Vivika Veski
Pahkla, Suurekivi, Naravere ja Maidla – mis ühendab neid nelja nii erinevat Raplamaa küla? Aga see, et nad paiknevad Raplamaal nelja ilmakaare tipus. Kuidas külas elatakse? Kus käiakse tööl ja poes? Kas serval elades tajutakse end ääremaana?
Neile ja teistele küsimustele püüavad vastust leida ilmakaarekülade lood. Seekord tuleb juttu „põhjast” ja „idast” ehk Pahklast ja Suurekivist.
Pahkla
Kes vene ajal Rapla rajoonis elanud, mäletavad Pahklat kui suletud sõjaväetsooni, kuhu tavainimesi ei lubatud. Kunagist Pahkla raketibaasi meenutavad betoonangaaride varemed, mis kohati on võetud kasutusele prügimäena. Keset metsa paiknenud viiekorruselist maja, kus ohvitserid peredega elasid, pole alles enam isegi varemena. See on lammutatud. Kuni see püsti seisis, korraldas Kaitseliit majas õppusi – harjutati linnalahingut ja köitega laskumist. Nüüd meenutab hoonet vaid veel kruusaplats, mille loodus peagi endasse neelab.
Aga loodus on Pahkla mail vägev. Asub ju seal metsa sees ka Eestimaa Kivide Kuningas ehk Pahkla Suurkivi. Kõige suurem Eestis ta siiski ei olevat, aga vägev on sellegipoolest – peaaegu viis meetrit kõrge, kümme meetrit pikk ja kaheksa meetrit lai.
Kivi otsa viib trepp, millel käsipuugi küljes. Kivi on pealt nii lame ja sile, et sinna saab mitte üksnes piknikulaua katta, vaid seal soovi korral tantsugi lüüa. Pahkla mõisasaksad olla seda omal ajal teinudki. Legend räägib, et ükskord kukkunud sealjuures kivi lõhestavasse prakku mõisahärra kulduur või -kett, mis pidavat seal tänaseni olema.
Pahkla Suurkivi lähedal on veel mitu nimega kivi: Mari Nutukivi, Mägrakivi, Ussi põllu suurkivi.
Eesti looduse infosüsteem annab teada, et Mari Nutukivi teatakse veel Neitsi Leinakivi ja Vaeslapse Leinakivi nime all. Kõik need kivid ja seda ümbritsev mets asuvad Pahkla maastikukaitsealal, mille Kohila vald moodustas kümme aastat tagasi. Pahkla rabakivirahnude ala loetakse ühtlasi ürglooduse objektiks.
Teabetuba keset küla
Kõik need kivid ja angaarid asuvad aga metsa sees. Kohila poolt tulles toob tee kõigepealt hoopis Pahkla küla keskusesse, kus pilku paeluvad vana koolimaja ja kenasti hooldatud külaväljak värvikireva lillepeenraga. Koolimaja ees on mälestuskivi Estonia teatri asutajale Theodor Altermannile. Pisut eemal paistab paar kortermaja.
Väljaku servas seisab tagasihoidlik silikaattellistest maja, mille kohta silt annab teada, et tegu on Pahkla teabetoaga. Maja näeb välja, nagu võinuks seal varem tegutseda pood, ja tuleb välja, et nii oligi. Aga ehitatud on see 1930-ndail aastail hoopis vennastekoguduse palvemajaks. Pärast poodi asus majas põllumajandusühistu kontor, kuid siis lõpetas ühistu tegevuse ning 2000. aastal asutas Kohila vald majja küla teabetoa, mis tegutseb siiamaani.
Teabetuba on avatud kõigil tööpäevadel. Meid võtab vastu sealne töötaja Nelli Talas. Ta räägib, et alguses käisid teabetoas rohkem lapsed ja noored – see oli siis, kui kodudes veel väga arvuteid ja internetti polnud, kuid teabetoas sai neid kasutada. Kuid nüüdki tullakse arvutisse vahel näiteks midagi printima.
Rohkem aga koguneb teabetuppa nüüdsel ajal vanemaid inimesi, kes tööpäeva ajal kodus. Tullakse juttu rääkima, lehti lugema. Nelli mainib, et mõni tuleb kasvõi aiamaalt puhkehetkeks teabetuppa istuma.
Kolmapäeva lõuna paiku loeb Tiit teabetoas lehti ja läbi tuleb Elle. Kumbki pole põline Pahkla ega Kohila valla elanik, kuid mõlemad on Pahkla eluga väga rahul.
Elle on Pahklas elanud 12 aastat. Ta räägib, et on alati Tallinnas töötanud ja plaanib samamoodi ka jätkata. Elada tahab aga maal. Nii ta asuski omal ajal otsima sobivat kohta, mis oleks kena ja kõrvaline, kuid samas Tallinnast mitte liiga kaugel. Nii ta Pahkla leidiski.
Nelli ise aga elab Pahklas 1988. aastast alates.
Umbes kord kuus saadakse Pahkla teabetoas kokku – peetakse kellegi sünnipäeva või tähistatakse midagi, näiteks munapühi. Kohalikuks rahvaks loetakse aga lisaks Pahklale ka Angerja küla elanikke. Piirkonnas tegutseb ka Angerja-Pahkla haridusselts. Suuremaid rahvaüritusi korraldabki teabetuba koos seltsiga. Peetakse ühiseid jaanitulesid, suviseid spordipäevi Angerja karjääris, vastlapäeva on tähistatud koos Salutaguse rahvaga. Tänavu jäi vastlapäev küll vahele, kuna lund õieti polnud.
Lisaks aga osaleb suurematel üritustel ka Pahkla Camphilli küla rahvas ning kui neil sügisene lõikuspidu on, kutsuvad nad külarahvast enda juurde. Pahkla Camphilli külas elavad kogukonnana koos töötajate ja vabatahtlikega erihoolekannet vajavad täiskasvanud. Kuid nad pole siiski üksnes hoolealused, vaid kõik teevad ka jõukohast tööd, näiteks aiatööd, kootakse vaipu, valmistatakse küünlaid, lüpstakse lehmi, tehakse puutööd ja palju muud.
Abivalmis külarahvas
Tavatööd Pahklas ega Angerjal pakkuda pole. Ainuke ettevõte on väike keevitustöökoda. Veidi eemal on ka karjalaut, kus kasvatatakse lihaveiseid. Tööl käib Pahkla rahvas Tallinnas ja Kohilas. Poes käiakse peamiselt Kohilas, kuigi ka veidi lähemal Prillimäel on kauplus olemas. Kohilasse sõidetakse ka jalgrattaga, aga üldiselt peab iga külaelanik arvestama sellega, et maainimese varustusse kuulub auto. Koolibussid küll käivad Pahklasse iga päev, aga seda muidugi ainult kooliajal. Liinibuss tuleb kaks korda nädalas – kolmapäeval ja reedel.
Samas aitavad autoomanikud hea meelega autota naabreid, on Nelli kogenud.
Nii Nelli, Elle kui ka Tiit kinnitavad, et ääremaalastena Pahkla inimesed ennast ei tunne. Tallinn on lähedal ja vallakeskus Kohila veel lähemal. Kohila vallavalitsusega aitab ühendust pidada teabetuba. Kui kellelgi on vaja vallavalitsusse pöörduda, ongi seda kõige mugavam teha teabetoa kaudu. Ja valdki saadab oma info teabetuppa.
Pahklas on hea elada, ütlevad Nelli, Elle ja Tiit. Nad tõdevad, et vastupidiselt maaelu kohta käivale eelarvamusele pole neil ka joodikuid, kes kuhugi koguneksid ja külarahu häiriksid.
Teabetoa perenaine Nelli kinnitab, et Pahklas elavad toredad inimesed. Vahel tuleb ka omavahelisi ütlemisi ette, aga kui kellelgi on abi vaja, tulevad kõik appi, hätta ei jäeta kedagi.
„Ja väga tublid on kõik,” lisab Nelli. Ta soovib ainult, et ka noored võtaksid rohkem üritustest osa.
Pahkla – küla Kohila vallas
185 elanikku
Angerja-Pahkla alade asustus arvatakse pärinevat juba muinasajast. Pahkla küla on esimest korda mainitud 1433. aastal, tolleaegse nimetusega Pachel.
Kool avati Pahklas 1868. aastal. Pahkla kool lõpetas tegevuse paar aastat pärast oma 90. sünnipäeva – aastal 1962.
1960. aastate lõpus rajati Pahkla metsa enam kui 200 hektarile Nõukogude armee raketiväebaas.
Allikas: http://kohila.kovtp.ee, Vikipeedia
Kas Pahkla on ääremaa?
Ei ole, sest Tallinn ja Kohila on lähedal ja kõik pääsevad sinna liikuma, kellel vaja.
Suurekivi
Suurekivi külla jõudmisest annab märku suur kivi tee ääres, sildiga „Vahastu Suurkivi”. Nii nagu põhjakaare küla Pahkla, hoiab ka Suurekivi naabriga kokku, käies tihedalt läbi. Pahkla on aga ise suurem keskus, Suurekivi jaoks on aga keskusega küla Vahastu, kus asuvad nii Trehvamise Tare nime kandev külamaja kui ka kirik ja pood. Trehvamise Tares asub ka raamatukogu. Samuti tegutseb Vahastus vabatahtlik päästekomando. „Oleme Vahastuga nii koos, et on ainult mõtteline piir,” ütleb Vahastu, Suurekivi ja Põlliku külavanem Karine Rajasaar, kes ise elab samuti Suurekivil.
Suurekivi on hajaküla, talumajadega metsade ja põldude vahel. Ka Karine kodu ümber Vesti talus leidub nii metsa kui ka põldu, kuid kõige rohkem hakkavad silma hoopis võimsad tohutute võradega tammed ja laiade lopsakate okstega kuused õueservas.
Saabujat tervitavad kõigepealt eakas prantsuse buldog nimega Kiki ja kassid, kes kolisid Vestile omaalgatuslikult naabrite juurest. Eemal koplis söövad rohtu kaks hobust, keda pere peab samuti lemmikloomadena.
Karine pere kolis Suurekivile viis aastat tagasi, tema abikaasa esivanemate tallu. Pärit on Karine Tallinnast, kuid alates seitsmendast eluaastast elas Kaius.
Karine räägib, et Suurekivi puhul ongi enamasti nii, et emb-kumb perest on kohalikku päritolu. Kuid külas on ka maju, mida kasutatakse suvilana.
Kauaoodatud Türi bussiliin
Nagu külades tänapäeval sageli, moodustavad Suurekivi elanikest suure osa pensionärid. Noori peresid on neli-viis. Ja noorteks külaelu mõttes loetakse ka neljakümnendais-viiekümnendais eluaastais inimesi.
Lapsi on neli, kes aga õnneks kahekaupa omavahel vanuse poolest sobivad.
Külas tegeldakse üksjagu põllumajandusega – haritakse põldu, kasvatatakse lambaid. Kuid Suurekivil leidub endiselt peresid, kes peavad ühte lehma – koguni kaks sellist. Kanu kasvatavad mitmed.
Tööl käiakse nii Tallinnas kui ka Türil ja Paides. Karine ise töötab Türil. Kohale saadakse eeskätt autoga, kuigi Türi poole viiv tee on endiselt kohati mustkatteta. Ometi on nüüd avatud ka bussiliin Türile. Selle eest seisis Rapla vald. Kord nädalas, reedel, sõidab buss hommikul Türile ja lõuna paiku tagasi. Parasjagu jõuab käia nii poes kui ka arsti juures, kellel vaja. Hoolega busse klapitades õnnestub isegi Paidesse põigata. Karine ütleb, et see oli Vahastu ja Suurekivi rahva soov, et saaks bussiliini Türile.
Mobiili- ja internetileviga on piirkonnas nii ja naa. Karine ei kurda. Tema saab isegi kodus töötada, teha kodutööpäevi. Samas mõnes teises talus ei avane isegi ajalehed arvutis alati korralikult. Isegi Vahastu avalikus internetipunktis jätab levi soovida. Kõrvalt läheb seal mööda küll valguskaabel, kuid seda sisse tuua pole õnnestunud.
Seltskondlik Suurekivi
Kuigi palju tegutsetakse koos Vahastuga, käib Suurekivi rahvas ka omavahel eraldi läbi. Karine ütleb muheldes, et Kaius kortermajas elades polnud tal pooltki nii aktiivset seltsielu kui nüüd Suurekivil. Osa peredega tuldi Suurekivile tagasi enam-vähem samal ajal. Nendega saadaksegi peamiselt kokku, käiakse kordamööda üksteise pool, lapsed kaasas, tehakse koos näiteks süüa.
Karine räägib, et osale inimestele meeldib maal küll väga suvel, kuid leitakse, et sügisel pimeduse saabudes on hirmus. Tema aga naudib eriti sügist.
Karine meenutab, et kui nad omal ajal Tallinnast Kaiu kolisid, kuna vanemad said kolhoosist tasuvamat tööd, oli tema tohutult vastu. Õde leppis paremini. Ta ütleb naerdes, et nüüd on tema ainsana neist piirkonda alles jäänud.
Kaua kuulusid Vahastu ja Suurekivi Kaiu valda, kuid haldusreformi käigus liitus Kaiu Raplaga. Vahastu kandis leidus ka neid, kes oleksid Türit eelistanud, ajalooliseltki on millalgi sinna kuulutud. Aga enamikule sobis ka Rapla.
Karine leiab, et tegelikult vahet pole, kas olla koos Rapla või Türiga, ääremaa on Vahastu kant niikuinii. Karine meelest ei olegi see tingimata halb. Juba Kaiu vallavalitsuses töötades märkas ta, et leidub külasid, kes ootavad rohkem vallalt abi, kuid Vahastu ja Suurekivi olid oma ääremaa staatuse omaks võtnud ning teadsid, et peavad ise toime tulema. Ja tullaksegi.
*
