvisüsteem olema enamuse ajast, kuid tänapäevane kiire elu tekitab ajule ohutunnet, nii et domineeriv on sümpaatiline närvisüsteem, mis pikapeale kurnab organismi välja ja viib erinevate haigusteni.
Immunsüsteemi aitab tugevdada looduses käimine ja teaduslikult on tõestatud, et puude õhu teel suhtlemise ajal erituvad terpeenid tekitavad inimeses teatud tüüpi valgeid vereliblesid, mis ebanormaalseid, haigusttekitavaid rakke tapavad. Üks päev metsas tõstab nende vereliblede taset poole võrra ja mõju kestab mitu nädalat.
Puud suhtlevad peale õhu üksteisega ka juurte abil. Tegemist on justkui metsainternetiga, kus liigub info näiteks läheneva kahjuri kohta. Lageraie tagajärjel keset lagendikku jäänud puid võiks aga sel juhul võrrelda kurttummadega, info ei jõua enam nendeni.
Nende juttude vahepeal olime jõudnud Kõnnu järve äärest rabamaastikule, kus Vaino rääkis, kuidas raba tähtsus inimese jaoks on aja jooksul muutunud. Kunagisest aukartust äratavast kohast on saanud nüüd paik, kuhu tullakse pakku liigse müra eest. Räätsadega rabas käimine on aga hea kohaloluharjutus.
Üks loodusega seotud teooriatest, mis ei ole veel kinnitust leidnud, on tähelepanu taastamise teooria. Õppides või tööd tehes kaob ühel hetkel tähelepanu, looduses aga võib tundide kaupa jälgida tähti või virmalisi. Need, kes saavad looduses puhkepause teha, suudavad oma ülesandeid palju paremini teha. Nii et lase loodusel oma tähelepanu köita, et olla produktiivsem.
Loodusega seoses ei saa üle ega ümber vaikusest, millest on saanud lausa loodusvara, mis aitab leida leevendust igasugustele elumuredele. Praegune elamuste ülemäärasus tekitab elamuste vaesust, pidevalt on justkui meelelahutust vähe ja ollakse rahutud. Vaikuses olles aga hakkad märkama detaile, elu avardub ja muutub suuremaks. Kiiresti liikudes näeme vaid väikest osa, vaikuses olles suudab aju palju rohkem vastu võtta.
Üks aspekt, mille Vaino veel välja tõi, on sõnatuks võtvad nähtused. Nende kogemine muudab inimese mõtted õilsamaks, saadakse aru, et ei olda siin ilmas üksi ja ollakse abivalmimad.
Veel enne matka lõppu ja viimaseid jutte läbisime koha, mille kohta võib öelda, et seal oli tehtud lagaraiet. Mitte lageraiet, vaid just lagaraiet. Justkui oleks tegemist olnud valgustusraiega, kuid viis, kuidas seda tehti, oli kummastav.
Vaino võttis matka kokku sõnadega, et olgu ilm milline tahes, loodus mõjub ikka hästi. Põhjanaabrid teevad uuringuid selleks, et proovida loodust lahti mõtestada kui tervishoiu üht alussammast. Halbade asjade ennetajana on loodus väga hea ja teadus teeb samme, et seda ka tõestada.
