Mari Tammar
Raplamaa rahvusvaheline koostöö maakondlikul tasandil; festivalide omavaheline koostöö; Raplamaa kui ühe terviku tunnetamine, Raplamaa lugu ja nägu väljapoole meid; Raplamaad tutvustavad koduloo õppematerjalid; noorte kultuurikonverents 2020 – sellised olid käramise teemad, millele hiljem lisandus ka keskkonna hoidmine.
29. mail toimus Rapla kultuurikeskuses arutelu „Raplamaa Kultuurikärajad 2019”, mis tõi kokku maakonna eri piirkondades ja valdkondades tegutsevad kultuuritegijad, et üheskoos Raplamaa kultuuri üle aru pidada. Sündmus viidi läbi Raplamaa Kultuurinõukoja algatusel. Päeva oli modereerima kutsutud Anneliis Kõiv.
Kultuurikeskuse kinosaali oli kogunenud rahvamajade ja muuseumide töötajaid, festivalide korraldajaid, valdade kultuurinõunikke, õpetajaid/juhendajaid ja organisatsioonide esindajaid.
„Saame kokku, et arutleda KOOS Raplamaa kultuurivaldkonna hetkeseisu ja tuleviku üle. Võtame teemadeks ühised suunad, tegemised ning KOOSTÖÖ erinevate valdkondade vahel. Leiame lahendusi, et Raplamaa mitmekülgne kultuurimaastik endiselt kestaks ja põnevaid avastusi pakuks ning räägime nii, et räägitu ka teoks saab,” seisis sündmuse üleskutses. Anneliis Kõiv, edastades korraldajate ideid, ütles, et päeva eesmärk on minna siit ära teadlikuma ja teotahtelisemana.
Igaüks sai endale valida meelepärase teema ja pärast tutvumist ja sissejuhatust koonduti gruppidesse, kus valitud teemat arutama asuti.
Rahvusvaheliste suhete grupis räägiti sellest, et pärast maavalitsuste laialisaatmist kadusid/katkesid ka kontaktid ja täna käib info kogumine ja maakonna tasandil suhete värskendamine. Küll on aga meie maakonnas tegutsevatel tantsu-, laulu- ja pillikollektiividel pikaajalisi sõprussuhteid väliskollektiividega. Neil külas käimine ja nende vastuvõtmine Eestis rikastab kollektiivi tegevust ja eriti reisid väljapoole tõstavad emotsionaalset laengut. Samuti toimub nende käigus vastastikku kultuuri- ja repertuaarivahetus. Ideedena pakuti välja, et võiks luua sõprussuhete kalendri ja kaardirakenduse, kus maakonna sõprussuhete võrgustik nähtav oleks.
Sündmuste ja festivalide korraldajate koostöögrupis nenditi samuti, et võrgustik neist inimestest vajaks paremat kaardistamist ja koordineerimist. Usuti, et vanad tegijad ja uued alustajad võiksid üksteist edukalt täiendada. Vanad saaksid anda edasi oma kogemusi ja kontakte, noored anda uusi ideid. Ühe ettepanekuna pakuti välja regulaarsete maakonna kultuuritöötajate kohtumiste laiendamist, ehk et nendele kohtumistele oleksid oodatud ka festivalide ja sündmuste korraldajad. Samas nenditi, et oma ringis pusijad ei tule tihti selle peale, et väljastpoolt üldse abi küsida.
Raplamaa loo ja näo üle mõtisklenud grupis käis kõige tulisem arutelu. Üheltpoolt öeldi, et me peaksime end turundades mõtlema kõigile ehk pidama silmas erinevaid sihtrühmi, teisalt oli seisukoht, et peaksime tegema valiku, millise looga me end siiski turundame. Ühe probleemina tõstatati ka see, et meil on tee ääres viitasid, mis suunavad tupikusse.
Uute ideedena pakuti välja interaktiivset pannood „Sündinud Raplamaal”, mis võiks asetseda näiteks Rapla kesklinnas ja millele vajutades saaks tutvuda kuulsate inimestega, kes on Raplamaal sündinud, ning kuulata neilt ka helinäiteid. Samuti pakuti välja turismiäpi loomine, mille abil saaks Raplamaa põnevate vaatamisväärsustega tutvuda. Käidi välja idee, et Raplamaad võiks reklaamida kui demokraatia hälli viitega muistsetele Raikküla kärajatele. Kokkuvõttes aga nenditi, et kõige olulisem on see, et me ise teaksime ja tunneksime oma kodumaakonda ning räägiksime oma piirkonna lugu suureks.
Keskkonnahoiu grupis räägiti sellest, et kõik festivali- ja sündmusekorraldajad peaksid rohkem mõtlema sellele, kuidas korraldada oma üritus keskkonnasäästlikult. Samuti räägiti sellest, et maakonna meened peaksid olema läbimõeldud, mitte suvalised plastmassvidinad, vaid midagi praktilist, mis leiaks korduvat kasutamist või mis kasutades jääkprodukti koguni üldse ei looks nagu näiteks seebid.
Kõiki neid teemasid hõlmava ideena pakuti välja pilootprojekti „Roheline Raplamaa” idee, mis koondaks enda alla nii haridusprogrammid, keskkonnateadliku näidisasula projekti kui ka keskkonnateadlike festivalide korraldamist. Arutati ka keskkonnateadlike perekondade seltsi loomist, keskkonnateadlikkuse tõstmise infolaudu sündmustel ning keskkonnahoidu tutvustavat sündmuste sarja.
Noorte kultuurikonverentsi töögrupis meenutati esmalt 2017. aastal toimunud konverentsi ja küsiti, mis on noorte kultuurikonverentsi eesmärk. Vastuseks leiti, et konverents aitaks maakonna noori ühendada ja neis maakonnatunnetust juurutada – identiteeditunnet, et me kõik oleme raplamaalased. Samuti oleks see sündmus, kus võiksid esineda (nii nagu ka eelmisel korral) Raplamaalt pärit noored tegijad, kes võiksid enda eeskujuga siin elavaid noori inspireerida ja julgustada. Ühe ideena pakuti välja, et tegelikult võiks toimuda samu eesmärke täitev sündmustesari ja võrgustikutöö.
Kõikides gruppides kerkisid aga varem või hiljem üles küsimused: Kes teeb? Kes võtab vastutuse? Kes kutsub kokku? Paraku on nii, et selleks, et miski saaks käivituda, on vaja käivitavat jõudu. Ent nii nagu Anneliis Kõiv korduvalt naljatas, jõutakse varem või hiljem härra Tehtagu juurde, kui vaid keegi ütleks, kus ta elab ja millisele uksele peaks koputama.
See umbmäärane „tehtagu” on põhipõhjus, miks paljud head ideed ei saa kunagi tehtud. Selleks, et asjad tehtud saaks, tuleks endal olla initsiatiivikas ja võtta vastutus, mitte veeretada seda umbmääraselt kellegi teise õlgadele.
Samas on kõik need inimesed, kes tol sündmusel saalis istusid, oma valdkonnas ja piirkonnas tõsised tegijad. Nad on juba täna haaranud väga palju initsiatiivi ja vastutust ja sageli teinud seda enda pere ja heaolu arvelt. Seda, et need inimesed võtaksid veel rohkem vastutust, paluda ei saa.
Küsisin endalt korduvalt, kas ja millisel määral olen mina valmis panustama ja endale vastutust võtma? Pean tunnistama, et suurt elevust ei tundnud. Olen alates algklassidest sündmusi korraldanud, laulnud, tantsinud, pilli mänginud, etelnud, toole tõstnud ja projekte kirjutanud. Tänaseks on minu fookus muutunud – ma hindan väga kõrgelt neid hetki, kui ma võin mitte midagi teha ja mitte kuskil olla. Küllap on mul teatud mõõt täis saanud. Ma arvan, et see tunne ei ole kultuurikorraldajatele võõras. Tean enda lähikonnas mitmeid, kes on suurest korraldamisest ja vastutamisest läbi põlenud.
Rapla uus abivallavanem Jüri Morozov ütles, et ametnikud peaksid kultuuri võimalikult vähe sekkuma, see on miski, mis peaks tulema meie seest. Olen filosoofilises plaanis sellega nõus, aga ainult kolmandale sektorile ja kogukonna aktiivile ei peaks kultuuritegemist jätma. Ka ametnikud ja süsteem tervikuna peaks tegijaid toetama. Mis puudutab maakondlikku mõõdet, siis seal on eriti vaja inimesi, kes seda tööd ja võrgustikke „aerofoto” tasandilt koordineerivad. Ka projektipõhine kultuuritoetamine ei ole jätkusuutlik ja on üks tegur, mis initsiatiivikaid kurnab.
Kokkuvõttes oli sündmuse idee väga hea ja iga põhjus kokku tulla ja ideid vahetada on tervitatav, ent teemade ring oleks võinud olla kitsam ja eesmärgid ehk konkreetsemalt sõnastatud. Välja sai öeldud aga palju põnevaid ideid ja kärajate protokoll peaks kõigi eelduste kohaselt jõudma ka Raplamaa Omavalitsuste Liidu lauale.
