Helerin Väronen
Kui me 5. juunil Juuru kirikusse jõudsime, olid huvilised juba kirikus puunikerdaja Christian Ackermanni valmistatud kujusid uudistamas. Tegemist oli väikese ekskursiooniga Ackermanni loomingu radadel.
Esmalt andsid Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professor Hilkka Hiiop ja kunstiajaloolane Tiina-Malle Kreem väikse ülevaate põhjustest, miks nad 3.-5. juunil Juuru kiriku ja 10.-12. juunil Rapla kiriku kantslite uurimisega tegelesid. Neli aastat kestev projekt “Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas” sai alguse 2016. aasta lõpul, kui Kreemi mõte uurida Ackermanni loomingut kaasaegsemate ja laiemate meetoditega langes kokku Eesti Kunstiakadeemia mõtetega. Projekti käigus tehakse koostööd Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga, nii et omavahel on põimunud tehniline uuring ja kunstiajaloolase vaade.
Projekti algus langes kokku ajaga, mil Ackermanni peateos Toomkirikus sai 320-aastaseks ja tehti ettepanek selle tähistamiseks kiriku altar üle vaadata. Selleks ehitati tellingud, millest kujunes omaette kunstiteos ja mis andis võimaluse inimestel asju teisest perspektiivist näha, vaadata Kristuse kujule otse silma.
Kreem meenutas, et kui ta magistritööd tehes Ackermanni loomingut uuris, siis ei näinud ta tegelikult midagi ja Ackermanni kujusid uurida ei saanud, nii et Ackermanni fenomen jäi tol hetkel tema jaoks kättesaamatuks. Nüüd on aga käes viimane uuringutesuvi ja järgmise aasta sügisel lõpeb projekt raamatu koostamise ja näitusega Tallinna Niguliste kirikus.
Kui mõelda 17. sajandi peale, pole suuremat kunsti kui kirikukunst. Kõige nõudlikuma kunstiliigina andis see nii meistrile kui ka tellijale ja ka kogudusele võimaluse oma religioossete tunnete väljaelamiseks. Kreemi sõnul on aga kirikukunst alahinnatud valdkond ja seda ilmselt põhjusel, et töid on hiljem üle maalitud. Ka Ackermannilt ei ole ühtegi tööd säilinud originaalkujul, neid on ümber ehitatud, ümber tõstetud ja mitmeid kordi üle värvitud. Kunstiakadeemia tudengite ülesanne ongi teha kujudele esmane sondaaž, et üldse aru saada, milline oli Ackermanni-aegne värvigamma.
Ackermann ise ei olnud värvija, nii et uuringute fookus on just puitmaterjalil ja puitnikerdustel. Selgeks on tehtud, et kõik Ackermanni skulptuurid on tehtud pärnapuust ja korpused okaspuidust. Koostöös maksu- ja tolliametiga tehakse kujudele ka röntgen, millega on näha, kuidas puujupid on omavahel kokku pandud. Peale liimi on kasutatud ka vägevaid sepanaelu. Tolliametnik Priit Laatre näitas, kuidas Jeesuse puukroonist sai röntgeni abil hoopis naeltest kroon. Sellised röntgenülesvõtted on hakanud ka omaette kunstiteosena oma elu elama.
Ka kunstiakadeemia tudengitele Mia Rohumaale ja Jüri Lepale anti võimalus rääkida, mida nad Juuru kantsli uuringutel avastanud on. Kuuest uuritavast figuurist ühe, Salvator Mundi kohta näiteks tuli välja, et see on varasemalt pärit kantslikorpuselt, mida tõestab kuju väljanikerdamata selg. Juuru kantslit on vähemalt korra, kui mitte kaks korda liigutatud ja selle kohta on arhiiviallikad väitnud, et see jäi alguses värvimata ja sai värvi alles koos altariga 40 aastat hiljem. Praegu nähtav polükroomia on pärit aga 19. sajandi lõpust ja selle autor on Sally von Kügelgen, kelle erakordne ja elav värvimiskunst vajaks lausa eraldi tähelepanu.
Seda, kuidas kujud on ülesehitatud ja nikerdatud, uurib EKA skulptuuri konserveerimise stuudio juhataja Isabel Aaso-Zahradnikova. Näiteks suure Moosese kuju puhul on märgata, et käed on nikerdatud teises stiilis, pigem mõne rahvakunstniku poolt. Aaso pööras tähelepanu ka sellele, et kujudel on näha tööpingi jälg, nii võib ette kujutada, et kujud olid meistril ees justkui siga vardas.
Lõpetuseks rääkis Kreem lühidalt ka Ackermanni kirevast eluloost, sellest, kuidas ta õpipoisina tsunftimeister Elert Thiele juures alustas, hiljem tema puutöökoja päris ja Thiele noore lesega abiellus, saades temaga kümme last. Ackermann ei astunud tsunfti, vaid hakkas vabameistrina tööle, mis võimaldas tal ise hinnad määrata. Loo muudab huvitaks see, et säilinud on kirjavahetus tema ja tisleriameti meistrite vahel, kes meest ülbeks nimetasid. Ackermanni elu lõpust väga kindlaid fakte ei teata. Kuid tänu sellele erakordsele mehele on avastatud palju tolleaegseid inimesi, kelle jäljed on siinsamas olemas, tuleb vaid silmad lahti teha ja vaadata.
