Eesti valmistub jäätmehüppeks

Vivika Veski

Keskkonnaministeerium tutvustas hiljuti ettepanekuid, millega loodetakse juba järgmisest aastast oluliselt suurendada jäätmete ringlussevõttu. Kuulajate seast kõlas nii kõhklusi kui ka pahameelt.

Keskkonnaministeerium kutsus kaks nädalat tagasi Nordic Hotel Forumi väikesesse saali kokku jäätmete taaskasutamise organisatsioonide ja muude ettevõtete esindajaid, et tutvustada esialgseid ettepanekuid, kuidas Eesti võiks suuta täita ambitsioonikat eesmärki suurendada jäätmete ringlussevõttu 32 protsendilt 50 protsendini järgmisel aastal, 55 protsendini 2025. aastal ja 65 protsendini 2035. aastal. Eesmärgi täitmata jätmise korral ootavad Eestit miljonilised trahvid.
Eesmärk oli teada juba kümmekond aastat tagasi, ent seni liiguti selle suunas üsna aegamisi.
Tervitussõnad öelnud keskkonnaminister Rene Kokk tunnistas, et jäätmed on tema valdkonna üks suuremaid murekohti. Ta nimetas kolme peamist eesmärki selles vallas: muuta jäätmemajanduse asjaajamine lihtsamaks, tugevdada kontrolli ja kõige olulisem – kuidas jõuda selleni, et võtta 2020. aastaks 50 protsenti jäätmeid taaskasutusse.
„2008. aastal oli juba teada see. Mul on täna selg vastu seina, pole kuhugi taganeda,” ütles Kokk. Ta lisas, et tema suur lootus on kohalikel omavalitsustel.

Mõjuanalüüsi ei tule

Peamiselt esines ja vastas küsimustele keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma. Ta rõhutas, et ta ei tutvusta praegu seaduseelnõu, vaid esialgseid meetmeid ja ettepanekuid. Siiski tuleb üsna varsti jõuda ka eelnõuni – juba selle aasta juunis või juulis. Juulis ja augustis tuleks seaduseelnõu teiste ministeeriumide ja huvirühmadega kooskõlastada ning juba septembris esitada see valitsusele. Oktoobrist kuni detsembrini võiks keskkonnaministeeriumi plaani järgi eelnõu menetleda Riigikogu, nii et uue aasta algusest saaksid selle esimesed sätted jõustuda.
Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp uuris, mis saab uue seaduse mõjuanalüüsist.
Heinma vastas, et seda ei tule. Nad olid uurinud asja ja selgus, et selle tegemine võtaks vähemalt kaheksa kuud.
„Niimoodi ei saa ettevõtetesse suhtuda!” leidis Potisepp. „Eelnõu puhul peab olema mõjude analüüs. Põhiasjad – kes kui palju maksab, kes täidab kohused. Maksame või trahvi, aga see tuleb teha.”
Heinma nentis, et jäätmete ringlussevõtu süsteemi peab üleval hoidma segaolmejäätmete väga kõrge hind – et inimesed oleksid motiveeritud andma võimalikult palju jäätmeid ringlusse. Ministeerium näeb, et see võiks kahekordistuda. Jäätmeid tuleks aga vastu võtta ja nende äraandmise eest maksta mitte mahu, vaid kaalu järgi, nii et igaüks maksaks just selle eest, mida tekitab. Kaalu järgi vastuvõtmine eeldab aga investeeringut taristusse, millega saab jäätmed vastu võttes üle kaaluda.
„Praegu liigiti kogumine ei too mingit säästu. Sellest on meile palju kirjutatud, et kogusime liigiti, aga arve on sama – prügiauto käib sama tihedusega,” tõdes Heinma.
Ta mainis ka, et praegu viivad ringlussevõtu näitajad alla suures osas plast ja biolagunevad jäätmed. Kompostimist eramajade juures arvesse ei võeta.
2025. aastast tuleb hakata eraldi koguma ka tekstiilijäätmeid. „Aga mida nendega ette võtta? Keeruline,” tõdes Heinma.
Ta arvas ka, et kui rakendub jäätmete tekkekohal liigiti kogumise süsteem, ei peaks avalik konteineripark senisel kujul enam vajalik olema.

Prügi vähendamine alamotiveeritud

Rahvusvahelise konsultatsioonifirma Eunomia esindaja tutvustas jäätmete ringlussevõtu edulugusid Euroopas, näiteks Sloveenia pealinnas Ljubljanas ja Suurbitannias Walesis. Ljubljana tahab jõuda zero waste’i ehk jäätmevaba süsteemi põhimõtteni.
Kaupo Heinma tõdes, et edulugude taga on enamasti kohalike omavalitsuste suurem vastutus ja suuremad õigused kui siin.
Teet Randma Eesti Rohelisest Liikumisest uuris, kas mingit motivatsiooni on ka prügi üldse vähendada lisaks ringlussevõtule.
Heinma nõustus, et see on õige tähelepanek ning teatud loogikaviga on süsteemis sees – mida vähem jäätmeid tekib, eriti ringlussevõetavat osa, seda keerulisem on täita ringlussevõtu suurendamise eesmärki. Ta kinnitas siiski, et mõned meetmed on ka vähendamiseks.
Heinma kinnitas, et järgmine kohtumine huvirühmadega tuleb juba juunikuus.

*

Väljavõte tutvustatud ettepanekutest

KOV-i kohustus biojäätmete liigiti kogumiseks tekkekohal.
Laiendada pandisüsteemiga liitumise võimalust (nt kange ja lahja alkohoolse joogi pakendile, piima- ja siirupipakendile).
Jäätmemahutite jm jäätmekäitluse visuaali ühtlustamine (volitusnormi kehtestamine).
KOV peab tagama vähemalt 50% ulatuses ringlussevõtu territooriumil tekkinud pakendite osas.

Vastutuse jagamine
Jäätmekäitleja ja KOV-i vastutus andmete õigsuse ja aruandluse eest (KOV-i territooriumi põhiseks, uue taristu loomine).
KOV-i täpsem vastutus korraldatud jäätmekäitluse tingimuste seadmisel (sihttaseme saavutamise arvestamine).
KOV-i tasandil järelevalve tõhustamine (KOV-i ametnikud).
Riiklikul tasandil järelevalve tõhustamine (KKI, andmebaasipõhiselt).

Keskkonnatasud
Jäätmete ladestamine prügilasse senise 30 eurot tonn asemel vähemalt 60 eurot tonn

*

Kommentaarid

Aime Linke, Rapla vallavalitsuse järelevalvespetsialist
Mitmed omavalitsusi puudutavad ettepanekud eeldavad, et keskkonnatöö vallas nõuab praegusest märksa rohkem tööjõudu. Samale seisukohale on jõudnud ka keskkonnaministeerium.
Silma hakkas ettepanek „KOV-i kohustus biojäätmete liigiti kogumiseks tekkekohal”. Selle ettepaneku juures tekkis küsimus, mida on siin silmas peetud. Rapla vallas on palju eramaju ja hajaasustuse piirkondi, kus elanikud kompostivad oma aiajäätmed ise. Ent kas nüüd soovitakse, et need jäätmed koguks kohalik omavalitsus nende tekkekohas?
Väga mõistlik ettepanek oli jäätmekäitluse visuaali ühtlustamine – et teatud liiki jäätmete või pakendite konteiner oleks alati kindlat värvi. Need värvid on üldiselt välja kujunenud, aga praegu pole siiski päris ühtne. Inimestel oleks lihtsam järgida, kui need värvid selgeks saavad.
Kui pakendijäätmeid hakatakse tekkekohal liigiti koguma, peavad siiski jääma ka avalikud pakendikonteinerid. Seda arvamust kinnitavad ka taaskasutusorganisatsioonide kogemused.

Teet Randma, Eesti Roheline Liikumine
Ma arvan, et me peaks aru saama, et prügi on äri. Äri soovib oma tulu maksimaliseerida ja kahjuks praegu nähakse tulu allikana rohkem prügi ja kedagi ei tundu huvitavat, kust see prügi tuleb ja kuhu läheb. Samas meid võiks huvitada, kuna selle prügi me ostame suures osas välismaalt sisse ja sellega tegelda on kallis. Eriti hull on plastprügi, mis reostab komposteeruva biomassi ja seda ei saa enam põllumajanduses kasutada.
Lisaks nüüd see trahv [mida Eesti peaks maksma, kui ei suuda ringlussevõtu eesmärki täita], mille osas ametnik ei julgenud numbrit öelda. Mu enda prognoos on umbes 3 miljonit esimesel aastal, mis põhineb Kreeka sarnasel trahvil.
Samas meil on väga hea taaraautomaatide süsteem, mis võimaldaks koguda ja sorteerida kõik pakendid.

Vivika Veski, keskkonnaajakirjanik
Jäätmete ringlussevõtu ettepanekute tutvustusel kõlas kõige valjemalt ettevõtjate esindajate pahameel mõjuanalüüsi ärajätmise üle, kuid mulle jäi kõige rohkem kõrva siiski Eesti Rohelise Liikumise esindaja Teet Randma asjakohane küsimus, kas lisaks ringlussevõtule motiveeritakse ka jäätmete vähendamist. Selgus, et eriti mitte. Veel enam – kui tekitada vähem ringlussevõetavaid jäätmeid, siis on raskem täita Euroopa Liidu ringlussevõtmise nõuet. Tundub, et olukorras, kus hiidtrahv pea kohal ripub, oleks täiesti pöörane sellega üldse riskida.
Tegelikult on ka ringlussevõtt lisakulu ja igalt ringilt pudeneb paratamatult ka midagi loodusesse. Aga prügi on äri, nagu Randma samuti tõdes.
Samas ei ole prügi mingi äri muu valdkonnaga tegelevate ettevõtjate jaoks, vaid toob kaasa hoopis lisakohustusi. Enamik saab loomulikult aru, et prügi tuleb vähem tekitada ja pakendid ringlusse võtta. Aga see aruandlus, mis sellega kaasneb, tekitab küsimusi. Miks ei võiks lihtsalt vähem prügistada?
Võib-olla Eesti juba taaskasutabki 50 protsenti jäätmetest ja rohkemgi veel, kui aianurkade kompostihunnikud ka arvesse võtta. Aga kuidas seda tõestada?